Kaanetekst

Lühikese sisse­juhatus kuuba kirjanduslukku ja väike silmapaistev proosaraamat kõigisse puutuvatel teemadel

JANEK KRAAVI

Mark Kurlansky, Havanna. Subtroopiline deliirium. Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti, toimetanud Mari Tuuling. Kujundanud Piia Strandberg. Eesti Raamat, 2020. 258 lk.

Laialdaste huvidega ameerika ajakirjaniku 2017. aastal ilmunud linnaportree on eri teemasid (toidukultuur, muusika, religioon, pesapall jpm) värvikalt siduv ajalooline tagasivaade Havannale, kuid muidugi puudutatakse ka Kuuba identiteedi üldist kujunemislugu. Kuuba lähiajaloost meile tuttaval revolutsiooni ja Fidel Castro teemal peatutakse põgusalt, nii et mõni lugeja võib nendest ütlemata jätmistest ilmselt tuletada midagi ideoloogilise sõnumi laadset; samamoodi võib teine lugeja näha raamatus kohti, kuhu on lõimitud koloniaaldiskursust eksotiseeriv ja idealiseeriv pilk. Nii või teisiti – pikka aega Kuubal elanud autor armastab oma Havannat, seepärast mõjub kogupilt kohati ilusam, kui see kunagi olla saanuks: varemete ja lagunemise liigset poetiseerimist ei kohta, aga liiga vähe sellele motiivile siiski tähelepanu pööratakse. Muidugi on ameeriklastele kirjutatud raamatus pühendatud omajagu ruumi Hemingway ja Kuuba suhtele, samal ajal on jäetud selgemalt mõtestamata Ameerika ja Kuuba keeruliste tänapäevaprobleemide eri tasandid. USA-Kuuba suhetest kõneldakse revolutsioonieelse kultuurilise kolonisatsiooni seisukohalt, aga liiga lihtsalt minnakse mööda hilisemast venelaste militaarsest ja kaubanduslikust kohalolust. Kõige sümpaatsem teemajoon käsitleb Havanna vaimsusest sündinud luulet ja proosat: nii võib neid raamatu lõike käsitleda lühikese näiterohke sisse­juhatusena kuuba kirjanduslukku, mida ühelt poolt kannab lakkamatu vastuhakuvaim, aga teisalt lüüriline traagika ja identiteediotsingud.


Armin Kõomägi, Perifeeria kangelased. Toimetanud Kajar Pruul. Kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2020, nr 27-28. 92 lk.

Bizarro-juttude kogumik, mille narratiivne kandetala on kummastav vaatepunkt, veidruse võimalikuna esitamine, kuid mõõdukas nihestamine ei takista lugejat nägemast aktuaalseid teemasid alates kliimamuutusest kuni heteronormatiivuse väljanaermiseni. „Mininovellide“ aluseks on tavategelikkuse raamides arendatav kontakt „tundmatuga“ või olukorrale olemuslikult kummalisega, mis omakorda paiskab teatud tegelase või tegelasrühma „perifeeriasse“, alale, milleks juttude maailmas on isiksuslik erinevus või tekkinud groteskne olukord. Indiviidi ja kogukonna suhet ümberpööravate juttude kõrval on huvitavamad inimese ja looduse ehmatavat kokkusulamist kirjeldavad lõigud ja lood, sealhulgas üks esimesi praegusele viiruspandeemiale reageerivaid jutte eesti nüüdiskirjanduses. Selles loos pööratakse suremine ja hirmuemotsioon vastupidiseks, nõnda et uus haigus teeb inimesed surematuks ja maale langeb igavese elu koorem, mis omakorda on puänteeritud jätkuva pimedusega keskkonnakatastroofi suhtes. Kuigi jutustaja on kõomäelikult minimalistlik ja täpne, siis natuke liiast on need jutustaja häält markeerivad laused, lõpetamata jäänud õhkamised, rõhutatud seisakud jutustamises, mis ei täida mingit kontseptuaalset funktsiooni ega ole ka sisuliselt põhjendatud. Kokkuvõttes väike silmapaistev proosaraamat kõigisse puutuvatel teemadel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht