Jaan Kross luuletõlkijana

Laureaadi kõne pärast Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvimist 19. veebruaril 2022

JÜRI TALVET

Vähemalt kuni perestroika’ni oli ENSV Kirjanike Liitu ja seeläbi ühtlasi NSVL Kirjanike Liitu kuulumine suur au. Mind oli kultuuriavalikkuses Hispaania-avastajana ja rea teoste tõlkijana hakatud tähele panema küll, kuid olin aru saanud, et kirjanike liitu vastuvõtmise tingimuseks oli vähemalt kaks trükis avaldatud algupärast teost. Seega söandasin liitu vastuvõtmiseks avalduse teha alles 1986. aastal – kui nimetatud tingimus oli kindlalt täidetud. Ilmunud oli mu luulekogu „Äratused“ (1981) ja reisiessee „Teekond Hispaaniasse“ (1985, pälvis Juhan Smuuli nimelise aastapreemia).

Liikmeks vastuvõtmisel istus au­väärne juhatus poolsõõris minu vas­tas väikeseks vestluseks või vähemalt puhuks, kui mõni soovib midagi küsida. Lennart Meri tundis huvi, kes mind kõige rohkem on hispaania kirjanduse poole kallutanud. Vastasin, et Arthur Robert Hone. Mõistagi olin tookord, nagu tänini olen, palju tänu võlgu samuti Ain Kaalepile, kellest ühtlasi sai mu esmane eeskuju luuletõlkekunstis.

Jaan Krossi küsimus aga ajas mind segadusse – et kas kavatsen panustada peamiselt kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni? Ma ei olnud selle peale mõelnud, et seal on mingid eraldi sektsioonid … Vastasin, et jah, muidugi, aga et loodan ikka edasi tegutseda ka luuletajana ja esseesid kirjutada.

Midagi sellesarnast tundsin, kui tuli ootamatu teade, et mind on peetud Jaan Krossi kirjandusauhinna vääriliseks. Küsiti, kas olen nõus seda vastu võtma.

Esimene mõte oli, et ma pole ju ühtki romaani kirjutanud (ega ole plaanis). Siis tuli pähe, et jah, mingeid teeneid Jaan Krossi ees mul ju on. Eesti uue iseseisvuse lävel sai Eesti koos teiste Balti riikidega rohkesti rahvusvahelist tähelepanu. Oli vaja näidata, et siin pole kultuuriline tühermaa, vaid et meil on saavutusi, mil ei pruugi puududa tähendus Euroopa ja lääne kultuuris. Kui Soomes ja Saksamaal, seejärel ka Prantsusmaal pälvisid Krossi romaanid tõusvas joones tunnustust, siis hispaaniakeelses kultuuriruumis oli Kross täiesti tundmatu. Aitasin kaasa „Keisri hullu“ ja „Professor Martensi ärasõidu“ ilmumisele Hispaania mõjukas kirjastuses Anagrama seeläbi, et võrdlesin nende palvel ja tellimusel prantsuse keele kaudu tehtud tõlget eesti algupärandiga. (1991. aasta augustiputši päevil oli mu töölaual „Keisri hullu“ hispaania tõlke paks masinakirjas käsikiri.)

Jaan Krossi kirjandusauhinna laureaat Jüri Talvet

Kris Moor

Krossile pühendumise haripunktiks sai (ja jäigi) mul pikem artikkel pealkirjaga „„Paigallend“ ehk Eesti (üles)ehitamine Jaan Krossi proosas“ (2000). Peale eesti keele ilmus see aastatuhandepöördel koguni kahes eri ajakirjas inglise keeles. Hispaania keeles avaldati seesama 2001. aastal mu vaimse mentori José Ortega y Gasseti asutatud ajakirjas Revista de Occidente. Jaan Krossi 80. sünnipäeva tähistamise konverentsil Tartu ülikooli aulas kuulas kadunud rektor Volli Kalm publiku esireas kannatlikult ära mu pika ettekande Jaan Krossist Eesti vaimse ülesehitajana.

