Kafka kirves, Hyry ahi, Mankelli sokid

Stefan Moster

Ebasüstemaatiline essee kirjanduse mõiste muutumisest        Millalgi 1990ndate alguses tõstsid suured raamatupoeketid Saksamaal ja mujalgi oma filiaalidest välja riiulid ning kuhjasid raamatud laudadele. Samal ajal kadusid ka sildid kirjaga „Ilukirjandus”. Nende asemel hakkas vastavat osakonda märkima silt „Romaanid” ning edaspidi ei pidanud keegi kartma, et ta võiks  köidetes sobrades sattuda kogemata jutukogu otsa. Kuid näib, et sellega pole muutused veel lõppenud, sest panin ühes Saksa raamatupoes hiljaaegu tagasi tähele, et seal, kus tegelikult peaks olema kirjas „Romaanid” („Krimkade” ja „Meelelahutuse” vahel), torkas silma üllatava sõnastusega silt: „Kultuurinauding” („Kultur genießen” – P. H.). Ja mina mõtlesin, et nüüd häbenevad isegi raamatukaupmehed neid raamatuid, mida pole võimalik arvata puhta  meelelahutuse sekka, ning varjavad neid üleskutsega naudingule. Sest veel ainult selle sõna peale on võimeline reageerima küllastunud heaoluinimene, kellest on saanud ületoidetud Pavlovi koer. Pole ka mingi ime – tal, vaesekesel, polegi ju muidu mitte midagi.       

Täiuslik kuritegu     

Tähelepanekut Saksa raamatupoes võib  pidada kõrvaliseks, kuid mulle näib see siiski märkivat midagi enamat kui pisiasja: muutumas on üldine hoiak selle suhtes, mida me oleme harjunud nimetama kirjanduseks. Kui mõnest romaanist rääkides hakatakse otsustava trumbina käima välja naudingut, on ootused raamatute suhtes muutumas. See omakorda tähendab, et oleme jõudnud olukorda, kus müügiloogika ja logistika, hindamisahela kõigi lülide majanduslikud eesmärgid ja –  mida samuti unustada ei tohi – raamatu kui toote aru- ja kättesaadavus domineerivad seal, kus tegelikult peaks valiku tegema või aitama lugejal valikut teha kas kriitika või kriitiline kultuur. Samas taktis muutub ka kvaliteedi mõiste. „Hea raamat” on raamat, mis on kõikjal olemas ja mida annab hästi müüa. Seda seisukohta ei jaga mitte ainult kirjastajad ja raamatumüüjad, vaid üha enam ka lugejad. Müügiedukas raamat jõuab müügiedetabelisse, millest  lugejad järeldavad, et tegu peab olema hea raamatuga, sest see seisab ju edetabelis – ja lebab raamatupoes laua peal koos teiste edetabelisse jõudnud raamatutega.       

Uus kvaliteedimõiste peegeldab vastu uut arusaama retseptsioonist ja täpselt sellele mängibki Saksa raamatupoodides täheldatud märksõna „kultuurinauding”. Kultuuril peab olema sündmuse iseloom, seda ka kodus nelja seina vahel. Lugemine peab olema osavõtt kultuuriüritusest, sest otsitakse elamusi ja muidugi naudingut. Loomulikult ei jää seejuures ruumi isiklik-intiimseks mõistmiseks ega kriitiliseks  dialoogiks, tõlgenduseks või analüüsiks. Veidi teravamalt sõnastatuna: raamat peaks andma lugeja pilgu ees etenduse, tehes seejuures kogu töö ise ära. Teos peab looma huvitava maailma, likvideerima selle aga lõpuks jälgi jätmata, ta peab tekitama suuri tundeid, need viimaks ometi maandades, ta peab tootma üldarusaadavaid põnevaid mõtteid ega tohi lugejat ülemäära provotseerida. Antud väidet tõestab minu meelest kriminaalromaanide  edu. Mitte iialgi pole avaldatud nii palju krimkasid kui tänapäeval, mitte iialgi pole neid sedavõrd agressiivselt reklaamitud, mitte iialgi pole nendega saavutatud nii suurt käivet ja mitte iialgi pole leidunud sedavõrd palju inimesi, kes loevad peaaegu ainult kriminaalromaane.     

Pärast tavalise krimka lugemist on aga lugeja täpselt seesama inimene, kes ennegi, sest tekst ei sunni teda järele mõtlema ega aita tal pärast lugemist näha maailma veidi teistsuguses valguses. Teatud tingimustel on peavoolu järgivalt kirjutatud edukas kriminaalromaan lausa võimeline sooritama  täiusliku kuriteo: ta varastab lugeja aja, jätmata vähimatki jälge. Millises kontrastis on see nõudega, mille kord esitas keegi Franz Kafka nimeline (you remember?): „Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere tarvis.” Tõuseb küsimus, mil määral mõjutavad diagnoositud asjaolud kirjanikke. Sest kui elame tõepoolest kesk muutusi, mis mõjutavad valdkonna kõiki tahke, siis miks peaksid  just kirjanikud jääma neist puutumata? Kellena nad ennast ise näevad? Kas nad teritavad veel enne kirjutuslaua taha istumist kirvest?

Soome saurused   

Väga võimalik, et vastused neile küsimustele erinevad maati. Kindlasti on Ameerika Ühendriikides terve hulk autoreid, kes – kannustatuna agentidest ja kirjastustest – kirjutavad teadlikult müügiedetabelitele mõeldes. Selliseid kirjanikke leidub ka näiteks Prantsusmaal või Saksamaal. Milline pilt avaneb aga eeskujulikus lugemisriigis Soomes?     

Mulle tundub, et müügiedetabeleid rihtivaid kirjanikke on seal vaid üksikuid. Enamik soome autoreid meenutab oma ametiarusaamadelt  saurusi. Nad kirjutavad nii, nagu nad peavad õigeks ja heaks, ega mõtle sellele, kas nende looming kedagi huvitab või mitte. Samal ajal ootavad nad, et neist peetaks just sel põhjusel lugu ja et riik neid toetaks. Kui nad on aga saurused, tõuseb vältimatult küsimus, ega nad lähiajal välja sure.     

Mõnega juhtub see kindlasti. Ka Soomes kahandavad kirjastused sortimenti, annavad vähem välja luulet ja lühijutte, taanduvad vaikselt missioonist tagada kirjanduskultuuri avarus ja mitmekülgsus. Varem oli tavaline, et iga Soome kirjastus tundis kohustust kodumaise kultuuri ees, ammutades sellest ka oma uhkuse. Nüüd tuntakse eelkõige kohustust  kvartaliaruande ees, ent see jõuab vaid aegamisi kirjandusavalikkuse teadvusesse.     

Kaubandus-kirjanduslik paradoks       

Põhimõtteliselt valitsevad Soome turgu kaks raamatupoeketti, väikesed erakätes raamatupoed individuaalselt koostatud valikuga on sisuliselt kadunud ning juhuslikult mõnd Soome väikelinna raamatupoodi külastades on lootusetu oodata üllatusleide. On raamatuid, mida leidub kogu riigis vaid ühesainsas raamatukaupluses, nimelt Helsingi Esplanaadil Akadeemilises Raamatupoes. Ja on raamatuid, mis ei satu iialgi ühte Suomalainen Kirjakauppa kuuekümne kolmest filiaalist, sest nimetatu keeldub põhimõtteliselt teatud  väikekirjastuste toodangust. Müügiloogika ja -logistika juhib ka vana lugemismaad Soomet polariseerumise suunas, mida on mujal Euroopas täheldatud juba ammu: võimalikult vähe nimetusi peavad andma võimalikult suure käibe. Seetõttu ka lauad riiulite asemel: parem kõrged virnad ja vähe nimetusi kui palju nimetusi üksikeksemplaridena.       

Raamatukaubanduses teravneva polariseerumise kõrval saab täheldada ka ulatuslikke muudatusi Soome kirjastustes. Suured kirjastused vallandavad töötajaid ja ostavad üles väikesi, uued tegijad püüavad turul kanda kinnitada, esile ilmuvad agendid.  Mõned sambad püsivad muutuste tormide kiuste vankumatult. Raamatukogud peavad küll kaitsma end vahendite kärpimise eest, kuid see ei muuda mitte midagi tõsiasjas, et nad jätkuvalt eksisteerivad: kõikjal ja hästi varustatuna ning hoolitsedes, nagu varemgi, kirjandusliku mitmekülgsuse eest. Mitte ükski teine institutsioon ei muretse lugejate pärast rohkem. Kirjanikele annavad praegu aga tuge stipendiumid. Ka need süsteemi alustalad ei  näita nõrkuse märke ning nii, nagu varemgi, suudavad hoida riigi abiga nina vee peal isegi luuletajaid.     

Suures plaanis tuleneb sellest kõigest üks tähelepanuväärne Soome paradoks: raamatuvaldkond on murdelises faasis, ent käitutakse nii, nagu ei oleks muutumas mitte midagi olulist. Ühelt poolt mõjutab turumajanduse neoliberaalne versioon üha enam ka Soome raamatuturgu ja selle kaudu kirjandust. Teiselt poolt ei muutu kirjaniku igapäevas mitte midagi, sest turg on nõnda väike, et selle reeglitele  allumine ei tasuks ennast autori jaoks ära. Peaaegu mitte ükski kirjanik ei saa Soomes ära elada ainult oma raamatute müügist ning see omakorda annab talle võimaluse kirjutada turumehhanismidest sõltumatuna.     

Massidele kõlbmatu – ühiskonnale kasulik     

Lisaks ilmneb Soomes üks huvitav fenomen, mille kohta ma ei oska öelda, kuivõrd see on rahvusvahelises kontekstis kordumatu: seda sorti raamatute meeletu edu, mis pole kirjutatud sugugi mitte turusõbralikult ning mida pole sugugi võimalik nimetada massidele sobivaks. Ükski inimene ei asetaks Kari Hotakaineni „Kaitsekraaviteed”, eriti aga Sofi Oksaneni „Puhastust” „Kultuurinaudingu” silti kandvale riiulile. Ei Hotakaineni pideva perspektiivivahetusega ja väikese tänapäevainimese eluunistuse  saavutamist ning ahistust edastav terav analüüs ega Oksaneni äraostmatu pilk poliitilisele ja seksuaalsele vägivallale, süüle ning ajalukku ja tänapäeva kinnijäämisele kahanda lugeja koormat. Mõlemad romaanid äratavad tugevaid tundeid ja kaugeleulatuvaid mõtteid, mis ei kao, vaid jäävad kummitama ka pärast lugemist. Kuigi neid raamatuid pole kerge lugeda, on mõlemad viimase kümne aasta kõige populaarsemad teosed. Kuidas on  see võimalik?     

Oletan, et mõlema romaani erakordne  edu põhinebki just nimelt nende nõudlikul, „ebapuhtal”, ajahüppeid ning koha- ja perspektiivivahetusi tulvil jutustamisviisil. Mõlema raamatu mõju seisneb tegelaskujudes, kes käituvad halvasti, on milleski süüdi ja kannatavad kohutavalt, eriti jõuliseks teeb need jutustamislaad, mille vahe tera purustab jäätunud mere ning kutsub lugejat aktiivsusele. Mida aktiivsem peab olema lugeja, seda enam osaleb ta protsessis, milles avaneb tähendus.  Ja mida intensiivsemalt osaletakse, seda enam saab raamat osaks lugejast.     

Hotakaineni ja Oksaneni romaanid on andnud jutuainet kogu ühiskonnale ja kujutavad  endast seetõttu kirjanduse ja selle mitmekülgsete vahendite triumfi. Samas poleks see osutunud võimalikuks, kui kirjanduse positsioon Soomes poleks olnud nii enne kui ka pärast nende ilmumist võrdlemisi stabiilne. Täpsemalt: kodumaise kirjanduse positsioon. Kirjanik, kellel on Soome kodakondsus, kes enam-vähem oskab kirjutada ja kellel on ette näidata üks või teine huvitav mittekirjanduslik omadus, võib isegi keskmise edu korral osutuda  Soome väikesel meediamaastikul kuulsuseks, vahel aga lausa fenomeniks.     

Romaani soojendavad ahjukivid     

Üks teine kaubandus-kirjanduslik paradoks on seotud Soome raamatuvaldkonna kõige populaarsema turuinstrumendi, Finlandia auhinnaga. Üllatav, kui palju tähelepanu see auhind äratab, ja sugugi mitte vähem ei üllata raamatud, mis osutuvad võitjaks – ja millest saavad sellest tulenevalt bestsellerid. Hotakainen ja Oksanen tulid juba jutuks, nende kõrval on peavoolust kaugele jääva võitja äärmuslik näide praegune laureaat Antti Hyry. Tema romaan „Ahi” räägib hingematva, kuigi väga  kõrgetasemelise igavusega ei millestki muust kui sellest, kuidas pensionile jäänud insener Pietari ehitab ahju. Räägitakse materjalidest ja nende hankimisest K-Rauta poest, kirjeldatakse kõiki ehitusjärke, seda, missugust leiba sööb Pietari lõunapausi ajal ja kuidas ta end tunneb, kui ta lõunauinakut peab. Lõpuks on ahi valmis ja Pietari naine küpsetab seal leiba. Hyryle auhinna määranud Tuula Arkio ütles „Ahjust” kõneldes, et raamat annab „hea rahuliku  tunde ja usu, et igaüks meist võib teatud väärtuste kasuks otsustades mõjutada omaenese elu”. „Tema rahulik jutustamisviis,” lisas Arkio, „võtab lugeja lausa hüpnootilisel moel vangi” ning „ahju ehitamisest saab inimese elu ehitamise allegooria.” See on üsna lähedal kitšile ja võib küsida, kas tänapäeva romaani peaülesanne peaks seisnema hea, rahuliku tunde tekitamises. Vahet pole – igatahes langesid kõik kriitikud nagu üks mees romaani ees põlvili ja  ma pean seda ilmingut huvitavaks. Hyry pikaldasust nimetasid nad hüpnootiliseks, tema erakordselt lihtsat keelt võrdlesid nad ahju ehitamisega ning aeglust ja tegevuse puudumist käsitlesid kriitikana meie kaasaja hektika aadressil, mis tähendab, et kriitikud omistasid romaanile ühe erilise kvaliteedi – see tõuseb lihtsa elu ülistamisega esile Soome ühiskonna utilitaarsusest ja materialismist.   

Ahjuehitajal on romaanis aega, väga palju aega, ning kõige tähtsam on tema jaoks hea, püsiv tulemus. Täpselt selle sõnumi pärast võetigi Hyry romaan ülalkirjeldatud viisil vastu. Kirjanduslik eliit kummardab pensionile jäänud lestadiuslasest inseneri nokitsemise  kirjeldust ega pane seejuures tähele, milles seisneb antud romaani tegelik tähtsus: selles, et see näitab, kuidas liigendab oma aega inimene, kes on oma vanuse tõttu tõugatud välja kasumile ja efektiivsusele orienteeritud ühiskonnast. Hyry jutustab inimesest, keda ühiskond enam ei vaja, ning külmas ühiskonnas, mille tähtsaimad väärtused on kasu ja efektiivsus, tuleb seda pidada kõige rängemaks võimalikuks hinnanguks.   

Heaoluriigi kirjandus     

Kui ka Hyry romaan teeb järelemõtlikuks, siis kujutab see endast ikkagi üht heaoluriigi kirjanduse näidet ning see viib mind siinses essees veel ühe väiteni, mille abiga avardame  fookust üle Soome piiride. Hyry peategelasel Pietaril on pensionärina nii aega kui ka raha, et ehitada ahi. Antti Hyryl – muide, samuti pensionile jäänud inseneril ja lestadiuslasel – on aega ja vahendeid, et kirjutada sellest romaan. Hyry on ise öelnud, et ta valis oma teemaks ahju, sest olevat ilus kirjutada millestki, mille osas on endal kogemusi. Ka on ta öelnud: „Raamat peaks olema ruum, milles lugeja saab elada.” Lühidalt: meil on siin  tegu romaaniga, mis on sündinud vabana igasugusest ühiskondlikust survest ja mille aluseks pole kogetud kannatused. Selle romaani lähtekoht ei ole valu. Seda romaani ei sundinud kirjutama mitte tungiv vajadus, vaid selle kirjutamine oli mõnus.   

Soome ei ole enam ammu kõigi elanike heaoluriik. Mõnede, näiteks pensionile jäänud inseneride jaoks pole siiski mitte midagi muutunud. Neil on kõik kõige paremas korras, neil pole tarvidust kirjutada ebakohtadest, sest  nende vaatevälja need ei jää. Kui aga kirjandus pole enamat ahjusoojast rahustist, kaotab ta tähenduse – ja pikas perspektiivis võib-olla ka privilegeeritu staatuse.   

Kunagi Soome proosa uuendajate sekka kuulunud Hyry peaks tänaseks olema sedalaadi mõttearenduste suhtes immuunne, aga viimaste aastate Soome romaanitoodangut vaadates võib tõepoolest jõuda järeldusele, et maal, kus pole viimasel ajal toimunud märkimisväärseid ja suuri muutusi – rääkimata murrangutest –, kannatab osa kirjanikke oma tähtsuse kahanemise all ning seetõttu katsutakse  kirjutada asjadest, mis garanteerivad tähenduse ja olulisuse.   

Sobiv on käsitleda ajaloolisi teemasid, eriti muidugi Soome suurimat rahvuslikku traumat: 1918. aasta kodusõda. Väinö Linnast peale on selle teema aktsiad hinnas, kuid viimase viie kuni kümne aasta jooksul on kodusõda võetud ette eriti intensiivselt. Nimekad kirjanikud nagu Leena Lander, Asko Sahlberg, Antti Tuuri ja Kjell Westö, kui nimetada vaid mõnda, on  sellest kirjutanud ja nende arvukad kolleegid on käsitlenud teisi ajaloolisi teemasid. Teinekord sünnivad haaravad ja tähendusrikkad romaanid (ka Sofi Oksaneni „Puhastus” kuulub nende hulka), mis ei pane imestama, sest murranguja sõjaaegadel pannakse inimene eriti tugevalt proovile, need annavad kirjandusele viljakaid faabulaid. Tekib küsimus, kas tänapäevast oleks võimalik kirjutada sama haaravalt ja tähendusrikkalt.  Ja veel kerkib küsimus, kui paljusid tänapäeva kirjanikke huvitab see, mis tänapäeval tegelikult toimub. 

Kaheks jagatud  maailmakirjandus   

Võtame Soome oma mõtiskluse lähtekohaks  ja esitame seni tehtud tähelepanekute põhjal küsimuse: kas võib olla nii, et maadel, kus ei toimu mitte midagi murrangulist, peaaegu et ei sünni märkimisväärset tänapäeva käsitlevat kirjandust?     

Kas võib olla, et heaoluühiskonnas pole suuri teemasid, millest kirjutada suuri romaane? Kas on mõeldav, et maadel, kus kogetakse põhjapanevaid muutusi (Balkani maad, Baltimaad, Kesk- ja Ida-Euroopa, Lähis-Ida), ei sünni mitte ainult teravam, vaid ka parem kirjandus,  sest seda kirjutatakse keerukate olude surve all ning keerukuse kirjeldamine lihtsalt nõuab täpseid väljendusvorme? Kas võib olla, et Rootsis kirjutatakse nii palju krimkasid sellepärast, et Rootsi ühiskonnas ei toimu dramaatilisi protsesse ja need tuleb seetõttu luua raamatutes?     

Ma riskin esitada väite, et meie päevade maailmakirjandus jaguneb kaheks: üks kirjandus eksisteerib maadel, mis on haaratud muutustest, murrangutest või konfliktidest, ja stabiilsetes riikides on teine kirjandus.  Ma ei lähe niikaugele, et öelda, nagu oleks üks kirjandus parem kui teine, sest kindlasti leidub mõlemas riikide rühmas autoreid, kes käivad keelega säravalt ringi, ja neid, kes seda nii hästi ei oska, aga ma arvan, et kirjanduse funktsioon erineb kummaski rühmas. „Murrangukirjandus” kaldub kujutama kannatusi, käsitlema konflikte, analüüsima struktuure ja püüab suunda anda, häbenemata ka argumenteerida poliitiliselt või moraalselt. „Stabiilsuskirjandus”  on jällegi rõhutatult ebapoliitiline ja tegeldakse küsimustega nagu: kes ma olen? kas see on tõesti kõik? Ei taheta suunda anda, vaid näidata iseennast heas valguses (ka siis – nagu krimkade puhul tihti kombeks –, kui esitatakse tõsiseid kaalutlusi).   

Mankelli sokid     

Lisaväitena tahan tuua, et mõlema rühma kirjanikud on tehtud erinevast puust. Eriti hästi on see näha siis, kui nad ei väljendu mitte ilukirjandusliku teksti, vaid mõne muu meediumi kaudu.       

Sellele mõttele tulin hiljuti seoses Henning Mankelli, Rootsi rahvusvahelise tiraažimiljonäriga, kes lasi end tänavu mai lõpus rakendada ühe avalikkuses suurt tähelepanu pälvinud aktsiooni vankri ette ning läks ühele kuuest laevast, mis üritasid viia abisaadetisi Gazasse, murdes läbi Iisraeli mereblokaadi. Iisraeli sõjavägi katkestas ettevõtmise, juhtis viis laeva  ühte Iisraeli sadamasse ja tungis laevale, mis ei olnud nõus kursilt kõrvale kalduma. Puhkenud vägivallas tapsid Iisraeli sõdurid üheksa inimest. Teisisõnu: aktsioon kukkus kõige kohutavamal kombel läbi. Mankell pidas toimunu kohta päevikut, mille ta andis 5. juunil korraga kümne maa päevalehe kätte levitamiseks. Tekst tuli tuulekiirusel tõlkida ja logistika toimiski hiilgavalt. Mankell kirjeldab oma avalikus päevikus seda, kui sügavas šokis ta  on, aga surnutest ta ei räägi, ka nende omastest mitte. Selle asemel räägib ta iseendast. Fataalse arengu analüüsile ei kuluta ta ühtegi sõna, ka ei käsitle ta tohutul keerulist Lähis-Ida konflikti, kuid tal pole häbi loetleda üles esemeid, mis Iisraeli sõdurid temalt – nagu ka kõigilt teistelt laeval viibinutelt, kes üheks ööks vahistati – ära võtsid. Muu seas nimetab ta otsesõnu oma sokke.     

Häiriv on lugeda, et Mankell keerulise ja fataalse olukorra mõistmise ja tunnistamise  asemel kirjutab oma mobiiltelefonist ja sokkidest. See viib vältimatult mõttele, et see kõik võib juhtuda vaid kirjanikuga, kes on konfliktikolletest kuulnud äärmisel juhul kirjanike kongressil.     

Autor, kes ise elab konfliktipiirkonnas ja on sunnitud raskete oludega silmitsi seisma, ei teeks muidugi mitte mingil juhul nii. Mõelgem või Iisraeli kirjaniku David Grossmanni peale, kes kaotas oma poja Teise Liibanoni sõja lõpupäevil ning astus ometi välja rahu eest ja nõuab Palestiinale õiglust – mitte üldiselt ja põhimõtteliselt, vaid poliitiliselt ja konkreetselt, kõigi  vältimatute, raskesti teostatavate järelmitega: kaks riiki, majade lammutamine, ümberasumine. Lühidalt: valu ka iseenda poolel. Suuremat kontrasti kui Mankell ja Grossmann on raske ette kujutada.     

Õnneks võib ka Grossmann rõõmustada suure rahvusvahelise tähelepanu üle, kuid Mankell on globaalne superstaar. Meediategelikkus, kus me elame, soodustab lihtsaid tõdesid, eelistades Mankelle Grossmannidele. Lihtsad tõed ei tohiks aga olla literaatide leib. Kirjandus ei tohi edastada hoiakut, nagu oleksid asjad lihtsad. Ta peab näitama, et asjad  on keerulised. Igatahes peaks see nii olema sellises kirjanduses, mis seab enda ülesandeks osaleda tegelikkuse mõtestamise protsessis, ehk siis sellises kirjanduses, mis asus raamatupoodides varem sildi „Belletristika” all.     

Postskriptum     

Meenutuseks: viimane Nobeli kirjanduspreemia  laureaat kannab nime Herta Müller. Tema on kirjanik, kes tuleb kahtlemata arvata „murrangukirjanike” sekka ja kes ütleb iseenda kohta, et tal ei ole visiooni, vaid ainult üks ja ainuke probleem, millest ta ikka ja jälle kirjutama peab. Kas Rootsi Akadeemia otsuses peegeldub see, et ka stabiilses heaoluühiskonnas elab edasi igatsus kirjanduse kõrge moraalse staatuse järele?       

Ja lõpetuseks veel viimane küsimus: kas kirjanik nagu David Grossmann võiks saada Nobeli preemia? – Jah. Aga Henning Mankell? Saksa keelest tõlkinud Peeter Helme 

Stefan Moster (sünd 1964), on saksa kirjanik ja  tõlkija. Ta elab Espoos ning on tõlkinud arvukalt soome kirjandust saksa keelde. 2009. aastal avaldas debüütromaani „Neljal käel mängu võimatus” („Die Unmöglichkeit des vierhändigen Spiels”).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht