„Jääv armastus sealpool surma“

Francisco de Quevedo kuulsa hispaaniakeelse soneti üks tõlgendus ei välista teisi, kuid tõlkes on ambivalentsust edasi anda peaaegu võimatu. Kuidas on selle lahendanud Jüri Talvet?

KLAARIKA KALDJÄRV

Selle aasta märtsis loeti Jüri Talveti tõlkeluulekogumiku esitlusel Tartus ette üle tosina luuletuse, lugejateks Talveti kolleegid, endised ja praegused üliõpilased. Kõlas ukraina, inglise, hispaania, poola, portugali ja itaalia keelest tõlgitud tekste, mis moodustavad vaid väikse osa kahte köitesse kogutud luuletustest, kuid seegi näitas üldpildi rikkalikkust ja tõlkija haaret. Mitmed kolleegide seast olid valinud hispaania keelest tõlgitu – eks Talvet ole olnud sillaks või väravaks sellesse natuke kaugesse ja võõrasse maailma. Võib-olla ongi võõra maailma köitvuse põhjuseks see midagi teistsugust, millele niikuinii päris ligi ei saa ja mis mõjub seetõttu eriti lummavalt, mine sa tea. Igal juhul sai kuulda Machado Kastiilia väljadest („Duero kaldal“ – „A orillas del Duero“), Juan de la Cruzi müstilistest jumalakogemustest („Pime öö“ – „Noche oscura“), Lorca kaugest Córdobast („Ratsaniku laul“ – „Canción del jinete“) ja Lope de Vega mänglevast soneti kirjutamise sonetist („Kiirsonett“ – „Soneto de repente“). Selle viimase luges tabava teatraalsusega ette Arne Merilai, kes ühtlasi nimetas hispaania maailma (kirjanduse) kahe seguneva poolusena mängu ja surma. Eks ta natuke klišeelikult kõla, aga võib-olla on tõsi siiski.

Olemise ängistus barokkluules

Surmapoolust esindas tol raamatuesitlusel Quevedo ja üks tema kuulsamaid luuletusi „Jääv armastus sealpool surma“ („Amor constante más alla de la muerte“). Francisco de Quevedo elas vastuolude ajajärgul, barokiaja Hispaanias, kus Ameerikast toodud kuld ja hõbe kulus sõjapidamisele protestantlike riikidega, samal ajal kui riigis valitses viletsus ja mahajäämus ning katoliikliku verepuhtuse saavutamise nimel kiusati taga mauridest ja juutidest sisevaenlasi. Kõik see viis viimaks selleni, et maailma valitsenud impeeriumist sai teisejärguline riik. Ja siiski sündis nendest vastuoludest hispaania kirjanduse kuldajastu, kogu oma jõulisuses ja väljendusrikkuses. Vastuolulisus iseloomustab ka barokiaja kultuuri. Moes on luksus, edevus, kunstlikkus, vaimukus, teravmeelsus, sest ebakindlus sunnib pidevalt reaalsuses kahtlema ja rõhutama selle mööduvat, ajalist olemust, ebapüsivust, illusoorust. Barokiaja kirjanduses saavad korduvateks kujunditeks maailma hullus, elu kui unenägu, inimese elu kui teater, teemadeks olemine versus näimine, pettus ja pettumus (engaño/desengaño), sellest tulenev üksindus ja eksistentsiaalne äng.

Quevedo oli oma aja intelligentsemaid kirjanikke, tuline, poleemiline, salvav, antisemiitlik, misogüünne, patriootlik traditsionalist, samal ajal ka manduva, labase ja võltsi ühiskonna kriitik, kes kirjutas lõikavat satiiri paljude kohta. Oma jao said kirjanikud, naised, rätsepad, advokaadid ja arstid, sarvekandjad, homoseksuaalid, juudid, katalaanid ja teisedki, nahutada inimlik edevus ja võlts olek: vanad naised, kes üritavad näida nooremad, argpüksidest kiidukuked, ebavooruslikkus, müüdavus, Itaalia pankuritelt laenamine, edevus, tööpõlgus, võlts aumõiste, tühikargamine jne. Tema loomingus on ideaaliks müütiline minevik, vapruse ja kasinuse ajad, enne läänemaailma vallutusi, Ameerika metalli, kaubandust idamaadega, enne raha valitsemist, enne kapitalismi. Kaubandus, raha ja kuld on inimese tasakaalust välja viinud, kaubastanud inimestevahelised suhted. Tuntud on Quevedo luuletus „Poderoso caballero es don Dinero“, Talveti tõlkes „Jätab kõik rivaalid maha saks, kel nimeks Raha“ (uues kogumikus seda teksti ei ole). Enam-vähem üks kolmandik Quevedo luulest on aga armastusluule ja seal, eriti sonettides, avaldub teravalt seesama olemise ängistus – elu lühidus, surma lähedus. Elu ei peatu kunagi mingis punktis, vaid on pidevas liikumises, olemine on kogu aeg ka mitteolemine, surma poole teel. Mitmed neist on suurimad hispaaniakeelsed armastusluuletused ja ühtlasi kogu petrarcaliku sonetitraditsiooni parimad näiteid.

Üks luuletus, kaks tõlget

Raamatuesitluse tarvis teksti otsides selgus, et on olemas kõnealuse soneti kaks tõlget, kaks versiooni. Sama teksti kahe või rohkema tõlkevariandi puhul saab alati nähtavaks tõlkimise subjektiivsus, arbitraarsus, lõplikkusetus, kinnistamatus (mõned tõlketekstid võivad vastuvõtvas kultuuris muidugi ka kinnistuda, saada nii-öelda iseseisvaks, lähetekstist sõltumatuks). Üheainsa tõlketeksti puhul võib meile jääda mulje, et see ongi originaali aseaine, seesama teises keeles. Seda uskuda on muidugi enesepett, aga mis parata, selline on meie lugemisharjumus. Sellega seostub näiteks tsiteerimise küsimus: kui tõlgitavas tekstis on katkend või tsitaat tekstist, mis on juba tõlgitud, peaks justkui tingimata kasutama just seda (nt kui tõlgime romaani, kus tegelane tsiteerib Shakespeare’i sonetti, siis otsime üles eestikeelse tõlke), nii on kombeks. See komme omakorda osutab sellele, et mis kord tõlgitud ja avaldatud, on oma lähteteksti esindaja ja asendus. Olemegi uuesti ringiga sealsamas tagasi. Kui on tehtud juba mitu tõlget, on tunne palju vabam ja soovi korral võib kas või ise proovida.

Varem on „Jääva armastuse“ tõlge ilmunud Quevedo valikkogus 1987. aastal („Valik luulet“¹) ja 1993. aastal „Maailmakirjanduse lugemikus“². Uue kogu tarvis on tõlkija peaaegu kõiki Quevedo luuletusi kohendanud, enamasti teinud mõne väikse muudatuse (mõnel juhul on tegu ainult kirjavahemärgi või kokku-lahkukirjutusega), kuid kõnealune sonett on ainsana läbi teinud põhjaliku teisenemise. Tõlkeuurijale on see muidugi huvitav küsimus: miks on tehtud kaks erinevat varianti, kas põhjus on sisuline, vormiline või mõlemat? Silmas tuleb pidada, et vormikindla luule tõlkimise puhul on vormist tingitud otsused vägagi määravad. 1987. aasta kogumiku eessõnas selgitab Talvet veidi ka tõlkimise problemaatikat, sealhulgas värsitehnilist: „Käesolevas tõlkevalikus on teadlikult püütud vältida mingit ainsat vahenduspõhimõtet. Valdav osa tõlgetest järgib hispaaniakeelsete originaalide meetrikat ja rütmi“.³ Esimeses variandis on tehtud viimast küllaltki täpselt: read on üksteistsilbikud, täisriimid on olemas (Quevedo kasutab hispaania keeles n-ö lihtsalt kättesaadavaid täisriime). Teises variandis on nendest kahest elemendist justkui tahetud lahti saada: asemele on tulnud assonantsriimid, subjektiivselt võib öelda, et rütm on läinud kiiremaks, võib-olla ka kirglikumaks. Edasi tuleks vaadata, kas ja kuidas erinevad kaks tõlkeversiooni sisuliselt, kas mõni kontseptsioon, tõlgendus on muutunud.

Kõnealune sonett on üks analüüsitumaid hispaania kirjanduses ja kõik on nõus, et sõnum on justkui selge: ma võin küll surra, aga minu armastus ei sure. Ent kuidas lugeja selleni viiakse? Ridahaaval mõttekäiku jälgides ei ole tähendused üldse mitte üheselt mõistetavad. Luuletuses on kaks peamist vastandust või paradoksi. Esimene on kontrast surma absoluutse paratamatuse ning armastuse absoluutse väärtuse vahel. Mõlemad on vääramatud: surm tuleb ning armastus on ja jääb. Teine paradoks on hinge ja keha vastandumise küsimus: kummas neist elab armastus? Armastus ei sõltu siin mingist konkreetsest objektist: ei mainita ühtki inimlikku, maist omadust, vaid ainult armastust kui jäävat suurust.

Vaatan siinkohal stroofide kaupa mõnesid tõlgendusvõimalusi, sest artiklite, sidendite, asesõnade, eessõnade, komade, aluse-öeldise suhte ja üldise lausestruktuuri ambivalentsuse tõttu on variante rohkemgi. Teksti hispaania keeles lugedes jääb see ambivalentseks nii, et erinevad tõlgendused ei välista üksteist, tõlkimisel on selle saavutamine peaaegu võimatu ja saab ainult kirjeldada, millise valiku tõlkija on teinud. Quevedo on käänanud, kui rütm seda nõuab, lause­ehituse sobivamaks: värsirida ei võrdu lausega, osa lausest on viidud teisele reale (siire), tegusõna või omadussõna on kasutatud mitmel real või stroofis paikneva nimisõna tarvis (tseugma), sõnajärg lauses on ebaloomulik (hüperbaton). Neid võtteid tõlkes kasutatud ei ole.

---

Amor constante, más allá de la muerte

Cerrar podrá mis ojos la postrera
sombra que me llevare el blanco día,
y podrá desatar esta alma mía
hora a su afán ansioso lisonjera;

mas no, de esotra parte, en la ribera,
dejará la memoria, en donde ardía:
nadar sabe mi llama la agua fría,
y perder el respeto a ley severa.

Alma a quien todo un dios prisión ha sido,
venas que humor a tanto fuego han dado,
medulas que han gloriosamente ardido,

su cuerpo dejará, no su cuidado;
serán ceniza, mas tendrá sentido;
polvo serán, mas polvo enamorado.

FRANCISCO DE QUEVEDO

---

Katräänid

Esimeses salmis kirjeldab Quevedo surma hetke: surm (la postrera sombra / „viimne vari“) sulgeb mu silmad (cerrar mis ojos) surmapäeval, mil algab igavik (el blanco día / „valge päev“) ja surmatund (hora lisonjera / „õnnis tund“) vabastab mu hinge ängistusest (afán ansioso / „ihalev ind“), mis valdas mind soovitud armastust otsides. Seos viimse varju ja valge päeva vahel pole aga sugugi selge: võib ka olla, et surm (viimne vari) võtab, röövib temalt valge päeva, s.t elu (valguse), mis vastandub surmale (varjule).

Tõlked:

I

Nüüd viimne vari las mu silmi vaotab
ja helge päeva põgenema ajab,
las mu hingegi võtab, kui ta vajab
ja ahnelt meelitledes seda taotab.

II

Las pimestab mind vari viimane
las valguse mu silmist ajada,
mu hingki võtku, kui nii tahab ta
ja ahvatades seda ihaleb.

Esimene: surm sulgeb silmad ja elu lahkub ja surm võtab ka hinge. Teine: surm pimestab, võtab silmist valguse ja võtab ka hinge. Teises versioonis on kadunud helge päev, selle asemele on tulnud valgus silmis, kuid nii või teisiti on tegemist surma ja elu vastandusega. Seega ei ole võimalust, et valge päev on surmapäev. Kolmas-neljas rida jätkab surma kõikevõitvat teemat (surm võtab hinge) ega räägi surmast kui õndsast tunnist, mis hinge selle ängistusest vabastab.

Teine salm räägib Quevedol hinge teekonnast surematusesse (teisel pool allilma jõge) ja armastuse mälestuse püsimisest: minu hing ei jäta mälestust armastatust siitilma, elavate maailma, kus see hing põles armastuses, vaid suudab ületada jõe hirmuta (nadar sabe mi llama la agua fría / ujuda suudab minu leek külmas vees) ja üle astuda allilma või surma seadustest (perder el respeto a ley severa / kaotada austus karmi seaduse vastu), mis kohustavad unustama endise elu, kui on ületatud surmajõgi. Siin on suurim küsimus, kes ei jäta või kes ei luba (sest hispaania verb dejar tähendab mõlemat) – kas hing või tund või viimne vari, kes põles, kas hing või mälestus? See mitmekordistab tõlgendusvõimalusi: kuid see meeldiv tund (surm) ei luba vastaskaldale mälestust armastatust, milles hing armastades põles; hing jõuab surmakaldale ilma üheta oma omadustest, milleks on mälestus, milles elab armastus, mis on võimeline naasma; surma vabastatud hing ei jäta mälestust, milles ta ise lõõmas armastusest, s.t surm ei too kaasa unustamist.

Tõlked:

I

Kuid ei, sealt, kus end teine kallas laotab,
kus hõõgus hing, sealt mälestusi kajab:
tee läbi jäise vee mu tuli rajab
ja hirmu karmi käsu vastu kaotab.

II

Kuid ei, seltsamalt kaldalt eelmiselt,
kus põles hing, sealt kuma loidab taas:
tee läbi jäise vee teab rajada
mu mälu – karmgi käsk ei hirmu tee.

Esimene: teisel kaldal hõõgus hing, seal on mälestused, mille kaja ulatub sinna, kuhu suundub nüüd tuli (hing, kirg, armutuli?). Teine: mahajäänud kaldalt, kus põles hing, seal kumab midagi, ilmselt kirg (seda näeb mälu, kes läheb läbi jäise vee). Niisiis jäi midagi maha ja tagasi vaadates on see näha: esimeses variandis jääb maha mälestus ja üle surmajõe ujub hing, teises jääb maha kirg ja üle jõe ujub mälu. Seega on siin kontseptuaalne erinevus, ent see on ehk juhtunud vormilisel põhjusel ja pole olnud taotluslik.

Tertsetid

Esimese tertseti värsid selgitavad Quevedol keha ja hinge vahekorda ja kirjeldavad paika, kus asus kirg; teise tertseti read, paralleelselt kolme esimesega, esitavad üldise arusaama armastusest ja selle võidust surma üle. Minu hing, mille on vangistanud armastuse jumal (või on hing olnud vanglaks ühele jumalale, armukirele), jätab minu keha, aga mitte hoole minu armastuse eest. Minu sooned, mis on andnud elu minu armu­kirele, kaovad, aga nad on endiselt olulised, sellel on mõte (tendrá sentido). Minu üdi (luud), mis on põlenud selles armastuse tules, saavad tuhaks, põrmuks, aga see viimne tükike kehast on „armunud tuhk või põrm“. Hinges on endiselt armastus ning tuhk ja muld eitavad oma pelka füüsilist reaalsust tänu personifikatsioonile: neil on mõte, see on armunud muld. Hing, veenid ja üdi esindavad metafoorselt keha, seda, mis ei hävi, mis ei saa ei mullaks ega tuhaks.

Tõlked:

I

Hing, mille vangla võrdus jumalaga;
veen, mis kõik tuled pani lõkendama;
üdi, mis lõõmas auga hiilgavaga,

jätavad keha, kuid on kirg neis sama;
neist saab tuhk, ei neis tunne hääbu aga;
saab põrm, kuid põrm jääb ikka armastama.

II

Hing, mille vanglaks jumal ise hakkas,
veen, millest toitus kireleegi sarm
ja üdi see, mis helendades lõkkas,

jätavad keha, kuid neis püsib tarm,
saab tuhk neist, ent ei tuhas tunne lakka,
saab põrm – kuid kestma põrmuski jääb arm.

Hing, mis oli vangis jumala käes (kuigi esimene tõlge on ambivalentsem), veen, mis toitis tuld ja leeki, üdi põles eredalt, jätavad keha. Neis lõõmab endiselt kirg või püsib ind, tuhas tunne ei kao. Neist saab põrm, ent viimases reas on erinevus tegijas: esimeses variandis põrm armastab endiselt, teises aga on peategelaseks arm, mis põrmus endiselt kestab.

Kui vaadata luuletuse ajalist paigutust, siis toimub kõik enne surma. Quevedo kasutab kõigepealt hüpoteetilist tulevikku (podrá): surm võib seda teha või juhul kui surm seda teeb. Tõlkes on öeldud „las ta teeb, kui tahab“, mis täidab sama funktsiooni hästi. Tähelepanuväärne on see, et kuigi jutt käib kõige tõsikindlamast asjast maailmas, surmast, jääb mulje, nagu oleks see vaid üks võimalikest sündmustest. Kui surm peaks tulema, siis oskab mu hing ujuda ja kõik, mis on olnud, jääb elama.

Oluline on mainida tõlgete puhul ka muutust pealkirjas: „teispool“ surma on nüüd „sealpool“ surma. „Teispool“ viitab teispoolsusele ja on ehk rohkem seal, kust tagasi ei tulda. „Sealpool“ on kergem: siin ja seal võivad ka kohad vahetada, seal on lihtsalt seal kusagil kaugemal. Hispaaniakeelne „más alla“ on sõna-sõnalt tõlgituna „seal kaugemal, sealpool, sealt edasi“. Siiski võib öelda, et teises tõlkes ei ole muudetud sisulist tõlgendust ja selles mõttes olulisi erinevusi ei ole. Teine tundub olevat vabam, ei üritatagi korrata või olla seesama, mis originaal, ja kadunud on mõned kontseptsioonipaarid (vari – valge päev; vesi – tuli; armastav põrm).

Hispaania keeles on selle soneti mõistmise keerukusele vastukaaluks retsiteerimise ilu. Quevedol domineerib alati meetrika süntaksi üle, tuues kaasa paradoksaalse efekti: semantilise käänulisuse ning samal ajal meetrilise selguse ja kindluse – poeetiline rütm asendab loogika. Sonett lõpeb kindla võiduga surma üle ning poeedi kindla võiduga ideoloogilise ja semantilise keele­mateeria üle. Luuletuse suurus seisneb autori võimes materjali organiseerida ja kõlama panna nii, et lugejale jäävadki meelde eelkõige esimene ja viimane rida, surm ja selle võitmine. Vahepealne pole nii selge ja kinnitab suures osas põhiideed. Ja niisugune lugemisvõimalus on tõlkes samuti olemas.

Ent kuigi luuletuse sõnum on justkui helge, jääb siiski püsima mingi valu ja pinge, lahendust ei tule. Lõpetame tõlkija sõnadega: „Tegelikult ei saa armastus Quevedol kunagi surmaks kui rahuks, vaid on üha palju lähemal suremisele (elule), ahastusele ja valule, mis, küündides teispoolsesse, siinpoolset teispoolsega seovad. Quevedo parimate luuletuste veetlus on just selles, et nende eri osad omavahel konflikteeruvad, teevad võimatuks luuletuse ühesuunalise ja sirgjoonelise arengu. Nii võimenduvad ahastus ja kirg kui seisakut välistav seisund orgaaniliselt kogu luuletuse materjali kaudu, neid ei anta edasi pelga ideena.“⁴

Tänan nõuande eest Maria-Kristiina ja Rebekka Lotmanit.

1 Francisco de Quevedo, Valik luulet. Koost ja tlk Jüri Talvet. Eesti Raamat, 1987.

2 Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Koost Jüri Talvet. Koolibri, 1993.

3 Francisco de Quevedo, Valik luulet, lk 37.

4 Samas, lk 32.