Islandi lõõmav hing

TIIT KÄNDLER

„Vähemalt olid kõik oma kodus voodis keras, kui maailmalõpp kätte jõudis.” Nõnda algab Alexandra Witze ja Jeff Kanipe raamat „Lõõmav saar” Islandi ajaloolisest vulkaanipurskest ja vulkaanidest. Siiani astronoomiat populariseerinud Ameerika teaduskirjanik Witze ja tema abikaasa, teadusajakirja Nature korrespondent Kanipe on sedapuhku võtnud kätte ja uurinud astronoomilise objekti Maa äärmuslikke loodusnähtusi vulkaane. Nagu heas kirjanduses ikka, on nad keskendunud ühele punktile, millest lähtub edasine ja millest lugeja, isegi kui ta elab toimumispaigale suhteliselt lähemal kui ameeriklane, ei tea mõhkagi. See on Islandi vulkaani Laki purse 1783. aasta juunist 1784. aasta veebruarini.

Oma suhteliselt võimsuselt ei asetu Laki purse Maa teada vulkaanipursete esirinda, vaid jääb tubliks keskmikuks. Ometi, nagu raamatust välja tuleb, omandas Laki purse ajaloolise tegija rolli ning selle mõju ei ulatunud atmosfäärivoogudest kantuna mitte ainul üle kogu Islandi, vaid üle suure osa Euroopa. Laki purset on kogunisti spekuleeritud Suure Prantsuse revolutsiooni vallandaja osasse.

Milles asi ja kuidas see kõik 231 aasta eest juhtus, seda saavad Witze ja Kanipe hästi seletada tänu Laki kandis elanud erakordsele pastorile, 55aastasele Jón Steingrímssonile, kes pani sündmused päevast päeva kirja, ise koos oma kogudusega elu eest võideldes. Pastori dokumentaalset jutustust kiidab ka raamatu konsultant, Islandi vulkaanide uurija ja seismoloog Heidi Soosalu.

Islandi kohta käibib mitu tõsifakti ja mitu legendi. Esimeste seas see, et riik tunnistas taassündinud Eesti Vabariiki esimesena. Teiste seas, et iga islandlane on kirjanik, et Islandil tegutsevad siiamaani trollid, mäevaimud ja muud loodusesse segandunud tegelased ning et Islandil saab soojuse ning elektri maa seest kätte tasuta. Igal legendil on oma tõepõhi, ent ka omad saladused. Siin toodutest kolmanda saladus on, et maa seest voolava soojuse hind on sageli eluvaenulikuks pöörduv keskkond, mille muutuste vastu tuleb alati valmis olla ja vajadusel sihikindlalt võidelda.

Islandi vulkaane teame eelkõige 2010. aastal tegutsenud kohutava nimega Eyjafjallajökulli järgi. Vulkaan halvas Euroopa lennuliikluse, kuni vulkaanilise tuha sisalduse maksimaalset õhus lubatud määra lennufirmade survel vähendati. 1783. ja 1784. aasta Laki vulkaani purskestki paiskus mööda maad voolama nii rohkelt laavat ja õhku nõnda palju ülimürgiseid peenosakesi ja aurusid, et neid jätkus Jón Steingrímssonile ja tema kogudusele, et nälga ja surma näha, ning peaaegu et tervele Euroopale. Mürgine vine levis üle Mandri-Euroopa, jõudis Oslo, Stockholmi, Helsingi, Peterburi, Moskva ja Pariisi kaudu otsaga Inglismaale Londonisse, sealt Lissaboni. Küllap levis see ka üle Eesti. (Kokkusattumused: 1783. aastal lõpetati Saaremaa eriseisund provintsina Liivimaa koosseisus ja kehtestati Eesti- ja Liivimaal uus asehalduskord. Venemaa vallutas Krimmi ja likvideeris tatarlaste riigi.) Sadade aastate eest ei osanud aga Euroopa elanikud kahtlustada, mis põhjustas alul suve erilise kuumuse, seejärel aga käredad talved. Oletati küll kummalise udu mõju, ent selle lähtumist Islandi Lakilt ei teatud arvata. Vaid toona Prantsusmaal viibinud Ameerika suursaadik Benjamin Franklin oletas seost Islandiga.

Islandil purskega kaasnenud näljahäda leevendamiseks pakkus Taani koloniaalvalitsus ehk kuningakoda kord küll islandlastele abi, kuid seejärel loobus sellest. Laki mõju kogu Islandi arengule on aga raamatu autorid hinnanud pikaajalisemaks kui katastroofi- ja sellele järgnenud rasked aastad: „See aitas hoida Islandit eraldatud kohana, mida see juba pikka aega oli olnud”.

Ja võib-olla Laki tõttu ei teagi me seni Islandist kuigi palju. Islandi kirjandust ikka tuntakse, vähemalt saagasid ja Halldór Laxnessi, kes oli ka selle poolest haruldane kirjanik, et sai 1953. aastal Stalini preemia ja 1955. aastal Nobeli preemia. (Selles osas saab temaga võistelda vist ainult Mihhail Šolohhov – vastavalt 1941, 1965.) Islandi vulkaanidest saab nüüd aga lugeda „Lõõmavast saarest”, sest raamatust leiab kirjeldusi ka teiste Islandi ning muu maailma vulkaanide tegevuse kohta. Samuti on kenasti ära seletatud vulkaanilise tegevuse põhjus, mandrilaamade liikumine, kuigi 1915. aastal Alfred Wegeneri esitatud sellekohast hüpoteesi küll kaua ei usutud. Isegi pikemat aega, kui autorid väidavad: veel 1970. aastate lõpul eitati näiteks Nõukogude Liidu ametlikus geograafiateaduses mandrite liikumist kui kapitalistlikku väärõpetust.

Mis puutub kirjanduse ja vulkaanide seosesse, siis tänu vulkaanile on sündinud Mary Shelley „Frankenstein”. Kirjanik jäi ühes Byroni ja oma mehega Genfi järve ääres Indoneesia Tambora purske mõjul saabunud 1816. aasta külma talve tõttu lõksu rendimajja, kus korraldasid tondilookirjutamise võistluse. Võib-olla tänu kirjasõnale jäi Laki laava peatuma veidi enne Klausturi kirikut, kus pastor Jón Steingrímsson parajasti oma hiljem „Tulemissa” nime saanud jutlust pidas – kirjanduslik tekst seegi. Jah, Islandil maksavad sõnad isegi vulkaanide puhul.

Witze ja Kanipe raamat õpetab meile veel midagi – et inimene võib olla loodusjõudude vormitud. Käimata küll Islandil, olen kogenud, et islandlane on hoopis teistsugune inimene kui näiteks norralane. Mis on aga islandlase vorminud just selliseks, nagu ta on? Loodus ja asend. Ehk enamalgi määral, kui samad tegurid on eestlase teinud erinevaks venelasest ja lätlasest või portugallase hispaanlasest. Ja kes teab, ehk on portugallased nõnda erinevad hispaanlastest ka Lissaboni hiigelmaavärina tõttu, islandlased nõnda erinevad oma ülemerenaabritest oma vahel kohati lõõmava maa tõttu. Vahel annab ilu- või aimekirjandus lugejale rahvast ja tema ajaloost mõistetavama ja hingelähedasema pildi kui telliskivilaadne ajalooraamat, olgu see kui tahes populaarselt kirjutatud.

„Lõõmav saar” on üks lahedamaid ja selgemaid raamatuid, mis on avaldatud eesti keeles vulkaanide ja nende mõju kohta inimesele. Kes armastab õudusi, saab lõpupeatükist lugeda sellest, kuidas vulkaanid tapavad, ja sellestki, millal see arvatavasti juhtuma hakkab. Kirjastuse kiituseks saab ütelda, et tänu meie asjatundjate Heidi Soosalu ja Jüri Kameniku kaasamisele on raamatu tekst usaldatav ja selge. Originaalist on üle toodud nii tarvilikke kaarte, skeeme ja tontlikke fotosid kui ka autorite põhjalikke märkusi ning isegi Eesti kirjastustegevuses mitte just tavaline indeks.

Vulkaaniturismindus muidugi Islandil jätkub, ehkki nende vägevaim vulkaan Hekla on pidevalt tegutsemisvalmis. Keegi ei tea, millal see purskama hakkab, nii nagu keegi ei tea seda täpselt teistegi Maa vulkaanide kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht