Jõul on isiklik asi

SUSAN LUITSALU

Eelmisel aastal kirjutasin jõulude aegu Eesti Ekspressi jõulunovelli sellest, kuidas üks edev pealinna proua Paula, projektijuht ja firmabändi solist, tahab heategevuse sildi all hirmsasti laval esineda. Ta organiseerib ühte külakooli­majja oma ansamblile jõulukontserdi ettekäändel, et asjadest küllastunud maailmas on teatavasti parim jõulukink hoopis veidike hingesoojust … Eks ta usubki, et teeb midagi väga õilist – kingib lastele elamusi. Iseenesest mõista ei lähe lõpuks mitte miski nii, nagu ette sai kujutatud, ning aktiivne daam naaseb pealesurutud heateo karistuseks nuttes ja poolpaljalt Tallinna, vapper päkapikumüts meenutamas luhtunud missiooni.

Mul oli väga hea meel, et selle novelli endast välja sain, sest too Paula oli mu peas vaikselt pesitsenud juba tükk aega, kümme aastat vähemalt. Alates sellest ajast, kui käisin ühes külakoolis lastele tundi andmas. Vastupidiselt Paulale mind õnneks kutsuti, ei roninud omal algatusel kohale – osalen nimelt programmis „Tagasi kooli“, mille raames saab end vabatahtlikuna üles anda ja käia lastele külalisõpetajana tunde andmas. Asja tuum on õpilaste silmaringi rikastamine: räägid millestki, mida kooliprogramm muidu väga ei valgusta, aga võiks, või siis annad tunni, mis on oma erialaga seotud. Tol ajal, kui programmiga alles liitusin, pakkusin reklaami- ja turundusalaseid loenguid – et mis on reklaam, kuidas seda ära tunda, miks reklaami tehakse ja kuidas imeloomakesse suhtuda. Esiteks töötasin siis tele kõrvalt ka reklaamiagentuuris, aga suuremat rolli mängis see, et olin Tartu ülikooli õpingute käigus keskendunud lastele suunatud turundusele ja teinud sel teemal ka oma lõputöö.

Keegi – ma ei mäletagi, kas see oli koordinaator või kooliõpetaja – kirjutas mulle tookord, et jube kurb lugu, aga väikestesse maakoolidesse ei viitsi keegi sõita, käiakse ainult linnades, mistõttu kohad X, Y ja Z ootavad juba iidamast-aadamast külalisõpetajat. Meel läks väga haledaks, otsustasin tubli olla ja võtsin tunnid vastu.

Kui jõulujutu peategelane Paula sõidab koos oma sekretäriga maale esinema, hakkab talle pruuniks tõmbunud karjamaade ja mahajäetud talude vahel madala taeva all tunduma, nagu oleks maailm soklikorrusele tõstetud. Nii rusuvad olid ilm ja ümbruskond ka päriselt. Tiirutasin Lihula, Järvakandi ja Pärnu vahelises kolmnurgas, suurematest asustatud punktidest kaugel ning teekond oli palistatud lagunevate lautade ja pooltühjade amortiseerunud kortermajadega. Vahepeal olin juba veendunud, et ma ei jõuagi kohale. Et olen mingisse paralleelmaailma eksitatud. Et keegi peab tulema mulle noa otsas leiba pakkuma, et ma ei peaks enam sedasi libaõpetajat jooksma ja kodutee lõhna üles võtaksin. Lõpuks leidsin oma nurgatagused ikka üles. Olid koolid nagu koolid ikka, seintel laste joonistused ja paberist meisterdatud kaunistused.

See koht, mis mul siiamaani meeles on, oli nii väike, et pisikesse aulasse oli kokku aetud mitu klassi. Lastele muidugi elevust tekitav olukord, minule aga natuke keerukas – ma vist ei olnud valmistunud selleks, et rääkida korraga nii 1. kui ka 6. klassi õpilasele, nii et teema poleks kellelegi „titekas“ ja samal ajal ka väiksem saaks aru. Võis olla nii, et lõpuks andsin alla ja rääkisin sellest, mis kõiki enam-vähem võrdselt huvitas – kuidas TV-saateid tehakse –, aga mingil määral kappasin üle ka oma põhiteemast. Nimelt olin uurimistöö käigus tuvastanud, et mitte ainult lapsed, vaid ka tolleaegsed õpetajad (alustasin 2005. aastal) ei tabanud hästi ära, kui neile midagi müüa üritati. Näiteks ütles mulle ühe suure linnakooli range pedagoog väga teadjal toonil, et nende koolis on kõik hästi, sest nemad lubavad ainult „kasulikku reklaami“. Kui palusin kasuliku reklaami näiteid tuua, hõlmas see aga kontserdiplakatite kõrval ka konkreetse brändi hambapasta tasuta tootenäidiste jagamist … Aga hambapasta ikkagi! Kui seal külakoolis lastele selgitasin, et kui mingi firma tahab neile tasuta tooteid anda, ei tule see enamjaolt puhtast südamest, vaid soovist tulevasi kliente kaubamärkidega tuttavaks teha ja neid kasutama harjutada, teatas asjalik hääleke: „Ma tean seda hambapastat, millest te räägite. Aga mina seda küll tasuta ei saanud! Mu vanemad kinkisid selle mulle jõuludeks.“

„Mina sain ükskord jõulukingiks hambaharja,“ teatas järgmine. Kõige kõvem mees aga kraaksatas, et tema ei saagi üldse mingeid lollakaid jõulukinke. Kergelt kõikuva hääletooniga, mis andis aimu, et ega ta selle olukorraga vahest rahul olegi … Hiljem õpetajaga vesteldes nentis too veidi nukralt, et jah, näed, raske on ka sellest tasuta nänni jagamisest keelduda, kui osas peredes on esmatarbekaupadestki puudus …

See käik on mul igal aastal jõulude paiku meelde tulnud, kui meedia, ja nüüdseks ka ühismeedia, täitub õilsate mõtisklustega teemadel, et millised on õiged jõulud ja õiged jõulukingid ja kas neid üleüldse tohibki enam teha. Kui manitsetakse vähem tarbima, rohkem lähedastele silma vaatama ning kui enda meelest eriti tublid inimesed uhkustavad Facebookis tagatipuks sellega, kuidas nende peres enam käegakatsutavaid kinke ei tehtagi. Annetatakse sinna ja tänna ja käiakse koos kontserdil.

Postkaart aastatest 1920–1930

Eesti Rahva Muuseum / muis.ee

Paula sündiski Tallinna Kaubamaja iluosakonnas sedasi, et kuulsin pealt üht vestlust.

„Issand, see kingivärk ka veel, nii tüütu!“ ütles üks daam lõhnariiuli ees teisele. „Mida sina siis jõuluvanalt tahaksid?“

„Oeh … Mitte midagi, mul on kõik olemas. Ja üldse …“ vastas teine ja nuusutas paberit, millele oli just parfüümi pritsinud. „Kui parfüümidest rääkida, siis Tarmo kingib mulle alati nii valesid lõhnasid. Ma pean neid ikka ise ostma.“

Asi see Paulal või Tarmol siis arvata, et „kingivärk on tüütu“ või manitseda kaaskodanikke kasinale tarbimisele ja teineteisele „aja kinkimisele“, kui neil kestab ülejäänud aasta, kui mitte just tarbimisorgia, siis vähemalt mugav olukord, mis võimaldab poodi minna ja ise endale see meeldiv parfüüm osta. Hambapastast rääkimata. Lõppude lõpuks polegi paljudel inimestel jõulukingisoove mitte selle tõttu, et nad on kasinad ja askeetlikud, vaid seepärast, et vajalikud asjad saavad käigu pealt hangitud. Ärge kuulake Paulat ja pidage oma jõule niimoodi, nagu heaks arvate. Tehke just täpselt selliseid kinke, mis saajale rõõmu valmistavad, või ärge tehke üldse, vaadake üksteisele silma või ärge ka vaadake, kui sugulased tegelikult ei meeldi. Annetage, kui on raha ja soovi, aga minu poolest ärge annetage, kui keegi vajab hambapastat või hoopis kontserdipiletit või raamatut. Jõul on isiklik asi ja pole ühegi Paula asi, kuidas seda veeta kavatsete!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht