Kaanetekst

Õppur murrab välja Platoni koopast, elevant tülitseb abikaasaga!

Kaja Kann, Tänavatüdruk. Toimetanud Madis Kolk. Kujundanud Janno Preesalu. Varrak, 2020. 256 lk.

Kaja Kann on avaldanud ülikooli­romaani, aga kui harilikult on need kirja pandud professorite ja õppejõudude vaatepunktist, siis antud juhul vaadeldakse kõrghariduse temaatikat õppija tähelepanekute ja tunnete kaudu. Kokku saab fragmentaariumi seminarides osalemisest, eksamite sooritamisest ja õppekorralduslikest üksikasjadest, lugemisest, esseede kirjutamisest ja veel kord lugemisest. Õpingute kirjeldamise keskne troop on arusaamatus ja valestimõistmine, aga Platoni koopast väljamurdmise teekonnal ongi raskused aegade algusest peale olnud õppija pärisosa – romaanis kannab neid pürgimusi tuule kujund. Katkendid on vormistatud semestreid pidi liikuvaks tervikuks, mille kirjapanekul segatakse tänapäeva kirjandusele tunnuslikult fiktsionaalset ja dokumentaalset ainest. Omaeluloolist efekti süvendab tegelaste pärisnimelisus, osa tegelaste puhul pruugitakse perekonnanimesid (Luure, Väljataga, Lotman), üldjuhul piirdutakse eesnimedega, millele konteksti tundev lugeja võib kerge vaevaga perekonnanime lisada (Marek, Hasso, Margus). Õppejõud on tüübid, mitte sügavalt välja arendatud karakterid. Galeriist jäi eriti meelde ülbelt dotseeriv inglise keele õppejõud. Aga see polegi põhiaines: jutustamine keskendub protagonistile, kelle energilise ja eesmärgikindla tegutsemise võtab kokku minajutustaja sõbra pillatud lause, et kuidas Kaja ikka veel infarkti pole saanud. Vaheldusrikkust suurendab haridustee lõikumine peategelase isiklike probleemidega, kunsti­rahva ja nüüdistantsu skeenega, kohvikud, klubid, vein ja suur suitsetamine käib muidugi mõista sinna juurde. Väga selge ja teinekord ka lihtne lause on stiili­element, mille pinnalt luuakse ladus jutustaja hääl ja seda kuulata on lõpuks väga lahe.

JANEK KRAAVI


Oskar Luts, Ühe naise kiri. Valik novelle ja lühipalu. Koostanud ja eessõna kirjutanud Aivar Kull, toimetanud Urmas Tõnisson. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2020. 142 lk.

Oskar Lutsu „Kevades“ leidub fragment kirjeldusega, kuidas Joosep Toots naelutab köstri sünnipäeva puhul silgud koolimaja ukse külge. „Kuuvalgel õhtul särasid silgud nagu taeva tähed, ja Toots ütles, need olla ilutuled.“ Midagi sellesarnast on nüüd aset leidnud Lutsu väikevormidega.

Kogumikust „Ühe naise kiri“ leiame tosina Lutsu vähetuntud pala, kõik kenasti kõvade kaante vahel ja kuldsed vigurid peal. Sisu meenutab siiski pooleli jäänud katsetusi, millesarnaseid on kõrvale tõstnud paljud kirjanikud. Tõsi, kõigis katsetustes ei leidu sama palju keelepärleid kui Lutsul ning igaühel ei ole ka oma Aivar Kulli, kes kirjutatust mõistliku valiku teeks. Erilisena jääb meelde loomaaiapildike „Elevandi abielust“, kus on kokku võetud kogumikku läbiv teema: armastuse vintsutused. Ses mõttes eristuvad veel pöörane kalalkäigukirjeldus „Kingsepad“, apteekriõpilase kriminaalse koega pajatus „Üks juhtum“ ning Tartu ühes ülikooli ja Emajõega Tallinna tassimist kujutav „Üks unenägu“. Tõtt-öelda mõjub aga kummastavamana kui see unenägu hoopis Tartu pommitamise aegne „Aken“, kus lõhkevate mürskude all nopitakse aias maasikaid.

Kogumiku säravaim pala on Lutsu tagasivaade lapsepõlvele ja noorusele. Lutsu lüüriline, ühtaegu nukker ja lustlik meenutus lõpeb sõnadega: „See ehk paistab sentimentaalsena nii mõnelegi, kuid minule pole midagi armsamat kui järv, heinamaa, kased ja vihisev kuldnokkade parv.“

Raamatu juurde soovitan ERRis avaldatud loengusarja „Aivar Kulli ajalootund“.

PILLE-RIIN LARM

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht