Kaastunde autentsus

Jan Kaus

1. Raamatuid ilmub praegu sedavõrd palju – ja ka loetavaid raamatuid nende hulgas –, et tihtipeale jõuab huvitava teose lugemiseni kas peaaegu juhuslikult või tugeva ajalise nihkega. Viimane variant juhtus allakirjutanul just nimelt Cormac McCarthy romaaniga „Tee”. Tõlkekirjanduslikud teosed satuvad praeguses situatsioonis rambivalgusse veelgi juhuslikumalt kui kodumaine uudiskirjandus – isegi kui  tõlketeos on oma koduruumis väga oluline, mida saab öelda ka „Tee” kui Pulitzeri preemia ja Oprah Winfrey huvi pälvinu osas. Eesti keelde vahendatuna lipsas „Tee” uudistest läbi seoses tõsiasjaga, et selle eestindaja Kersti Unt pälvis Kultuurkapitali 2008. aasta auhinna ilukirjandusliku tõlke eest. Tõsi, algselt kandideeris Unt auhinnale vaid William Faulkneri romaaniga „Absalom, Absalom!”, kuid auhindamisel lisandus sellele McCarthy teos. Ning tundub,  et täiesti õigustatult ja asjakohaselt. Kuid süvenenud käsitlusi pole minu teada teose kohta ilmunud; tõsi, Eesti Ekspressis kirjutas Kadri Kõusaar McCarthy isikust ja loomingust laiemalt ning samuti on käsitletud „Teed” mõnes blogis, kuid vastukaja (vähesust) uurinuna tundub, et sedavõrd heale raamatule võiks ka mõningase hilinemisega veel kord tähelepanu juhtida, kas või jagamaks arvamust raamatu mõjuvuse põhjustest.     

 

2.

„Tee” on oma lühidusest ja nappusest hoolimata väga sisendusjõuline, tugeva – ja väga sünge atmosfääriga lugu. See kirjeldab kahe nimetu inimese, isa ja poja, ekslemisi mingi  kohutava katastroofi tagajärjel hävinenud tsivilisatsiooni ja looduse varemetel. Postapokalüptilise atmosfääri käivitavad McCarthy visandatud maailmas mõjusad vastandused: näiteks asetub pidev, lõikav ja taandumatu külm, mis ei tagane, hoolimata sellest, et isa ja poeg liiguvad lõuna suunas, vastu taamal lõõmavatele tulekahjudele või kõikjal laiuvatele hävinenud metsadele, mis tunduvad just olevat laastatud põlengu tagajärjel. „Tee”  faabula teeb kütkestavaks tõik, et McCarthy ei kirjelda katastroofi ennast, ta ei püüa luua toimunu kaudu mingit loogilist tausta toimuvale. Aga see ei vähenda loo mõjuvust, sest mingis mõttes on tegu sedavõrd jubeda tulevikunägemusega, et kui lugeja suudab ennast kujutleda sellise nägemuse sisse, sellise nägemuse tegelikkusse, siis selle sees võibki küsimus juhtunu põhjuste ja iseloomu kohta olla täiesti mõttetu. McCarthy loob ellujäämise üha raskemale  ülesandele keskendunud maailma, kus kõik küsimused elusolemise mõtte kohta kaotavad oma olulisuse. „Tee” postapokalüptilise meeleolu teeb eriti jõuliseks tõsiasi, et McCarthy kirjeldab olukorda, kus on hävinenud nii cultura kui natura. Kokku kukkunud on nii tsivilisatsioon kui ka ökosüsteem – kusagil pole peaaegu ühtegi elusolendit peale sageli poolpõlenud inimeste. Tõsi, ühel hetkel leiavad isa-poega pisut seeni. Seetõttu keskenduvad inimesed põhiliselt toiduotsinguile, kuigi see on üha raskemaks, sest supermarketid on ammu tühjaks tehtud, kõikvõimalikud elamud läbi tuuseldatud ning pääsemine näljasurmast sõltub üha rohkem vedamisest.

Kui lisada sellele talumatult külmale ja surnud maastikule tõsiasi, et maastikul säilinud inimesed käituvad üksteise suhtes reeglina vihameelselt – kannibalism tundub olevat sellises olukorras üsna loomulik –, siis võib tekkida  mulje, et tegu on peaaegu väljakannatamatult sünge raamatuga (olgu „Teed” veel mitte lugenutele ka öeldud, et ega raamatu lõppki mingit soojemat ulualust ei paku). Ometi kannab lugu mingi peaaegu ebamaine lootus ning selles seisnebki mu jaoks „Tee” põhiline voorus (kui arvata muidugi välja ilmselge tõsiasi, et teos on hästi kirjutatud).       

3.

Sigmund Freud on kirjutanud oma teoses „Ahistus kultuuris” sellest, et süütunne või südametunnistus super-ego või Ülimina väljendusena  on eelkõige agressiivsete objektitungide pärssimise tagajärjel sündinud tunnete kompleks, mis pole immanentne, inimesele olemuslik, n-ö kaasasündinud. Freud kirjutab, et süütunne on „ilmselt ainult hirm armastusest ilma jääda, „sotsiaalne” hirm”¹. Essees „Mina ja miski” kirjutab Freud järgnevalt: „Ülimina avaldub põhiliselt süütundena (parem oleks – kriitikana, sest süütunne on sellele kriitikale vastav äratundmine Minas)”².  Kui tuletada meelde Freudi teadvuse kolmikjaotust, siis lühidalt kokkuvõttes toimib see umbes nii: „Miski (st. teadvustamatus või „alateadvus” – J. K.) on täiesti ebamoraalne, Mina (ego – J. K.) näeb vaeva, et moraalne olla, Ülimina on ülimalt moraalne ja muutub siis sama julmaks, nagu ainult Miski võib olla”³. Oluline on siin ka see, kuidas sellise Üliminani on jõutud, kuidas tekib indiviidi südametunnistus. Freudi nägemuses on eelkõige põhjuseks just  objektitungide allutamine enesesäilitamistungile. Indiviid tahab olemas olla, säilida ja kuuluda, seetõttu peab ta pärssima temast välja suunduvad armastus- ja destruktiivsed tungid. Asi on muidugi keerulisem, siia liitub ka Oidipuse kompleks ja palju muud, kuid mainin seda Freudi konstruktsiooni siin eelkõige seetõttu, et see näitab südametunnistust kui teatud tungide mahasurumise, s.t teatud kultuurilise käitumise tagajärje. Südametunnistus  tuleneb eelkõige inimese vajadusest kuuluda mingisse suuremasse rühma ja arvestada rühma reeglitega selle koosseismise nimel, ning sellest, et need reeglid pärsivad enamiku selle rühma liikmete objektitunge.

Tõsi, antud juhul on huvitav eelkõige üks osa südametunnistusest – see impulss, mida kirjeldatakse sõnaga „kaastunne”. Paraku ei tunne ma lähemalt Freudi vaateid kaastundele, kuid kuna seda saab näha südametunnistuse ühe väljendusena, siis võib ka eeldada, et sellises vaates ei esine kaastunne samuti millegi autentsena, inimloomuse juurde päästmatult kuuluvana, vaid tegu on kultuurilise käitumise ühe ilminguga, mis on tekkinud vajadusest suruda maha tunge, mida pole võimalik rahuldada, kuna see ähvardaks enesesäilitamistungi (näiteks hirmuna saada heidetud ühiskonnast välja või sattuda selle piirialadele). Kui Freudi postulaat kõlab: „Südametunnistus on  tungidest lahtiütlemise tagajärg”4, siis sellise loogika valguses ei leidu ühtegi põhjust, miks ei saaks kaastunnet käsitleda vaid kui eriliselt sublimeeritud, eriti kaunisse vormi valatud süütunde vormi, üksijäämise hirmu eriti silmakirjalikku versiooni.       

4.

Miks ma sellest siin nii pikalt, Kristjan Lible kombel ümbernurga liikudes kirjutan? Sest kui eeldada, et kaastunne on kunstlik ilming, mis on tekkinud üksikisiku vajadusest olla ühiskonnas aktsepteeritud teatud talle omaste, teadvustamatusest lähtuvate tungide arvelt, siis võib ka eeldada, et kui selle kunstliku ilmingu põhjustaja  – tsivilisatsioon – kokku kukub, kaob ka kaastunne kui piirang. Ning sellise minugi jaoks üsna külmana kõlava mõtte suhtes asetub Cormac McCarthy „Tee” harukordselt sooja valgusse.

Nagu juba öeldud, valitsevad „Tees” n-ö hundiseadused. Inimesed liiguvad suuremates või väiksemates rühmades ning on iga hetk valmis kas ründama või põgenema – vastavalt oma rühma arvukusele või muudele füüsilistele  tõsiasjadele. On ka üksikuid kulgejaid, keda ometi tuleb karta. Isa püüab küll oma 11aastasele pojale sisendada, et kusagil on olemas head inimesed, kuid miski empiiriline seda ei kinnita ning antakse mõista, et isa oma juttu eriti ei usu. Nii et kõik vastakski esmapilgul justkui Freudi kirjeldatule, „Tee” pakuks justkui Freudi konstruktsioonile teatud illustratsiooni: tsivilisatsiooni kokku kukkudes määravad inimliku käitumise eelkõige agressiivsed  objektitungid, kuigi on tekkimas ka esimesed suuremad sotsiaalsed grupid. Kuid ometi pole asi nii lihtne. Miks? Sest isa ja poeg on sunnitud üksteisele peaaegu vastanduma neil hetkedel, mil tekib küsimus mõne võõraga suhtlemises. Näiteks kirjeldab McCarthy episoodi, kus poeg tahab anda ühele raugastunud vanamehele süüa ning isa seisab sellele kategooriliselt vastu – see tähendaks nende endi juhuslike toiduvarude kahandamist, ohust rääkimata.  Poiss aga tahab räbalates vanameest lausa kaasa võtta. Lõpuks annab isa osaliselt järele ning tema ja vanamehe vahel leiab aset järgmine dialoog: „Tead, sa peaksid seda poissi tänama, ütles mees. Mina poleks sulle midagi andnud. / Võib-olla peaksin, aga võib-olla ei peaks ka. / Miks mitte? / Mina poleks talle ka midagi andnud. / Ja sul pole sest midagi, kui see ta tundeid riivab? / Kas see riivab ta tundeid? / Ei. Ega ta seda sellepärast ei teinud. /  Miks ta seda siis tegi? / Mees silmitses esmalt poissi ja siis vanameest. Sa ei saaks sellest aru, ütles ta. Ja ma pole kindel, kas minagi saan. / Võib-olla usub tema jumalasse. / Ma ei tea, millesse ta usub. / Küllap ta sellest veel üle saab. / Ei saa” (lk 128-129).

Selles dialoogis on neli olulist asjaolu. Esiteks – meeste kõnet iseloomustab realistlik lootusetus, illusioonide puudumine, selgus selles osas, et nad ei jaga poisi ajendeid. Teiseks  mõistavad mõlemad mehed omavahelisest vaenulikkusest hoolimata, et nende ajendite tõttu on poisis midagi teisiti. Kolmandaks tunnistavad nad, et ei tea, mis see on. Neljandaks – isa on veendunud, et poiss ei saa sellest erinevusest üle, s.t et see istub sügavalt poisi sees ega sõltu tegelikkuse survest. Teose omamaailma lohutamatus loogikas on loomulik, et mehed ei oska enam sõnastada kaastunnet.       

5.

Võib kohe väita, et poisi kaastunne pole vastuolus Freudi väidetuga: üks korduv motiiv isa ja poja suhetes on viimase hirmus üksi jääda. Kuid nõks väljendub selles, et kaastundlikult käitudes läheb poeg vastuollu isa tegutsemisega (või isa ettekujutusega õigest tegutsemisest).  Teiselt poolt on aga tegu lapsega, kellegagi, keda kultuur pole jõudnud veel lõpuni vormida – enne kukkus see kokku, varises tolmuks.

Veel üks tähenduslik dialoog, sedapuhku isa ja poja vahel: „Poiss lebas, pea mehe süles. Mõne aja pärast küsis ta: Nad tapavad nood inimesed ära, eks? / Jah. / Miks nad seda teevad? / Ma ei tea. / Kas nad söövad nad ära? / Ma ei tea. / Nad söövad nad ära, eks ju? / Jah. / Ja meie ei saanud neid aidata, sest siis oleksid nad ka  meid ära söönud. / Jah. / Sellepärast me ei saanudki neid aidata. / Jah. / Olgu siis” (lk 95).

Siin on näha, kui osavalt kirjutab McCarthy ridade vahele poisis ringlevaid tundevirvendusi: teksti tasandil ta justkui omandab tegeliku elu seaduspärasusi, võtab need isalt teada ja lepib nendega. Ometi kordab ta kaks korda, et nad ei saanud neid inimesi aidata. See tähendab, et poeg peab siin sisendama endale midagi, mis on talle raskesti vastuvõetav, peab endale  vastu rääkima, peab vaigistama omaenda kaastunnet. Sest toimunust hoolimata tahab ta inimesi aidata: „Poiss laskus kükakile ja pani käe mehe õlale. Ta kardab, issi. See mees kardab” (lk 120). Jälle saab öelda, et poissi ajendab nii ütlema tõsiasi, et ta tunneb teise hirmus ära iseenda hirmu. Kuid ometi ei kaota ega vaigista see tema kaastunnet maailmas, kus kaastunnet kohtab harvemini kui päikesevarjutust.   

6.

Seega – poja loomus vastandub selgelt ja tugevalt teda ümbritsevale reaalsusele. Raamatu finaalis ütleb isa pojale, et too on „tulekandja”. Poiss väidab vastu, et ta ei oska tuld kanda. “Küll sa oskad. / Kas see tuli on tõeline? / Jah. / Kus ta siis on? Ma ei näe teda. / See on sinu  sees. On kogu aeg olnud. Ma näen seda” (lk 203). Muidugi, võib ju olla, et isa sisendab siin pojale midagi, millesse ta ise pole suuteline uskuma, kuna ta usub ennast pojale korduvalt valetavat: “On ju ka teisi häid inimesi. Sina ütlesid nii. / Jah. / Aga kus nad siis on? / Peidus. / Kelle eest nad end peidavad? / Üksteise eest. / Kas neid on palju? / Ei tea. / Aga mõned ikka. / Mõned küll. Jah. / On see tõsi? / Jah. See on tõsi. / Aga äkki ei ole ka. / Ma arvan, et on ikka.  / Hästi. / Sa ei usu mind. / Usun küll. / Hästi. / Ma usun sind alati. / Nii see küll pole. / Usun. Pean uskuma” (lk 136-137). Siin on näha, kuidas poeg ja isa justkui vahetavad dialoogi käigus oma rolli: poeg ütleb korraga „aga äkki ei ole ka” ning isa arvab, et poeg ei usu teda. Selle peale võib arvata, et kui poeg vastab, et usub ikka, valetab ta omakorda, kuid on oluline, et poeg kordab oma uskumist just nimelt sõnaga „pean”. Mitte „usun”, vaid „pean uskuma”.  Seega, kuigi pealispinnal toetab isa oma poega, rääkides heade inimeste olemasolust, toetab poeg tegelikult isa, pidades enda kohuseks isa juttu uskuda. Ja olles nii elavaks kinnituseks isa väitele, et mõni hea inimene on ka sellises maailmas ikkagi olemas.

Kokkuvõtvalt: mida tähendab „Tee” kontekstis „headus”? See tähendab võimet kaasa tunda. Ja mida tähendab „Tee” kontekstis võime kaasa tunda? See tähendab “sisemist  tuld”, autentset, intuitiivset, inimese sisemusest tulenevat impulssi, mida ei hävita ka tegelikkuse ühene ja halastamatu surve – maailm, kus tegelikult pole kaastundel enam mingisugust otstarvet. Poisi „tuld” võiks nimetada lausa tungiks, kui sel mõistel poleks sedavõrd tugevat seost psühhoanalüüsiga, mis omakorda seob mõiste seksuaalsusega. Selles seisnebki Cormac McCarthy „Tee” põhiline võlu – usus või illusioonis, mille  kohaselt kaastunne pole mitte alati mingite mõjude koostoimel tekkinud kultuuriline tegutsemine, teatud kompromiss, et leidub inimesi, kelle kaastunne ei sõltu kultuurist või selle puudumisest. Freudile järgnenud ajastul, tema väidetust mitu sammu edasi, kus iga tundeliigutust saab selgitada füsioloogilis-meditsiiniliste protsesside või reageeringutena, kus mitte ükski tundmus ei pruugi enam viidata empiirilises käsitluses nähtusele, mida tähistatakse  mõistega „hing” – seegi on aju keemiast sõltuv ettekujutus –, on lohutav lugeda lugu, kus leidub mõni inimene, keda ajendab miski seletamatu, mingi sügavalt sisemusest esile tungiv irratsionaalsus, mille kohta saab öelda: seda inimest kannab kaastundliku hinge tuli.   

1 S. Freud, Ahistus kultuuris. Tlk K. Läänemets. Akadeemia 1994, nr 7, lk 1548.

2 S. Freud, Inimhinge anatoomiast. Tlk A. Lill. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, lk 154.

3 Samas, lk 156.

4 S. Freud, Ahistus kultuuris. Akadeemia 1994, nr 7, lk 1552.