Jõhker ja hell

Norra kirjaniku Hanne Ørstaviki kogu ilukirjanduslik looming keerleb armastuse ümber. „Kirjutan sellest, millega ei tule toime,“ tunnistab ta.

ØYVIND RANGØY

Eestist kaugel põhjas asub Finnmark ehk saamide maa. Pikkuskraadilt ulatub see Eestist pisut kaugemale itta, Peterburi poole, ning suure idanaabriga on saamidel peaaegu kakssada kilomeetrit ühist piiri. Vahemaad on Finnmarkis pikad ja inimesi vähe. Seal, maailma lõpus, kasvas üles norra kirjanik Hanne Ørstavik, kes väisab peatselt festivali „Prima vista“. Kui asetada sirkli teravik maakaardil Oslo peale, on Ørstaviki lapsepõlvemaailm sealt peaaegu sama kaugel kui praegune elukoht Itaalias. „Kas Deatnu pole Oslost tegelikult veel kaugemal kui Milano?“ imestab Ørstavik ise. Meie usutluse ajal istubki kirjanik sirkli teraviku juures Oslo lennujaamas, teel lõuna poole koju. Finnmarkis ei ole ta enda sõnul käinud umbes tuhat aastat, küll aga leiab seal aset tema kahe eesti keelde jõudnud romaani tegevustik. Romaanid „Kirikuõpetaja“ (2004, ee 2010) ja „Armastus“ (1997, ee 2021) on eestindanud Sigrid Tooming.

Kuidas on Finnmarki maastik mõjutanud sinu loomingut?

Seda on raske hinnata, kuna ma ei näe ennast ega oma loomingut kõrvalt. Võib-olla oleks teistel kergem seda teha. Võin aga öelda, et tunnen tugevat sugulust Marguerite Durasiga. Ma ei pea silmas mitte niivõrd tema loomingut, seda, kuidas ta kasutab keelt ja koob eluloolis-kirjanduslikku võrku, mis muutub lõpuks läbitungimatuks. Ei, pean pigem silmas tema eksiili. Kasvamine Finnmarkis oli mulle omamoodi sisepagulus. Mu ema on pärit Oslost, isa Lääne-Norrast. Kõigil mu lapsepõlvetuttavatel olid sealsamas ka sugulased, enamasti saami soost ja peaaegu kõik ühest suurest suguvõsast. Olin norralasena Norras kuidagi eksiilis. Laia jõe ja lagedate tundrute ääres – muidugi hoopis teises mastaabis kui Marguerite Duras, kes kasvas üles Saigonis, aga ikkagi eksiilis.

Nii „Armastuses“ kui ka „Kirikuõpetajas“ on see maastik tugevalt esil.

Jah, ehkki mitte samal määral kui raamatutes, mis neile kahele eelnevad ja järgnevad. Eestist vaadates on see side võib-olla veel tugevam!

Oled õppinud prantsuse keelt, argielus suhtled itaalia keeles. Kas avatus mitmele keelele on sulle kui kirjanikule oluline?

See on oluline mulle kui inimesele – ma vist ei oska kirjanikku siin eristada. Olulised ei ole niivõrd keeled iseenesest, kuivõrd keel kui suhtluse ja kohtumiste võimaldaja. Keel avab ukse kirjanduslikele ja inimlikele kohtumistele. Mind köidab keeleõppe juures kuristiku ületamine: mõistmine, et maailm näeb teistes keeltes välja teistsugune, teise tegelikkuse laenamine teisest keelest.

Su isa sündis Hiinas misjonäride peres. Ka „Kirikuõpetajas“, kus Saksamaalt naasnud naisteoloog asub pärast sõbra traagilist kaotust Finn­markis kirikuõpetajana tööle, on olulisel kohal usk ja religioon. Milline on sinu suhe sellega?

Lapsepõlves käisime kirikus, mina ka pühapäevakoolis. See oli isa värk, ema oli pärit hoopis teistsugusest keskkonnast. Piibli keel, Jumal kui pidepunkt, Jeesus … kõik see oli mu elus täiesti kohal. Mitte küll rangel dogmaatilisel moel, vaid kuidagi no big deal. Praeguseks on see mulle eetiline raamistik, mille kaasasaamise eest olen tänulik. Ma ei tundnud kunagi, et see on kuidagi peale sunnitud. Mu isa lihtsalt ei olnud selline.

Veel on „Kirikuõpetajas“ tugevalt esil saami teema, millest kirjutab ka tõlkija eestikeelse väljaande järelsõnas. Romaanis uurib peategelane Læstadiuse õpetuse mõju all olnud saamide 1852. aasta vägivaldse ülestõusu ning sellele järgnenud traagilise kohtuprotsessi kirjalikke allikaid. Kas tsiteeritud allikad on päriselt olemas?

Jah, kasutasin peamiselt Magnar Mikkelseni ja Kari Pålsrudi kogumikku „Kautokeino dokumendid“. Tsitaadid pärinevad sealt ega ole minu välja mõeldud. Loomulikult olen kasutanud ülestõusu romaanimaailma toorainena. Mäss leidis tõesti aset ning on suur sündmus Norra kirikuloos ja verstapost Norra ajaloos üldse.

Oled öelnud, et sind poliitika ei huvita. Saamide ülestõusus on aga kahtlemata poliitiline mõõde, mis on viimasel ajal seoses saamide alale vastu nende tahtmist ehitatud tuulepargiga aktualiseerunud. Kas „Kirikuõpetaja“ ei ole siiski poliitiline raamat?

Minu meelest ei ole. Minu silmis on see romaan eelkõige eksistentsiaalne. Samal ajal on selge, et tegu on koloniaalajaloo ja koloniseerimisest tingitud konfliktiga. Ülestõusul on poliitiline mõõde, ent mina olen kasutanud seda sündmust eksistentsiaalse ja keelelise ainesena. Piibel tõlgiti saami keelde ja sealt said saamid lugeda, et me oleme kõik Jumala ees võrdsed. Aga kas oleme tegelikult ka seda? Kes tohib maailma määratleda, kellel on õigus määrata, mis on õige ja vale? Need võimustruktuurid huvitavad mind väga, ent mitte päevapoliitika võtmes.

Romaanis on kaalul õigus olemas olla. Kuidas ja mis viisil me tohime olla? Kes on võimul meie sees? Kui jõhker ma olen enda vastu? Kas ma olen enda vastu hea? Siin on palju tasandeid.

Norra kirjanduses on nullindatest saadik põletav teema nn tõsielukirjandus, näiteks seoses Karl Ove Knausgårdi ja Vigdis Hjorthi romaanidega, ehk küsimus, mil määral on kirjanduses õigus inimeste elu avalikustada. Mida sina sellest mõtled?

Inimeste elu avalikustamisega mina ei tegele. Kirjutan romaane. Minu meelest on kõik romaanid, olgu need kui tahes fiktsionaalsed, väga lähedal oma loojate elule, ent mis ja kui täpselt vastab seal tõele, ei huvita mind üldse. Elukogemus on tooraine, mida kasutan oma teostes julgelt ja vabalt. Loomingu taandamine küsimusele, kui palju täpselt on siin päris elust võetud, kurvastab ja häirib. Niisugune lähenemine pisendab nii elu kui ka kirjandust. Mõistmaks sügavamalt, mis on kirjandus, tuleb sellised küsimused kõrvale jätta. Kui norra ajakirjanikud viljelevad „uurivat ajakirjandust“ Vigdis Hjorthi isa matuste teemal, tahaksin lihtsalt nutta.

Norra raadio portreesaates on sind iseloomustatud sõnadega „jõhker, aga ilma kurjuseta“.

Ütlesid nii? Haha, see võib päris täpne olla!

Kui palju leidub siis su olemust sinu loomingus?

Ilmselt on mu loomingut läbiv joon imestus, püüd mõista. Ometi on kirjutaja hääl mulle kuidagi võõras, see tuleb kuskilt mujalt. Jah, see olen mina, kuid samal ajal uurin ennast mingist muust vaatevinklist. See olen mina ja ühtlasi on see igaüks. Kui määriksin oma olemuse laiali nagu või leivale, peaksin ju juba ette teadma, mis see olemus on. Aga ma ei tea. Võib-olla see realiseerub just kirjutamise kaudu.

Oled avaldanud 16 romaani ning muidki proosapalu, aga ei ühtegi luulekogu. Ometi hoolid nagu luuletajadki väga keele kõlast ja kihilisusest.

Kirjutasin natuke luulet, kui õppisin Bøs loovkirjutamist. Mulle on luule natuke liiga … tihe. Vajan proosateksti avaramat ruumi, aga kes teab, mis edaspidi võimalikuks ja vajalikuks saab. Tõepoolest, kes teab!

Üldiselt nõuab iga aines teatud keelt, et realiseeruda, et vabaneda. Iga romaan nõuab oma tonaalsust, oma häält, et teda saaks kuuldavale tuua. Enne selle hääle teket ei ole romaan vabaks saanud.

Kas kõik su romaanid on omavahel seotud? Kas neid läbib mingi ühine joon?

Absoluutselt ja vägagi. Minu debüütromaan „Täke“ (1994) lähtub Finnmarki maastikust jõesuudmes. Minu viimane romaan „Jää minu juurde“ (2023) jõuab kuidagi sellesama jõesuudme juurde tagasi.

„Jää minu juurde“ algab peategelase nendinguga, et tema kodus ei öeldud kunagi välja, et teda armastatakse, ning valusa küsimusega, miks ta armastust ei suuda tunda. „Armastus“ oled pannud pealkirjaks ka oma eesti keeldegi tõlgitud romaanile, kus peategelane Vibeke on just kolinud oma üheksa-aastaseks saava poja Joniga Põhja-Norrasse ja kus mõlemad näevad omal viisil armastusega vaeva. Armastus on siis teemaks mitmes sinu raamatus?

Neis kõigis, ma ütleksin. Ma kirjutan armastusest sellepärast, et see on olnud mulle endale väga raske. Kirjutame ju ikka sellest, millega me toime ei tule, sellest, millega me hakkama ei saa, mis on meile tõeline katsumus. Olen kirjutanud sellest igas raamatus üha ja uuesti. Minu meelest keerleb kogu minu ilukirjanduslik looming armastuse ümber.

Festivalil „Prima vista“ kohtud peatselt oma raamatute eestindajaga. See on vist ühtlasi sinu esimene kohtumine Eestiga?

Olen käinud Lätis, Riias, aga Eestis veel mitte. Eriti palju ma Eestist tõepoolest ei tea, see seostub mulle Estonia katastroofiga, aga ka Sofi Oksase raamatutega. Ootan väga võimalust Eestiga lähemalt tuttavaks saada.

Seni on eestindatud kaks sinu raamatut. Milline raamat tuleks sinu meelest veel eesti keelde tõlkida?

Viimane! Kindlasti viimane!

Ja nõnda ongi ring täis. Oleme tagasi Hanne Ørstaviki lapsepõlve-Finnmarki jõesuudme juures. „Me lihtsalt kartsime. Mida me nii väga kartsime?“ küsib peategelane romaanis „Jää minu juurde“. Armastus oli olemas, see sõna oli iseenesest mõistetav, aga tema ei osanud seda tunda. „Kõik, mida ma oskasin tunda, oli hirm, hirm oli tõeline, kõik see aeg. Ma ei mäleta, kuidas see juhtus, et isa sai vihaseks. See lihtsalt juhtus.“

Neljapäeval, 11. mail kell 16 vestleb Hanne Ørstavik oma autoriõhtul Tartu linnaraamatukogu saalis tõlkija Sigrid Toomingaga.