Juha Hurme – inimesest Neemes, Soomes ja „Kalevalas“

Finlandia auhinnaga pärjatud teostes uuritakse ühtse soomluse 14 miljardi aasta pikkust ajalugu lõppjäreldusega, et seda on võimatu määratleda.

HARRI TIIDO

„Austatud inimesed, suured, arukad ahvid“ – nii alustas Juha Hurme oma tänukõnet Finlandia ilukirjandusauhinna vastuvõtmisel novembris 2017. Markeerinud soome keeles lühidalt inimkonna tekitatud kahju keskkonnale, võttis ta selle kokku märkusega, et „see meie ahvide planeet on muutumas tundmatuks taevakehaks“.

Seejärel läks auhinnasaaja üle rootsi keelele ja teatas: „Märkimisväärne osa kõigi aegade parimast soome kirjandusest on kirjutatud rootsi keeles. Samuti on hea meeles pidada, et kaks olulist suomipoikaa, kaks andekat ahvi, Mikael Agricola ja Alexis Stenvall olid täiesti kakskeelsed. Seetõttu said nad oma teerajajatööd soome kirjakeelega teha. Muidu oleks see olnud võimatu.“ Ja neile, kes öeldust aru ei saanud, lisas ta soovituse: „Õppige rootsi keelt, maakad! Teie maailmapilt avardub hämmastaval moel.“

Seesuguse sissejuhatuse järel on paslik täpsustada, et auhind anti teatritegelasele ja kirjanikule Juha Hurmele raamatu „Niemi“ eest, mis praeguseks ka eestindatuna saadaval. Soome kriitikud on märkinud, et sama hästi oleks „Neem“ võinud kandideerida ka teaduse­preemiale kui entsüklopeediline ajalooteos. Kuid kirjutamisviisi tõttu sobis ta ilukirjanduse alla. Teost ongi raske liigitada. Omapoolse panusena sellesse ettevõtmisse pakun, et „Neem“ meenutab Lennart Mere „Hõbevalget“, mida on toimetanud ja täiendanud Juku-Kalle Raid ning millele on omapoolse sisendi pakkunud ka Valdur Mikita. Žanri järgi võiks tegemist olla ajaloolise pajatusega: ajaloolisi seiku vahendatakse pajatuslikul viisil ja puhuti maalähedases mahlakuses, jättes kõrvale tõsiteadusliku kuivuse, mis muidulugejaid võiks peletada. Kuid jäägu igaühe enese hinnata, mida või keda see kirjatöö meenutab. Eestikeelse tõlke puhul tuleb müts maha võtta tõlkija Tiiu Kokla ees, sest selletaolist teksti on vist neetult raske ümber panna.

Kuna siinkohal tuleb jutuks ka Juha Hurme jätkuraamat „Neemele“, soomekeelse pealkirjaga „Suomi“, siis on paslik alustada algusest.

Aegade hakatusest

Hurme ei ole kade ja alustab tõesti algusest – 13,8 miljardi aasta eest, olematust punktist, mis oli „nii pisike, et selle peale ei mahtunud istuma isegi ühtegi inglit“ (lk 9). Seejärel liigub ta kohati hüplikult, kuid järjekindlalt neljasajal leheküljel umbes aastani 1809, millele järgnevat aega tuleks juba vaadata järgmise raamatu kontekstis. Tekstis leidub järjepannu siirdumisi ajas nii ette- kui tahapoole, vahepeal mureavaldused loodushoiu teemal ja arvukalt isikuandmeid koos tausta ning sugupuudega. Mõlemal raamatul on lõpus ka ilukirjandusele ebakohaselt põhjalik isikuregister, näitamaks autori tublit tööd allikatega.

Kogu ettevõtmise eesmärk näikse olevat otsida soomlast ja soomlust läbi kõigi nende ligi neljateistkümne miljardi aasta. Soome ei taha ennast kätte anda ja seetõttu nimetabki Hurme selle ala esialgu „Neemeks“ – ilmselt kaardile vaadates silma jääva kuju tõttu. Niisuguse lähenemise järgi võinuks ka öelda, et kui Nüüdis-Soome on neemekujuline, siis kogu Skandinaavia on justkui selle neeme omaaegne osa, mis ilmastiku soojenedes ja kivimite pehmenedes on gloobust mööda põhjast alla lõuna suunas lonti vajunud ja äärtest murenenud.

Kuna raamat algab geoloogilise ajaga, siis on Soomest huvitatuile häid vihjeid. Nimelt on Neem seigelnud aasta­miljardite vältel praegusest asukohast ekvaatorile, sealt lõunapoolkera polaarjoonele ja alles siis nüüdsesse asupaika. Praeguses asukohas on miljonite aastate tagused liikumised jätnud siiamaani nähtavaid jälgi, kas või Lapimaal säilinud „uhke kuristik, muistse maavärina tulemus, Kevo kanjon“ (lk 16). Nüüdis-Soome varjab geoloogilise ajaloo mälestusi, mida soovija võib ise kaema minna.

Neeme-kuvandi kannab Hurme üle ka soomlastele ja soome keelele, kuna „geneetika või keeleteaduse seisukohast on ühtset Soomet või soomlust võimatu määratleda. Ida- ja läänesoomlased on teineteisest geneetiliselt kaugemal kui läänesoomlased ja rootslased“. Ja kõigile rahvuslastele meenutuseks, et „säärast asja, nagu „valmis rahvas“, pole olemas. Soomlus, nii nagu kõik teisedki -lused üle maakera on loomulikult kogu aeg liikumises, inimesed rändavad ja segavad oma geene“ (lk 31). Nii kõneldud ka Neemel tuhandeid aastaid keeli, millest alles jäänud vaid üksikuid sõnu ja kummalisi kohanimesid. Sõna suomi on Hurme sõnul ilmselt pärit balti keeltest, sõnast žeme, millest lähtuvat ka häme ja saame (saami). Üleüldse kandunud Hurme arvates läänemeresoome ühine algkuju Neemele viimase viiesaja aasta jooksul enne meie ajaarvamist. Ja soome keel on importkaup, mis sündis kusagil praeguse Venemaa aladel. Neemel kinnitas Hurme kohaselt kanda „lääne päritolu rahvastik, kes hakkas rääkima idast pärit keelt“. Pisut lihtsustatult öeldes: „me oleme soome keelt rääkivad rootslased“ (lk 48).

Tänapäeva soomlasi võib selline lähenemine häirida, kuid Hurme tees on, et üleüldse kõik, mis nüüdissoomlaste pärandis on, pärineb mujalt. See pädeb ka rahvaluule kohta: „Meie rahvaluules on kõik laen. Pikad tiheda läbikäimise perioodid, mis tõid soome keelde indoiraani, balti, muinasgermaani, slaavi ja rootsi laensõnade kihistused, on kõva käega kujundanud ka soomlaste luulet. Mida sügavamale kalevalamõõtu kaevuda, seda tihedamalt põimub soome traditsioon eesti omaga“ (lk 65). Ja kui jutt juba „kalevalamõõdule“ läks, siis peab ära märkima, et rahvaluule ning „Kalevala“ on looduse kõrval Hurme mõlema jutuksoleva raamatu keskne teema.

Juha Hurme paneb ajaliselt paika ka Neeme jõudmise maailmakirjandusse: Tacitus ja tema „Germanica“ aastast 98 m.a.j. Kuigi, nagu paljud teised arvab ta, et Tacitus pidas silmas laplasi, aga see polevat tähtis. Ja muide, Tacitus mainis ju ka aeste Läänemere parempoolsemas rannas – nii mahume meiegi sama pildi peale.

Omaette teema on Hurme suhtumine religiooni: tegemist näib olevat eluterve jumalaeitajaga, kellel kristluse tarbeks jagub piisavalt sarkasmi, nagu ka mõistmist selle usundi eitajatele. Kajastamist leiab ristiusu saabumise erinevus Neeme (Soome) ja Eesti puhul. Põhjapool käinud see mõnusamalt: „Esiteks olid rootsi usupöörajad juba vanad sõbramehed ja võrreldes sakslastega täiesti algelisel organiseerimistasemel. [—] Neeme ei olnud vajadust okupeerida, kontaktid olid olemas ja toimisid. Ei tekkinud okupantide kõrgklassi ja vallutatute orjaklassi. Päris toredasti läks, võrreldes üleeuroopalise kogemusega“ . Neeme elanike suhtumine usku olnud segu oportunismist, kus ristiusu pühakud said hästi läbi nii loodusvaimude kui ka esivanemate ja posijatega.

Nagu loo hakatuseks laenatud Hurme kõnest võib järeldada, oli tal rootsi keele ja seega ka Rootsiga oma teema. Palju viitabki Hurme just Rootsi allikatele. Nii tulnud ka nimi „Soome“ ehk „Finland“ seni sõna „Österlandet“ ehk „Idamaa“ asemel kasutusele alles XV sajandil Rootsi ametlikes allikates. Seni oli too nimi käinud vaid Neeme edelanurga ehk nüüdse Turu kandi kohta. Kui nimetus laienes, hakati Turu ümbrust lohutuseks nimetama Varsinais-Suomiks ehk Päris-Soomeks, mis tänapäevani pruukimisel. Rootsi keel on olnud aga Neemes haritud inimeste keel. Soome kirjakeele rajaja Mikael Agricola, pärisnimega Mikael Olavipoeg (Olavsson, kes võttis isa ameti alusel sugunimeks „maaharija“, ladina keeles Agricola), valdas paremini rootsi keelt, nagu ka soome kirjanduse isaks peetav Alexis Stenwall ehk Aleksis Kivi.

Ka soome nüüdiskeele vaata et sidesõnana pruugitav perkele ehk kurat olevat Agricola toodang. See sai laenatud baltlastelt piksejumal Perkunase näol. Kuid lisaks Agricolale on raamat täis muidki tuntud ja tundmatuid nimesid ja teooriaid, mis tänapäeva lapiku maa teoreetikutelegi au teeksid. Nagu näiteks Uppsala ülikooli uurija Olaus Rudbecki ajalugu, kus Põhjala koos Rootsiga olnud Euroopa tsivilisatsiooni häll ja rootsi keel üks maailma algkeeli. Turu tudeng Daniel Juslenius lisas sellele väite, et Turu linn oli maailma tähtsaim keskus ning soome keel maailma algkeel.

Neeme ja Eesti ühisjoonte kilda võib ilmselt lugeda Hurme tõdemise, et rootslaste ja venelaste pidevas kakluses oli Neem liiga tihti see, mida lõiguti ja jagati. Nagu Eestigi, võib siia lisada. Suhtumine Rootsi ja Venemaasse on tänini põhjanaabrite juures puhuti tundlik teema. Venevaen ehk ryssäviha on küllap rohkem tuntud, koos ajalõike määratlevate terminitega isoviha (suurvaen), tähistamaks Vene okupatsiooni 1713–1721, ning pikkuviha (väikevaen) okupatsiooniaega 1742–1743. Rootsi kauplemisobjektiks olemine on jälle pika vinnaga värk, millele lisandub kaunakandmiseks põhjust ka lähemast ajast. „Neem“ lõpeb igal juhul Vene võimu alla minekuga aastal 1809.

„Neemest“ on saanud „Soome“

Mullu üllitatud ja veel eesti keelde tõlkimata „Suomi“ on jätkupajatus, kus soomlastest on juba saanud soomlased ja Neemest Soome. Ka selles romaaniks tituleeritud renessansliku olemusega teadjaloos leidub massiliselt infokilde, mis kirjutajale selle koostamise teel ette jäänud või mida ta tolmunud ürikute ja vanade raamatute abil leidnud. Jätkuv on ka väljenduse stiil: teadmamehelik, kergelt humoorikas ja irooniline, kohatiste heitumistega nüüdisslängi või rahvakeele vähem lakitud poolele. Muutunud ei ole ka suhtumine loodusesse – Hurmele käib jätkuvalt pinda metsade hävitamine, märgalade kuivendamine kraavitamisega ja üldse loodusest vähe hoolimine. Kuigi Juha Hurmel jäid bioloogiaõpingud ülikoolis pooleli, on looduskeskne mõtlemine talle vägagi omane.

Et lugeja juhuslikult ei unustaks oma kohta ajas ja ruumis, alustab Hurme taas meenutusega, et akna taga on praegu umbes aasta 13 800 000 000 ja Soome paikneb kusagil Linnutee äärealadel, täpsemalt „kosmose peerupalli keskpunktis“, ükskõik kust kohast seda mõõta. Seekordne ajalooretk on keskendatud enam keelele, selle mõjudele ja arengule. Hurme märgib, et kauges minevikus oli keeli palju, kuid nende rääkijaid vähe. Nüüd on olukord teine. Kuna Soome kultuuri püsiv tuumik – saun, viin, kohv ja tõrv – olla kõik 100% välismaist päritolu, siis tasub meenutada, et sama lugu on ka keelega. Kõik on kusagilt kokku laenatud.

Kronoloogiline järjepidevus ei ole Hurmele dogma, ta vänderdab rõõmsalt mööda ajajoont edasi-tagasi. Üks pajatustelgi on rahvaluule ja selle vormumine Soome esindajaks. Pole mingi ime, et tähelepanu keskmesse on tõstetud „Kalevala“, mida Hurme loeb küll meisterlikult kokku panduks, kuid ei jäta märkimata, et eeposel puudub seos tegeliku rahvaluulega. Rahvalauludes olnud palju rohkem tegelikku elu, mis kombekuse sunnil „Kalevalast“ välja jäetud. Selle kinnituseks teeb Hurme ekskursse selle väljajäetud väljenduslaadi väheküntud maastikele. Ja viitab kirjamees Paavo Haavikkole, kes olla juba aastal 1968 soovitanud kõigil unustada „Kalevala“.

Meenub 1980. aastate alguses Soome telkkaris nähtud suurseriaal „Rautaaika“ ehk „Rauaaeg“, mis tollal mõjus muljetavaldavalt. Paljud soomlased, nende seas ka Hurme, ei pea seda aga kuigivõrd märkimisväärseks saavutuseks. Ka tegijad on öelnud, et see ei ole „Kalevala“ ekraniseering, vaid pigem sealt saadud ideede teostus. Proovisin nüüd seriaali uuesti vaadata, kuid omaaegne mulje ei taastunud ja asi tundus igavam kui toona. Aga ajad muutuvad ja meie koos nendega.

Kuid tagasi Hurme kirjatöö juurde. Keskaeg on tema sõnul Soomes tegelikult Rootsi ajalugu. Venemaa tõus XVIII sajandil hakkas aga ka Soome sündmusi mõjutama, kuna julgeolekupoliitiline olukord Soome lõunarannikul muutus. Soomeks saanud Soome tänu brittidele. Nimelt sõlmisid Prantsusmaa, Venemaa ja Preisimaa XIX sajandi alguses liidu Ühendkuningriigi vastu. Venemaa olla kohustunud sundima ka Rootsi brittide­vastasesse kaubandusembargosse, kuid too keeldunud. Karistuseks tungis Venemaa Rootsi idaaladele ehk Soome. Tollane Vene keiser Aleksander I läinud aga Porvoos 1809. aastal esinedes hoogu ja kuulutanud, et „soomlased on nüüd tõstetud rahvaste hulka“. Noh, kui kord juba rahvaste hulka tõusti, siis oli vaja soetada ka rahvuslik minevik, millele rajada rahvuslikku tulevikku.

Elias Lönnroti „Kalevala“ olnud selles mõttes vastus rahvusliku mineviku tellimusele. Neid „Kalevalasid“ üllitanud aga Lönnrot mitu, esimese aastal 1835. Aastal 1840 tuli teine ja kaks korda kopsakam. Kuna eepos osutus nii menukaks, et seda hakati koolides kasutama soome keele õpikuna, siis üllitas Lönnrot ka lühendatud kooli-„Kalevala“. Seega kokku kolm varianti. Ja Lönnrot käis korra ka Eestis, marssis läbi Tartumaa ja Eesti lõunaosa, tutvus kohaliku kirjanduseluga ning leidis, et Eesti kirjandus sarnaneb Soome omaga – on vaene …

Kuna Hurme hinnangul kirjutas koduse keelena rootsi keelt kasutanud Lönnrot „Kalevala“ tegelikult ise, pruukides rahvaluule allikaid vaid inspiratsioonina, siis jäi suur osa rahvapärimusest peitu. Hurme hinnangul on „Kalevala“ lisaks veel saamivaenulik. Nimelt ei kasutanud saamid rahvalauludes sama värsimõõtu ja nende pärimus jäi seetõttu kõrvale. Kõigest hoolimata vaatab „Kalevala“ meile praegu Soomes vastu igal sammul: teatris, muusikas, kujutavas kunstis ja ka isikunimedes.

Rootsi ja Vene vastastikused nagelemised olid vastikud, kuid andsid soomlastele võimalusi, mida agaralt ka kasutati. Keiser Aleksander II tahtis teha Soomest oma impeeriumi vaateakna, mis andis soomlastele pisut liikumisruumi. Keisri eesmärk oli tegelikult küll pelgalt Rootsi mõju nõrgendamine. Soomes kujunesid siis kaks poliitilist suunda: fennomaanid ja liberaalid. Esimesed tahtsid kogu elu täielikku soomestamist, teised nägid rootsi keele seisundi säilitamises ühenduslüli Skandinaavia ja Lääne-Euroopaga. Mõlemad olid aga russofoobid ja rahvuslased. Venemaa laskis rahvuslastel rääkida, et seeläbi Rootsi mõju vähendada. Eks see ole Venemaale omane ka praegu: lääne mõju nõrgendamise nimel ollakse valmis Soome rahvuslasi toetama.

XIX sajandi lõpu venestamissurve kehtestas küll piiranguid, kuid aitas kaasa ka uusromantismi lainele. XX sajandi algus tõi aga pärissoomestumise. Nii algas 1906. aastal nimede soomestamine ja aastaga muudeti umbes 33 000 nime. Juha Hurme esivanemad said ka sel moel Henriksonidest Hurmedeks. Ja nii nagu „Neemes“, nii leidub ka „Soomes“ kirjeldus katsest Soome maailma ajaloo keskmesse paigutada: Kuopio ametnik Eetu Vuorio üllitas 1931. aastal raamatu, kus on paigutanud „Kalevala“ sündmused pronksiaja Kreetasse, kuulus Sampo olnud aga tegelikult vanas testamendis mainitud märk Jumala ja inimkonna liidust.

Raamatu lõpus võtab Hurme paljud viited taas kokku keskkonnateemaga ja märgib ära veel ühe soomlaste eripära – mökkikultuuri. Soomes on umbes pool miljonit kesämökki’t, mis viitavat soomlase ürgsele pürgimusele minna tagasi sinna, kus ta viimased 10 000 aastat on tahtnud olla – vee ääres metsatuka veeres. Lõpupeatükkides käsitlemist leidvad arvukad seigad meile lähemast ajastust annavad juba loetule lisavärve juurde, kuid jätkem need lugeja avastada.

Lõpetuseks

Hurme ise märgib, et on oma uurimustes otsinud kirjanduse „tarka naeru“. Ta usub, et tark naer on ainus, mis võib inimkonna päästa, kuna see on „heatahtlik rõõm elust ja selle mitmekesisusest. See on erinevuste omaksvõtt. Targa naeru osad on eneseiroonia ja eelarvamuste ning katteta lubaduste purustamine. Selle tulejoonel on rumalus, lollus ja kitsarinnalisus. Ebavõrdsusele ja vägivallale kuulutab tark naer täielikku hukkamõistu“.

Juha Hurmel on oma arvamus ka tänasest päevast. Näitena kild tema kõnest Finlandia auhinnaüritusel: „Ka semiosfääris ehk kommunikatsiooni­väljal mullitab kummaline energia. Ahnuse ja rumaluse liit, lollid usud ja hirm sigitavad ebavõrdsust, vägivalda, poliitilist kaost ja uut, õudset kurioosset suundumust: tegelikkuse eitamist [—] Kunst ja teadus on ainsad vahendid selle segaduse lahendamiseks, et areng ahvist inimeseks ei katkeks“.

Inimese ajutegevus ja tema tarkus ning leidlikkus on andnud inimkonnale palju, et mitte öelda peaaegu kõik. Muu hulgas ka võime arendada digitehnoloogia võidukäigu viljade keskel omi mölamasinaid ja kanaleid nende toodangu levitamiseks. Üha rohkem läheb inimesel haridust ja haritust vaja mõtestatud teabest mõttetusterade eristamiseks. Mõttepopulistid heiskavad mõttetuse varjamiseks rahvuslikkusest tiineid loosungeid ja kõige selle pähesadava teabetulva eest pannakse vastutama lugeja, kes peab tuvastama tõe ja eristama õiguse. Politoloogia muutub kohati ornitoloogia alaharuks, uurimaks kakuliste alaliigi jobukakuliste käitumist avalikus poliitilises ruumis ja somevaidlustes võtavad kännultkusejad mõõtu vettepeeretajatelt, kui see teema pisut juhahurmelikult kokku võtta.

Jutuksolnud kahe raamatu lugemise järel jäi siinkirjutajale karvane tunne, et tulekul võiks olla veel kolmaski osa pajatusi, teemat näib lähiajaloos ja eriti nüüdis­ajas piisavat. Jäägem ootele.