Johanneste ilmutused

Kas Aeg andestab Barbarusele ja Semperile „arguse, ülbuse ja muud patud“? Vastus sõltub sellest, kas nad ümmardasid keelt piisavalt, kas tegid piisavalt häid luuletusi.

MÄRT VÄLJATAGA

Ju lapsena kuuldusi Semperi-Barbaruse kirjavahetusest kuulsin mina. Selle ilmumisest kirjutati, seda kuulutati. Lõpuks muutus teema justkui halvaks naljaks, unustati ja maeti maha. Pika mäluga inimeste taganttorkimisel, kirjandusmuuseumi eestvedamisel kaevati mõte aga välja ja nüüd on 675 kirja koos fotodega lugeja ees.

Semperi kirjad olevat 1956. aastal arhiivist avastanud Ralf Parve, kes avaldas neist katkendeid pühendusteoses „Johannes Semper elus ja kirjanduses“ (1967). Paul Rummo kirjutas Keeles ja Kirjanduses (1974, nr 1): „Vajadus kogu kirjavahetus tervikuna varem või hiljem publitseerida on väljaspool kahtlust.“ Viis aastat hiljem teatab ta Loomingus (1979, nr 8): „Paari tuhande leheküljelise põneva materjali järjestamise ja kommenteerimisega on lõpule jõutud. Kirjastuses „Eesti Raamat“ jätkatakse koos asjaomase toimetuskolleegiumiga tööd käsikirja trükivalmis seadmisel.“ 1981 märgib Olev Jõgi (KK nr 3): „Barbaruse-Semperi kirjavahetus ilmub – usume, et mitte ainult loodetavasti – 1982–1983, tänu Paul Rummo eestvõtmisele ja entusiasmile.“ Kuus aastat hiljem on Jõe toon muutunud (KK 1987, nr 8): „Lool on juba mitu aega skandaali maik juures. Tuleks luua mingi aukohus, kes süüdlased vastutusele võtaks! Ja otsusest ajalehtedes teatataks – õnnetuste ja kuritööde all.“ 33 aastat hiljem on kauaoodatuke valmis – imed on võimalikud!

Mingil kujul on kirjavahetus siiski pool sajandit meie kultuuris figureerinud. Lisaks Parvele ja Rummole on seda kasutanud iga kirjandusloolane, kes süvitsi uurinud sõdadevahelist kirjanduselu: Siurut, futurismi, Tarapitat, Eesti Kirjanikkude Liitu, kulkat, Loomingut, Eesti Kunstnikkude Ryhma, Eesti Rahvuskirjanike Ühingut, PEN-klubi, kirjastusi, tsensuuri jne. Seega on raamatu lugemine nagu kordamiskursus.

Kirjanduselu

Mida need kirjad meile ilmutavad? Algriimiline pealkiri „Euroopa, esteedid ja elulähedus“ on ülekohtuselt kitsendav. Semper ja Barbarus reisisid ja unistasid reisidest, kuid mingit Euroopa-ideed kirjadest esile ei tule. Barbarus polnud esteet; tegelased, kes sõprade elu raskemaks tegid, polnud tingimata eluläheduslased. Sama esindusliku algriimi andnuks „Võlad, vaevused ja vapsid“. Nagu sõprade kirjavahetustes ikka on siin juttu rahast, perest, tööst, tervisest ja hobidest.

Johannes Semper (1892–1970) ja Johannes Vares, luuletajanimega Barbarus (1890–1946) olid koolivennad Pärnu gümnaasiumis. Mõlemad läksid vene ülikooli: üks õppis filoloogiat Peterburis ja arhitektuuri Moskvas, teine meditsiini Kiievis. Mõlemad mobiliseeriti ilmasõtta. Näib, et Semper rindele ei jõudnud, aga osales esseerina Asutavas Kogus. Barbarust dekoreeris sõjaliste teenete eest nii tsaar kui Eesti Vabariik. Mõlemad kujunesid riigiasutustest kaunis sõltumatuteks kirjameesteks: Barbarus tänu arstipraksisele, Semper küllap tänu jõukale äiale. Semper pikendas 1920ndatel rännuaastaid, elades-õppides Berliinis. 1930 sai ta Loomingu toimetajaks ja püsis kirjanduselu keskmes. Barbarusest sai üks telgesid Pärnu seltsielus, mida ta üldiselt põlgas. 1939 sügisel kolis ta Tallinna. Raamat lõpeb Semperi õnnesooviga Barbaruse 50. sünnipäevaks, mida tähistati üllatava pidulikkusega.

Noor-Eesti väljaannetele luuletusi jm saatnud Semper ja Barbarus ei saanud mundrikandjatena Siuru tegemistes täiel rinnal osaleda. Sõja lõppedes oli seltskond juba lõhki minemas: osa ei viitsinud, teised tülitsesid. Hakkab kuju võtma triksteripaari Visnapuu-Gailiti püsiroll: alati midagi susida ja untsu keerata. Nende tembud (koos vahelduvate kaasosalistega) läbivad refräänina tervet kirjavahetust. Luuakse ühiskonnakriitilisema suunaga koondis Tarapita, mis ühendab kümmekonda kirjameest (ja Underit). V. ja G. tahavad teha vastukaaluks ajakirja Peninukid – koguvad ettetellijatelt raha, mis saab otsa. Otsa saab ka Tarapita, s.t Tuglase hoog. Barbarus üritab kaua Tuglaselt kätte saada Tarapitale laenatud 12 000 marka. Tulemus kirjavahetusest ei selgu. Luuakse Eesti Kirjanikkude Liit, siis Looming, mida toimetab Tuglas, kuni Visnapuul-Gailitil õnnestub ta Jaan Kärneriga asendada. Barbarusele algul Looming ei meeldi, ta loodab asutada ideeühtsusel põhineva koondise või väljaande. Selle üle arutlevad sõbrad palju: kas luua enne rühmitus (aga kellest?) ja hiljem ajakiri või vastupidi? Üks Pärnus, teine Berliinis, jääb nende organisatoorne jõud napiks. Barbarusel tekib lootus luua koos Eesti Kunstnikkude Ryhma ja esperantistidega rahvusvaheline žurnaal Õkva; Semper jääb skeptiliseks. 1925. aastal hakkab tööle kulka. Semperi toimetajaks saades algab Loomingu ilusaim kümnend, kuid toimetuse sõltumatus, asukoht ja Semperi positsioon satuvad korduvalt ohtu.

Paljud probleemid käivad raha ümber. Algul oodati ja vahel ka saadi almanahhidest ja luulekogudest reaalset kasumit ja honorari. Kirjavahetus võiks olla hea alusmaterjal kirjandusökonoomiliseks uurimiseks, kuid tavalugejal lööb vääringute ja kursside vaheldumine pildi kiiresti kirjuks. Mõlemad Johannesed kuulusid arvatavasti ühiskonna jõukuse ülemisse kvintiili, olid ise võlgu, käendasid teiste võlgasid, andsid laenu. Nende kõrval oli kirjanikke, kes elasid avanssidest teoste eest, mida ei kavatsenudki kirjutada. See tekitab Barbaruses kibedust – miks tema peab hommikust õhtuni patsientidega jändama, kui Alle, V, ja Ge hommikust õhtuni boheemitsevad?

Niisiis, 1920ndatel otsis kirjandus endale institutsioone: väljaandeid, rühmitusi, kirjastusi, nagu ka ideid ja raha, kuni leidis valitsuse abiga püsivamad vormid: EKL, Looming, kulka. Need püsivad tänini. Tähtis on mõista, kui tähtsaks kirjandust peeti – eelkõige muidugi kirjanike eneste silmis, aga eneseusk on nakkav. Vabariigi peamist mõtet nähti kultuuris, kõik muu oli tõusiklus, vaimuvaesus, tagurlus. Raamatute kirjutamise asemel pühenduti esialgu pigem oma suuna kaitsmisele ja rivaalide, küll nooremate, küll vanemate, ründamisele. Päevalehed kirendasid följetonidest, milles kas kirjanikud ise või ajakirjanikud kas tögamisi või tõsimeeli materdasid teisi kirjanikke. Iga almanahhi ja ajakirjanumbrit arvustati, arvustustega polemiseeriti. Hiljem keskendusid konfliktid kulka rahadele ja preemiate aule. Peamiselt kroonulähedasemad kirjamehed nimetasid ennast eluläheduslasteks, pooldasid ülesehitavat külarealismi ja tööpoeesiat, taunisid välismaa poole kiikajaid, suurlinnadest vaimustujaid, vormiprobleemidega tegelejaid. Ega nad jätnud vastamata. Muidugi leidus neid, kes kemplustest kõrvale jäid: A. H. Tammsaare osaliselt, Luts täielikult. Semper seisis kaua nende tornaadode keskmes, suuremaid kaotusi kandmata. Barbarus jäi pigem kõrvale, kuid poleemiliselt sekkusid mõlemad.

Selline on standardsest kirjandusloost avanev pilt, mille üheks allikaks (Tuglase kõrval) ongi olnud Semper ja tema kirjad Barbarusele. Siit kerkib mõte, kas oleks võimalik kirjutada see kirjandusloo peatükk hoopis kahe „peninuki“, Visnapuu ja Gailiti perspektiivist, loona sellest, kuidas mõlemad ajasid kõverate kolleegide vahelt tublit sirget joont, mis päädis ajakirjaga Varamu? Ei tunduks usutav.

Kirjades on ilmekaid lugusid kolleegidest, näiteks kuidas Ants Oras (keda mõlemad peavad mõnusaks meheks) saabub, maani täis, frakk seljas, PEN-klubi poola külalist vastu võtma. Kirutakse kirjanduspildi viletsust, jagatakse hinnanguid, millest meelde jäävad ebaadekvaatsemad: Semper ei oska ära tunda Suitsu „Kõik on kokku unenäo“ väärtust, peab Einsteini ülehinnatuks, mõlemale valmistab Joyce’i „Dublinlased“ pettumuse.

Poliitika

Teame, et pool aastat pärast uhket juubelit saab Barbarusest Nõukogude nukuvalitsuse juht, Semperist haridusminister. Kaks aastat pärast Vene tagalast naasmist laseb Barbarus ennast maha. Semper jätkab ministrina, kuni langeb halba kirja kui „kodanlik natsionalist“. Ta tuleb kirjandusse tagasi kunagisi kaasvõitlejaid mustava võtmeromaaniga „Punased nelgid“ (1955), esindab vabavärsidebatis tagurlust ja hoiab ametlik-ettevaatlikku joont. Erinevalt Tuglasest, Andresenist või Adamsistki ta niisiis kuuekümnendate põlvkonna turjal kultuurilist come back’i ei tee.

Tagantjärele võib tekkida kiusatus otsida kirjavahetusest ilmutuslikke märke määravast sündmusest, mis aimaksid ette Johanneste tulevast kaasalöömist inimsusevastase režiimi töös: hetke, mil üks lükkab lapse troska alla või teine paneb konna mikrolaineahju. Midagi sellist siit ei leia, jääb hoopis – küllap adekvaatne – mulje, et oma põlvkonna kirjameestest olid Semper ja Barbarus vähesed korralikud kodanikud: nad ei joo, ei võltsi veksleid, ei poe võimule. Nad ei räägi isegi kuigi kirglikult teisi taga. Tõsi, Barbarus mängib arstikünismi registril, heidab kahemõttelist nalja. Kuid juba 1921, siurulaste nääklusi hinnates on ta moraalne kompass paigas: „arvan, et eraelu kirjanduslikust tegevusest eraldada tuleb ja mitte seda domineerivaks pidada, kuidas inimene oma maiseid instinkte jaotab: kas võtab mees naise, ehk missuguse (kodanlise, vaese, rikka, libu, ehk ausa), kas tal abieluks armastus, sentimentaalsus, ehk varanduslised põhjused, see ei ole tähtis; rohkem veel, olgu kirjanik pederast, sadist, soodomist, onanist, askeet, ehk hoorai, see pole teiste asi; eraelu on iga isiklik asi“ (lk 93). Teisal deklareerib ta: „Meeldivad mulle väga korstnapühkijad, möldrid, mehaanikud, autojuhid, libud ja teised kuidagi määrit isikud, nagu murdvargad, laimat kirjanikud, lapsetapjad, pordikud, tüdrukutevägistajad, söelaeva madrused jne. jne.“ (lk 314).

See, mis I köite lugemisel eriti hämmastab, on sõprade apoliitilisus. Üks küll põrbib ja teine kurdab vabariigi umbsuse üle, aga mingit reaalset soovi asju muuta või poliitikasse sekkuda kumbki ei ilmuta. Kirjades ei esine kordagi nime Marx. Siiski, Barbaruses lööb vahel välja nostalgia revolutsioonipäevade järele: „Tahaks ykskõik kun uut revolutsiooni, uut vaimustust, maakera menstruatsiooni näha, – siis elustuks ise uvvesti, ammutaks uut energiat. Praegune õhustik on masendav, lämmatav siin meil, samuti ka mujal“ (1923, lk 194) või: „Kui palju rämpsu on kogunud kõikjale, et oleks vaja suurt & õhkupuhastavat aktsiooni kõige tuulutamiseks: oleks vaja uut revolutsiooni, mis koristaks selle päälekeenud kõntsa meie tooniandvas kihis“ (1930, lk 647).

Kõige põhimõttelisemad kirjad vahetatakse 1925. a rahvusküsimuses. Pärnulane soovib rahvustest vabanemist, berliinlane peab seda võimatuks ja kahjulikukski. See vastakus jääb kumbagi iseloomustama. Rahvuslikust vaimust ja kultuuriloost enam huvitavad arst Barbarust aeroplaanid ja raadioantennid. Mäletatavasti kirjutab filoloog Semper 1935 luuletuses „Kodumaale“ liberaalse patriotismi (tänapäevaks võib-olla leierdatud) tunnusread:

Ei ma kiidukõnede kõrinast
ega trummide põrinast
leia õiget su palet.
Ei ma hõisata mõista teistega võistu.
Pärast päevade valet
tulen tasa su juurde,
kui kõik vaibund vaikusse suurde,
et sind mõista mõistu.

Johanneste poliitiline ärkamine saabub alles 1933, sünkroonis vapsidega. Barbarus asub teotsema, ühendab jõud Vildega vihikus „Vastutusrikkal ajal“. Nigol Andreseni kaudu tekivad tal sidemed noorsotsidega. Pätsi riigipöörde ja vapside lämmatamise kiidavad mõlemad heaks kui vähema halva ning Tuglase abiga algatavad nad kirjanike liidus pööret toetava deklaratsiooni. 1935 reisib Barbarus Leningradi ja Moskvasse. Entusiastlik reisikiri toob Loomingule pahandust, mille peale Barbarus kirjutab: „Ja kui nad Venemaad nii kõvasti vihkavad, miks nad siis jäljendavad säälset režiimi: sääl ju ka ei tohi avaldada hinnanguid, mis riikikandva vaimuga pole koos­kõlas“ (lk 945).

Molotovi-Ribbentropi pakt teeb Semperi murelikuks: „Ma ei ole küll Suitsuga koos veel olnud, aga tema olla Venemaa reisist väga vaimustatud. See kõik oli aga enne Stalin-Hitleri käeulatust. Nüüd on ju maha maetud või vähemalt peaksid seda olema niihästi rahvarinne, fašismi- kui ka imperialismi ja agressioonivastased loosungid. Ideelise aluse ja lähtekohtade asemele on astunud hitlerlik realism, mis täna seda eitab, mida eile pühalikult vandus. Võib-olla vabandatakse seda hegelliku dialektikaga“ (lk 1099-1100). Seevastu Barbarus täitub pärast baaside lepingut mingi kroonuliku optimismiga, justkui harjutaks uut fraseoloogiat: „On siiski hää meel, et meie kultuurareng võib jatkuda ilma suurema suundamiseta, et meie kirjandus ja kunst siiski jääb ilmekaks ja isikupäraseks üldise loomismulina kõrval, mida kupjaga ergutatakse. … Elagu vaba vaim ja selle saavutused!“ (lk 1104). Elu peab minema paremaks ja lõbusamaks: „On juba endalgi tekkinud vajadus lõbusama ainestiku järele, ja loodetavasti võime esialgu üsna rõõmsad olla, ja meie isamaa pärast mitte nutta … Mina isiklikult ei oleks midagi paremat ka jõuluvanalt soovida mõistnud. Ja kes hädaldavad, nende süüme pole puhas … Mis veel halba olemas, küll see olude sunnil muutub ja kohaneb hüveks“ (22. X 1939, lk 1111).

Vältimatule küsimusele, miks Barbarusest sai Kremli käsilane, võidakse vastata mitut moodi: ta jälestas Eesti Vabariiki, jälestas fašismi, oli edev ja karjäärihimuline, oli naiivne ja uskus kommunismi, arvas ennast üle hinnates, et suudab oma maine ja meelerahu ohverdades ära hoida hullema jne. Seda, kas tal õnnestus midagi halba ära hoida, pole vist selgunud, aga tema marioneti­liigutusi pole ka uuritud. Võib-olla tuleks küsimus pöörata ringi: miks Kreml valis oma plaanide teostamiseks just Barbaruse? Igal juhul tõstab Barbarust paljude ajaloolist marionettide seast esile klassikaline akt: enesetapp veel enne pukist kukkumist. Tõsi, kuus ja pool aastat liiga hilja.

Luule

Üks XX sajandi kuulsamaid luuletusi on Audeni eleegia W. B. Yeatsi surma puhul. Seal öeldakse umbes nii: „Need, kes vaprad, kaunid, süütud,/ õige kiiresti on tüütud/ püsimatu Aja meelest;/ Aeg peab aga lugu keelest;// ootab seega andeks­and/ neid, kes keelt on ümmardand,/ argus, ülbus ja muud patud/ neile saavad andestatud.// Sai sel veidral põhjusel/ andeks Kipling, saab Claudel,/ aeg on helde Yeatsilegi,/ kes häid luuletusi tegi.“

Kuidas on Barbaruse ja Semperiga? Kas Aeg andestab neile „arguse, ülbuse ja muud patud“? Audeni loogika järgi sõltub vastus sellest, kas nad ümmardasid keelt piisavalt, kas tegid piisavalt häid luuletusi. Eesti keele ja luule kontekstis peaks esimesel juhul vastama kõhklevalt, teisel pigem jaatavalt.

Barbaruse lugemisväärsed palad jäävad 1920ndatesse, mil ta liikus ekspressionismist tehnoloogilisema futurismi poole ning püüdis oma „multiplitseerit“ luulet arendada mitmes plaanis, kohandada mitmele häälele. Põrpiv hakitud rütm asendub hiljem tuima salmivenitamisega, koperdava rõhulise värsiga, mis kulgeb nagu pooli pealt veetav okastraat. Seda on füüsiliseltki valus lugeda. Siin-seal leidub lubavaid hakatusi ja erksaid kujundeid, aga kõik käib kiiresti maha. Barbarusel polnud nagu keelelist kuulmist; varasem eksperimentaalne futurism ja ekspressiivne motiivistik aga korvasid ja varjasid seda puuet. Samal ajal tabas 1930ndatel teatav mahakäik kogu põlvkonda, Visnapuud, Underit, Adsonist rääkimata. Kriitika sellest numbrit ei teinud. Kui Barbarusele midagi ette heideti, siis provintsliku metropolitismi paradoksi: elab Pärnus ja luuletab trammidest. Ants Oras, kes tabas täpselt Visnapuu, Sütiste ja Hiire nõrkusi, tõstis ikka ja jälle esile Barbaruse meelelist erksust ja energiat. Siiski, Daniel Palgi võttis 1934. aasta Eesti Kirjanduses Barbaruse kriitilisemalt käsile ja vajutas helladele kohtadele. Barbaruse reaktsioon oli talle ebatüüpiliselt valulik (lk 908).

Semper on elegantsem, graatsilisem poeet, kes kirjutas eluõhtuni aeg-ajalt häid luuletusi. Eesti NSV hümni, mis jääks meelde ja oleks lauldav, poleks Barbarus teha suutnud. Tundub, et Semperi kollaboratsionism oli nooremale vaimukaaslasele Ants Orasele isiklik hoop. Paguluses pöördus Oras mõnikord Semperi „vaimset enesetappu“ vaagima. Kord arvab ta selle põhjuseks ülikoolist saadud „vene substraadi“, kord hingetu „ratsionalismi“ ja „vaimusportlase“ pealiskaudse mentaliteeti. See tagantjärele moraliseerimine ärritas õigusega Ivar Ivaskit, kes ei jäta talle kirjutamata: „Semperi ja Barbaruse suhtes aga eksisite …, sest nägite eetilise komponendi puudumist alles 1940. a. sündmuste järgi“ („Akadeemia kirjades“, lk 201).

Konstruktivisti ja opositsionäärina tuleb Barbarus ikka ja jälle kultuuripilti tagasi: 1980ndatel leidis ta eestkõneleja Leonhard Lapinis; sel sajandil tegutses Pärnus mõnda aega J. Barbaruse nimeline Kontrakultuuri Keskus. Semperi vaiksem tagasitulek jäi 1980ndate lõppu, 1990ndate algusse. Toonane „uus-siurulikkus“ seisneski semperlikkuses. Semperita polnuks Max Harnooni, „Pihlakate merd“ ega noort Kalju Kruusat.

Luuletaja 100. sünniaastapäevaks kirjutas Hasso Krull mõtiskluse „Semper missugune“ (Vikerkaar 1992, nr 3), milles kõlab pettunud armastaja kibedus: „Ei tea ühtki eesti kirjanikku praegu, kes samavõrd totaalselt oleks kaotanud oma endisaegse identiteedi. Ei saa isegi öelda, et oleks olemas „kaks Semperit“. Sest kumbagi ei ole.“ Aga kui Aeg peaks luule jälle tähtsaks muutma ja kui luuletajad taas luulelugu tähtsustama hakkavad, võivad mõlemad veel armu saada.

Väljaandest

Pisimgi norimine selle publikatsiooni üle peaks olema eest ja tagant polsterdatud sügava tänu ja imetlusega. Käsikiri, mis 40 aastat seisab ja samas täieneb, kasvatab külge probleemipuntraid, mis pidid ükskord läbi raiutud saama. Kirjandusmuuseum ja Marin Laak on seda vaprasti teinud. Aga väljaande aparatuurist oleks tahtnud leida teadet selle kohta, kuidas kirjad üldse arhiividesse jõudsid. Kommentaare, mida on 2363, nimetatakse eksitavalt „tekstikriitilisteks“ – otseses mõttes tekstikriitilisi kommentaare, mis käiksid teksti tuvastamise kohta, on tarvis läinud vaid tosinal korral. (Millegipärast on joonealuseid märkusi hakatud meil nimetama „viideteks“.) Märkuste näpuvigadest nimetatagu: mk-s 51 on Gailiti „Saatana karusselli“ uustrüki koostajaks märgitud Maarja Kangro, pro Vaino; mk-s 804 on Saareste raamatu pealkirjaks „Leksikaalseist vahekordadest eesti muusikas“, pro „… murretes“; mk-s 1470 seisab Mats Mõtslase romaani pealkirjana „Kraavikaevajad“, pro „Kraavitajad“; mk-s 1921 on reisikirja „Mere kaudu lõunaläände“ autoriks Semper, pro Schütz. Mk-s 1780 väidetakse riigipäevahoone süütajateks hitlerlased, kes seda tõe­näoliselt ei teinud.

Nelja kommenteerija tööle (Paul Rummo, Abel Nagelmaa, Tiina Saluvere, Ülo Treikelder) olnuks raske peale suruda ühtlust, kuid kentsakas on järelsõna teadaanne, et ebaühtlus olla taotluslik. Ebaühtlus avaldub esmajoones selles, et I köide on tihedamalt kommenteeritud kui teine. Esineb ülekommenteerimist (Tizian, Tintoretto, don Quijote, Dulcinea, Skylla ja Charybdis jne) ja möödapääsmatut alakommenteerimist (mõned joonealuse kommentaarita jäänud pärisnimed on registris siiski koos eesnimega ilusti sees: Benjamin Vallotton, Yeichi Nimura jt). Häirib I köite märkuste sage hinnangulisus, mille saanuks kerge vaevaga kõrvaldada: „liigselt kiitev hinnang“, „kesisevõitu armastus-draama“; „iganenud arusaamad“ jms. Aga polsterdagu nende märkuste lõppu veel kord sügav tänu ja imetlus.