Kaanetekst

Margus Mikomägi, Surnute raamat. Elu kiituseks. Toimetanud Siiri Ombler, järelsõna kirjutanud Priit Põldma. Kujundanud Mari Ainso. Kaarnakivi Selts, 2020. 206 lk.

Raamatusse on koondatud autori aastate jooksul ajakirjanduses ilmunud järelehüüded lahkunutele. Leinamotiivi intensiivsus erineb tekstiti: mõned on kirjutatud kohe pärast inimese surma, mõne kirjutise puhul on leinast saanud juba neutraalsem mälestus. Surma ja kirjutamise distantsist sõltub toon, sõnavalik, detaili ja terviku seos ning kujundikasutus – need tekstid pole klassikalised või akadeemilised nekroloogid. Poeetika varieerub: intervjuu põimub kirjutaja isikliku elu seikadega, luule­tsitaadid ja klišeed metaarutlustega keele, kultuuri ja looduse üle. Läbivalt kasutusel võte on lahkunu enda arusaam surmast ja suremisest, aga ka surmast rääkimisel tekkiv kimbatus: „Sündimisest kui rõõmusõnumist meil räägitakse; sellest, kuidas väärikalt surra, enamasti ei räägita“ (lk 95). Surm on kultuuriline tabu, aga asi on ka teadmatuses, nimetagem seda siis tähistatava puudumiseks, surmajärgsuse müstifitseerimiseks jms. Tekstides tuleb tugevalt esile autori üldisem huvi eksistentsiaalsete küsimuste vastu ja omaelulooline tasand, mille üks osa on kohtumised „suurte surnutega“, aga ka intiimsemad mälestused emast ja eleegilises stiilis lugu Raplas maharaiutud puudest. Raamatu lisaväärtuseks on kindlasti väga hea järelsõna Priit Põldma sulest.

JANEK KRAAVI

 

Marek Krajewski, Katk Breslaus. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, toimetanud Leelo Laurits. Kujundanud Hermo Sakk. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2020. 260 lk.

Must huumor ja mustad teod! Marek Krajewski istub oma krimkaga samale toolile, mida varem on soojendanud Dashiell Hammett ja paljud teised. Temagi detektiiv on joodik, paheline, kannatab armastuse pärast, kepib vasakule-paremale, kuid on südames eetiline ja õilis.

Väga detailitäpne ajalooline romaan viib meid sajanditagusele Saksamaale. Krajewski on pildiline ja filmilik ega heieta. Üks terav ja mõistatuslik episood kappab teise sabas, nii et lugedes murrad pead, kuidas ta oma pusle kokku saab. Aga muidugi saab. Põhiteema, mis hargneb lahti aegamisi, on vana dilemma: kui sa näed ja tajud ülekohut ja sul pole võimalik leida seaduse abi selle elimineerimiseks, kas siis on õigus ise olla kohtumõistja? Vesternis hakkaks Clint Eastwoodi püstol paukuma, Breslaus antakse kõigepealt vastu hambaid ja alles siis hakatakse mõtlema, mis edasi saab. Krajewski ülemvahtmeister Eberhard Mock on kõva klassikalise filoloogia koolitusega jässakas laadakakleja, kes oma tegevuse käigus poetab kohaseid ladina tsitaate – ühesõnaga elegantne-intelligentne õilis lurjus, umbes nagu lord Byron. Poola kirjandusest on Krajewski sugulane Marcin Świetlickiga (tal on samasugune detektiiv, kes molutab baaris ja joob ja ootab, kuni lahendus ise tuleb). Eesti kirjandusest on Krajewski sugulane muidugi Indrek Harglaga.

PEETER SAUTER

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht