Jalad maas, pea männiladvus

Mirjam Parve viib luulekogu „Varjukeha“ lugeja meditatiivsele jalutuskäigule väikeste asjade ja olendite maailma.

MONICA-LINDE KLEMET

Mul tekkis eriline huvi Mirjam Parve debüütkogu „Varjukeha“ vastu, kui kuulasin raadiosaadet „Loetud ja kirjutatud“.¹ Saatejuht Valner Valme tõi vestluses autoriga tabavalt välja teose märksõnad: väiksed asjad ja vaiksed hääled. Kui üldjuhul üritatakse ses infouputuse ja tähelepanu eest võitlemise maailmas silma jääda plinkivate lärmakate neoontoonides sõnumitega, siis kellegi teadlik vaikne eneseväljendus mõjus ühtäkki nii ahvatlevalt.

Paraku sain juba samast saatest teada, mida on kujutatud luulekogu esikaanel. Natuke isegi kahetsesin, et ei saanud ise mõistatada, mis see kombitsatega kaunis ja ka eemaletõukav veidrus on. Raamatukaas on hea sissevaade sisusse: tutvume seal justkui luubi all argise, naljaka, kohati rõlge, hirmutava ja heldima paneva maailmaga. Ja seda lähivaates ja ärksa tunnetusega. Autori kuulatav hoiak, tähelepanelikkus ja olemise tundlik tajumine on võluvad.

Teemad, mis välja joonistuvad, on olemise tajumine ning keha ja mina piirid. Mõneti ongi see kogu üks meditatiivne südasuutralik traktaat tühjuse ja kuju dialoogist. Mina on inimese peidus sügaval sees, teda ei tohi ehmatada ja sundida plaksti! urust välja tulema, „sest isik alles keerab ennast ette“ (lk 8). Ega teinegi inimene anna end nii kergesti kätte. Ka tema on peidus ja tema tõeline olemus ilmutab ennast vaid vahetevahel: „vahel näen kuidas kellegi näos / kerkib pinnale tema nägu / nagu vahel on sõnades mõte / korraks nii pinna ligi / et peaaegu lõikab vett / ta tume selg“ (lk 6).

See alalises muutumises olev mina, autori pidev uurimisobjekt, tahab sageli juhanviidingulikult „kasteheina / vaid ära kaduda“,² sulanduda looduse ja ümbritsevaga, mitte olla konkreetne piiritletud subjekt. Parve: „tahaksin näha männi und / und mida näeb mänd // igavikust vargsi / välja vajuda“ (lk 70).

Keskne tegelane „Varjukehas“ on loodus. Seda käsitletakse rohujuuretasandil sõna otseses mõttes. Mõtisklused looduse ja inimese vahekorrast tekitasid äratundmisrõõmu ja mõnusat muiet. Parve annab hääle naadile, hüatsindile, isegi eluta pingile – mida nemad asjadest arvavad? – või hoopis pakub, et nood ei arva midagi, ei tasu neid üldsegi antropotsentriliselt tõlgendada. Ta kritiseerib inimese ülbet looduse ärakasutamist ja tsiviliseerimise kihku. Üks mu lemmiktekste on proosaluuletus, kus arutletakse kevadiste pisikeste hüatsindipottide üle. Teame neid kaubanduskettide ja lillepoodide pakutud odavaid plasttopsikesi, kuhu hüatsindisibul on sisse pressitud, vaevu antud hingamis- ja kasvamisruumi. Tema kohustus on lühikese aja jooksul seal potis õide puhkeda ja joovastavalt lõhnata. Et inimene saaks oma kevadetunde kätte. Ja siis ta närbub. Parve toob olukorra jõhkruse ja absurdsuse hästi välja: „kui ma oleksin hüatsint, sööksin oma haledad peremehetsevad inimesed puhtast raevust öösel ära, hommikul oleks mu vars veel lihavam, õied veel iharamalt lahti, aga see muidugi ongi taime ja inimese vahe, taim võtab ilmselt rahulikumalt, ma ei suuda sellist rahu ette kujutadagi“ (lk 36). Ma ei usu, et neid kevadisi hüatsindipotte, mida isegi igal kevadel ostnud olen, enam kunagi endisena näen.

Luuletaja arutleb tsiviliseerimise ja looduse vabalt lokata laskmise vastuolu üle luuletuses „Vanade inimeste aedades“, tuues välja looduse ja inimese erinevad soovid ja pannes kahtluse alla isegi inimese enda motiivid: „vahel ei tea, mis on aiaomanikule olulisem: / et oleks midagi tehtud või et / näeks välja nagu oleks midagi tehtud“ (lk 17). Parve pole mürkroheliselt radikaalne, et ühtki loodust piiravat liigutust aias teha ei tohi, vaid märgib irooniliselt: „inimene mulle pole naadist ülem / aga vanaema, teate, on“ (samas).

Loodusteemalistele mõtisklustele liitub ka süütunne, mure tuleviku, keskkonna saastamise ning iseenda osa pärast selles. Seejuures kätkeb sünge tuleviku­kirjeldus, kus raamatuid põletades soojendatakse ruumi, tubli annuse eneseirooniat. Tõsiste teemade varjus mängitakse ka lõbusaid keelemänge: „minu süü minu süü minu ülisuur süü / mea maxima culpa // aga Maximas sellal / väikeste alasti krevetikrõnksude kurbuse / ja hüatsintide kurbuse vahel ..“ (lk 53).

Keskkonna hävimise aimduse kõrval ei puudu ka maailmavalu, kurbus, äng, abitus sõja ja kurjusega silmitsi seistes. „kõik mida oleme teinud / õrnuse ehitamiseks / tõmbab nüüd soomused selga (lk 45). Autor mõtiskleb jälle oma väikese inimese rolli üle: kas tohime tunda rahu, kui parasjagu käib sõda, möllab looduskatastroof, taud või muu õudus? „väikesed individuaalrahud surma suure maantee ääres“ (lk 47)? Ta ei annagi siin vastuseid, jätab mõtlikult teema lahtiseks.

Maailmavalu paneb küsima: kas peab elu armastama? „ega elu armastada / ei pea tähendama kohe / eluga voodisse ronida/ eluga kokku kolida lapsi saada / kahepeale pangalaen võtta“ (lk 38). Parve ei kipu elu imetlema ja hoidub suure kaarega eemale lihtsustavalt „mõtle positiivselt“ suhtumisest, ta hoopis põlastab elu „võigast reipust“ (lk 40). Ometi ei lasku ta ka enesehävituslikku kõigele käega löömisse. Talle annab meelekindluse just nimelt loodus ja selle vankumatu ringkäik, ka lähedus teise inimesega, hoolimine.

Parve armastusluule, kui seda nii üldse määratleda saab, on samuti rahulik, tagasihoidlik, õrn, soe, aga tuumakas. Ei ole armuvalus karjatamisi, aga intensiivsed tundedki esitatakse äraspidiselt: „vaga vesi, sügav põhi“ tundetoonil: „ilma et pead pööraksin [—] pöörduvad kõik keharakud sind pilguga saatma / jään terve seljaga sulle järele vaatama“ (lk 79). Võib-olla just seljaga tunda ongi tugevam kui silmade või huultega. Ühes teiseski tekstis kirjeldab Parve, kuidas tasakesi ollakse samas toas: üks kirjutab laua taga, teine voodis. Lambi valgussõõr peegeldub aknal ning nii ollakse ühenduses ja koos. Vahet ju polegi, kas sinna kleepida külge „armastuse“ raske ankur või võtta seda kui teise olendiga koosolemise kirjeldust.

Veel ühed huvitavad mõtisklused, mis mind iseäranis intrigeerisid, olid eneseeitus, sobitumatus ja enesepetmine. Näiteks võib tuua kas või ühe luuletuse moto: „(võib ka mitte mitte kirjutada)“ (lk 19). Autor justkui elab ja kirjutab, samal ajal tõmbab kirjutatu maha, nagu mööda mereranda kõndides, kus lained uhavad jäljed jälle puhtaks. Topelt­eituse või varjumise loovad sulgmärgid. Varjukeha varjabki päriskeha sulgudes või varjukeha ongi päriskeha, nii nagu varjunimi on pärisnimi: „minu nimi ongi mu varjunimi“ (lk 4).

„Varjukeha“ luulemina ei kipu elu liialt armastama, selles tugevat positsiooni võtma. Ta on justkui ühtaegu selles maailmas, aga samal ajal ka kuskil männilatvades. Ta ei vasta ühiskonna seatud rollidele: „lähenedes kolmekümnendale eluaastale / tunnen end lõpuks esimest korda / kuuluvat / noorte naiste hulka“ (lk 21) ja „minul ei ole last / mul ei ole isegi nurmenukku“ (lk 23). Mittesobimine võib seostuda ka elamispelgusega: „mahajäetud õunaaias suudlen reliikviaid / söön sireliõisi ja palun / elamisjulgust“ (lk 19).

Kui ikka elada ja lubada end olla, tekib küsimus, kas me elamist ka mitte pelgalt ette ei kujuta: võib-olla tegeleme enesepettusega? „kõik mis ma teen on imitatsioon. / kõik mis mulle rõõmu teeb on / õnnestunud imitatsioon“ (lk 71). Need read tõi mulle meelde ühe budistliku õpetaja Dzongsar Jamyang Khyentse mõtte: „Every communication is a miscommunication, just either successful or not successful“.³ Isegi kui elame selles maailmas, võtame kanda rollid, võtame sõna, siis ei maksa endale luua illusioone, et meie tegemised või suhtlemised on tõesed või toimivad.

Lisaks Mirjam Parve enda luulele on kogus ka tõlkeid ungari, inglise, saksa ja horvaadi keelest. Need sobituvad algupäraste tekstidega harmooniliselt, ent tabasin enese Parve enda tekste eelistamas, sest neis on nii meeldivat õhulisust rohkem kui tõlgetes, mis on sõnaohtramad. Mõned tõlkeluuletused tõusid minu jaoks rohkem esile, näiteks oli võimas Anna T. Szabó „Ilmutus“ (lk 9), kus rida rea haaval ilmutab end luuletuse sisu nagu foto ilmutusvannist. Ka sama autori „Korv“ (lk 18), mille intensiivsus mind raputas ja „Varjukeha“ esikaanepildiga dialoogi astus. Parve on andekas tõlkija, põnevaid leide jäi silma mitmeid, näiteks „tuhattuulise seeliku välkudes“ (lk 28) või „kängu külmund rohtu kägistab“ (lk 27).

Mirjam Parve „Varjukeha“ annab lugejale võimaluse jääda vaikseks, sulgeda plinkivad-säutsuvad tekstid, pildid ja helid ning süveneda sellesse maailma, kuhu autor lugeja oma tasasel häälel jalutama viib. See ongi minu maailm.

Koos kükitasime naatide vahel ja sorkisime kompostihunnikus. Istusime kevadhommikul ümmarguse köögilaua taga ja vaatlesime seda lõpmata imeliselt lõhnavat hüatsinti, kes ometi nii piinatult väikses plasttopsis oli kinni surutud, ja kratsisime kukalt. Seisime Maxima poes porivaibal ja vaatlesime külmkapi valguse hiilguses kreveti­karpi või lugesime kuid, mil Türgi importkurgist saab kohalik Eesti kurk. Mõnikord läksime mööda järsku treppi alla rõskesse keldrisse, nuhutasime kartulite mullast lõhna ning silmitsesime nende kehasid. Vahel vedelesime kuskil võrkkiiges keset ülipikka sumisevat suvepäeva, jälgisime valgust puuvõras ja kuidas päev lihtsalt mööda voogas, meie minad lahustusid samamoodi männilatvadesse või naatide vahele. Meil veikles kogu aeg mingi naeratusevirve huulil elumängu selles osas, kuhu olime sattunud – vahel ennastki lollitades ja ära pettes. Eesootavate ja käimasolevate kliimakatastroofide ja sõdade ahastuse ning kurbade tunnete kiuste õnnestus märgata kõige olemasoleva leebet illusoorsust.

1 Loetud ja kirjutatud. – Vikerraadio 30. IX 2023. https://vikerraadio.err.ee/1609102847/loetud-ja-kirjutatud-mirjam-parve-varjukeha

2 Jüri Üdi ja Juhan Viiding, Kogutud luuletused. Tuum, 1998, lk 471.

3 Eesti keeles: mis tahes suhtlemine on ebasuhtlus, õnnestugu see siis või mitte.