Olgugi et Jaan Kross luuletamisest ja luuletõlkimisest 1970ndatel taandus, ei pidanud ta seda sugugi alamaks tegevuseks kui romaanide kirjutamine. Tol­samal ENSV Kirjanike Liitu vastuvõtmisel mind õnnitledes soovitas ta: „Ega muud kui tõlkida, kuni jaksu jätkub!“

Nagu paljud teised eestiaegsed haritlased, sealhulgas eriti kirjanikud, kes saatuse soovil Nõukogude Eestis pärast suurt sõda elasid (s.t elada said), hakkas Jaan Kross ise küllap ilukirjandust tõlkima seks, et karmis olus leivateenistust saada ja üldse ellu jääda. Näiteks on 1962. aastal ilmunud kurioosne raamat „Kommunism – inimkonna helge tulevik. Sõnalist repertuaari temaatiliseks õhtuks“, kus kõrvuti teiste meie nimekate kirjanike omaga esineb tõlkijate seas Jaan Krossi nimi.

Tal oli võimeid enamaks. Pärast seda, kui ta naasis Siberi vangilaagrist Komi ANSVs, hõivas Eesti Riiklik Kirjastus ta peagi maailmakirjanduse teoste, iseäranis luule tõlkijate sekka. Ta oli juriidilise haridusega, oskas mitut võõrkeelt, nende seas prantsuse ja inglise keelt. Ta luule esikkogu „Söerikastaja“ ilmus 1958. aastal, misjärel tõusis ta 1960ndail juhtivaks poeediks, kes otsis luulele (tollal uudset) vabavärsilist hingamist. Kui proosa tõlkimisega tulid toime paljud, siis maailmaluule andekaid tõlkijaid on Eestis nappinud. Kirjandusklassikasse kuuluvas maailmaluules leidus aga rohkesti autoreid, keda ENSVs oli otse vaja tõlkida – et mitte jääda maha sellest, mida tehti liitriigi suurima rahva keeles.

Kõigepealt võttis Jaan Kross osa üritusest koondada samade kaante vahele kõik olemasolevad Heinrich Heine luule tõlked („Luuletused ja poeemid“, 1956, koost August Sang, 26 tõlkijat F. R. Kreutzwaldist Ain Kaalepini). Samuti on Kross Friedrich Schilleri „Ballaadide“ ja „Luuletuste“ (mõlemad 1959) tõlkijate seas.

Esimesed raamatud vaid Jaan Krossi tõlkes ilmusid 1963. aastal: Pierre-Jean de Béranger’ „Laulud“ ja Bertolt Brechti „Kolmekrossiooper“. 1964. aastal lisandusid omaette raamatutena A. S. Gribojedovi värsskomöödia „Häda mõistuse pärast“ (oli varem ilmunud Jaan Kärneri tõlkes) ja Edmond Rostand’i heroiline värssdraama „Cyrano de Bergerac“.

Eraldi peatüki Jaan Krossi tõlkeluule­loomes moodustavad neli William Shakespeare’i draamat. Laiem lugejaskond ei pruukinud neid märgata, sest need ilmusid ajavahemikul 1966–1975 Shakespeare’i „Kogutud teostesse“ hajutatult („Othello“ V, „Macbeth“ VI, „Pericles“ ja „Torm“ VII köites). Rahvusliku luuletõlke monumentaalset ettevõtet juhatas Lennart Mere isa Georg Meri, kes oli üldkoostaja, enamiku näidendite tõlkija, eessõnastaja ja kommenteerija. Väikese osa andsid tõlkijatena Rein Sepp (komöödia „Asjatu armuvaev“ tõlge) ja Harald Rajamets, kelle tõlgitud on VII köites Shakespeare’i luuletused ja poeemid, sh sonetid, mis on hiljem ka eraldi raamatuna välja antud.

Mõni küsiks, kuidas nad sellega toime tulid, kui Georg Merd luuletajana ja Jaan Krossi inglise keelest tõlkijana õieti ei tuntudki? Tulid, sest olid haritud, oskasid paljusid keeli, võisid abiks võtta tõlkeid ka muudes keeltes. Silmapaistavalt hea tulemuse tagas üle kõige „Kogutud teoste“ toimetaja, nõudlik ja enesenõudlik Harald Rajamets, kes on läinud meie rahvusliku tõlkeloo ajalukku ka (või just enne kõike muud!) Dante Alighieri „Jumaliku komöödia“ tõlkijana.

Kõik nad teadsid, et tegid midagi suurt, mis pidi tähislikuna jääma Eesti kultuuri ja teadvusse, kauemaks kui nende endi elu. „Othello“, „Macbeth“ ja „Torm“ on Shakespeare’i kuulsaimate teoste esireas, neid tuntaksegi Eestis eeskätt tänu Jaan Krossile – kuigi tee­rajaja Ants Oras jõudis need tõlkida veel enne Teist maailmasõda.

Maailmakirjanduse suurimad luule­loojad on väärt, et nende teoseid mis tahes keelde üritaks tõlkida rohkem kui üksainus luuletaja-tõlkija. Paraku ei pruugi eriti väikerahvaste seas leiduda selleks tööks sobivaid isiksusi terves sajandiski. Eestil on õnne olnud. Meil on suurepäraseid luuletajaid-tõlkijaid ja luuletundlikke tõlkijaid-isiksusi XIX sajandi lõpust peale esile kerkinud rohkem kui üksainsus, esiplejaadis kindlalt Jaan Bergmann, Johannes Semper, Ants Oras, August Sang, Jaan Kross, Rein Sepp ja Ain Kaalep.

Lisaks Shakespeare’i „Kogutud teoste“ kolmele köitele kätkeb Jaan Krossi luuletõlke meistriteoseid veel kaks paksu raamatut: minu eelkäija professor Villem Alttoa koostatud „Keskaja kirjanduse antoloogia“ (1962, Krossi tõlkes Marie de France’i värssjutustus „Kuslapuu“, XII sajandi keskpaigast pärinev näidend „Aadama mäng“, katkendid prantsuse keskaja rüütliromaanide kuulsaima autori Chrétien de Troyes’ romaanist „Yvain ehk Lõvirüütel“, anonüümsest „Rebaseromaanist“, Guillaume de Lorris’ ja Jean de Meung’ „Roosiromaanist“) ning „Renessansi kirjanduse antoloogia“ (1984, Krossi tõlkes katkend François Rabelais’ ülimõjukast filosoofilisest fantaasiast „Gargantua ja Pantagruel“ – see, tõsi, proosas, luulest aga näiteid Joaquim Du Bellay, Clément Marot’, Pierre Gringoire’i, Agrippa D’Aubigné loomingust).

Omaette raamatutena ilmus Krossi tõlkes muude seas kolm, mil on eriline sära: valimik prantsuse XX sajandi luule esiavangardisti Paul Élouardi luulet („Veel enne kostma peab“, 1969), ungari kirjandusklassiku Imre Madáchi värssdraama „Inimese tragöödia“ (1970) ja inglase Lewis Carrolli laste- ja noorte­kirjanduse klassikaline, poeetilistest kujunditest ja filosoofilisest fantaasiast rikas „Alice imedemaal“ (1971).

Nii võin oma tänukõne lõpetuseks öelda: meie sõnakultuuril ja seda kandval emakeelel on tõesti õnne olnud.

Jüri Talvet pälvis Jaan Krossi kirjandusauhinna kaheköitelise kogumiku „Valitud tõlkeluulet (1970–2020)“ eest. Žürii liikme Janika Kronbergi kommentaari leiab Sirbi veebilehelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht