Kahe maailma vahel ja lõpus

Nobeli-laureaadi Kazuo Ishiguro romaan „Kui me olime orvud“ – diagnoos postkoloniaalsele pohmelusele

REIN RAUD

Selle raamatu arvustust ei saa ma kuidagi jätta alustamata tõlkija kiitmisest. Juba esimestest lehekülgedest peale tekib tunne, et Aet Variku suurepärases eestinduses loeksin ma enam-vähem ükskõik mida ja ükskõik kui palju. Aga loomulikult on tõlkijal suurem võimalus särada siis, kui originaal selleks võimalusi annab, ja seda Ishiguro tekst loomulikult ka teeb. Lugedes läheb kiiresti meelest, et meie kultuurilise iseolemise suhteliselt õhukesest ajaloost tulenevalt ei paku eesti keel meile sugugi nii heldelt viise teha pingutamata vahet erinevate ühiskonnakihtide eneseväljendusviiside vahel, saati siis vahendeid, kuidas paigutada tegelasi sotsiaalsesse limbosse, kus ühes ja teises suunas viitavad märgid omavahel segunevad, et luua korraga ühtne ja samas vastandusi täis keeleline ruum. See on saavutus omaette. Briti aristokraatia välise hiilguse ning seda majanduslikult ülal hoidva jõhkra koloniaalpoliitika, ühtlasi aga selle ees silmi sulgeva, nürilt enesekeskse vaimu eestikeelne vorm on hakanud kõlama täiesti loomulikult, justkui olekski tõesti ka meie kultuurilises kogemuses selline mäluperiood olemas.

Kultuuriline vahepealsus, osadus ilma täieliku kuulumiseta on Kazuo Ishiguro pilgule lähemal kui nii mõnelegi teisele briti kirjanikule. 2017. aastal pälvis Ishiguro Nobeli kirjandusauhinna.

Frankie Fouganthin / Wikimedia Commons

Kultuuriline vahepealsus, osadus ilma täieliku kuulumiseta on mõistagi Ishiguro pilgule lähemal kui nii mõnelegi teisele briti kirjanikule. Ometi, kui tema varasemates romaanides on enamasti valitsenud kas Aasia või Briti maailm, siis siin raamatus on nad kohal mõlemad, aga mitte harmoonias või vähemalt dialoogis, vaid karmis teineteisesse-rebenemises, mis ei jäta ühtki kahe kivi vahele sattunud tegelast terveks. Viga on saanud nii jutustaja, tuntud detektiiv Christopher Banks ise, tema kadunud vanemad, tema jaapanlasest lapsepõlvesõber Akira, alatasa tema trajektooridega ristuv noor seltskonnadaam Sarah Hemmings kui ka enam-vähem kõik kõrvaltegelased, kellest raamatus juttu tuleb. Aga kui Akira murele, et ta ei ole piisavalt jaapanlane, saame Jaapanis 1930. aastatel võimule tõusnud autoritaarset sõjaväelist režiimi meenutades mõistvalt kaasa noogutada ja Sarah’ püüdeid kehtestada end inglise kõrgseltskonnas mis tahes hinnaga võtta kui märke tema tühisusest, siis minajutustaja Christopher Banksiga on asi hoopiski keerulisem.

Oma lapsepõlve on Christopher veetnud Shanghai rahvusvahelises asunduses ning tema tagantjärele natuke targema pilgu läbi saame me aimu neist eetilistest konfliktidest, mis südametunnistusega inimesi toonases Hiinas vaevama pidid. Lõpuks hävitasid need tema perekonna. Probleemi taust on ju teada: Briti impeerium oli 1839–1860 toimunud nn Oopiumisõdades käitunud kui tehnoloogiliselt võimas narkokartell, mis surus Hiina ühiskonnale peale massilise oopiumisõltuvuse. Ühtlasi vallandasid need sõjad Hiina riigis suhteliselt kiire lagunemisprotsessi, kuid pärast keisrivõimu langemist kadusid ka senise stabiilsuse riismed, sõjapealike omavaheline võimuvõitlus jätkus põhimõtteliselt kuni Teise maailmasõjani ja lõppes alles kommunistide võiduga. Kõnealusel ajal oli Shanghai küll õitsev, kultuuriliselt vabameelne ja rahvusvaheline linn, aga soliidsete Briti ametnikega mehitatud kaubanduskontorid esindasid ühtlasi ka juriidilises vaakumis legaalselt tegutsevate narkoärimeeste huve. Samas oli selge, et pikas perspektiivis seisis selline kooslus siiski savijalgadel.

Romaani pealkiri „Kui me olime orvud“ võib niisiis otsesõnu viidata küll peategelasele, Sarah’le ja ehk ka Christopheri kasvatatud vanemateta tütarlapsele Jenniferile, aga laiemas mõttes on koloniaalsüsteemi lagunemise ja teise suurde sõtta libisemise läbi kujund­likult orvuks jäänud kogu Briti ühiskond – ta on kaotanud võimaluse uskuda oma toimivasse, ülimalt hubasesse ja küll pisikeste puudustega, aga enese meelest üldjoontes siiski õiglasesse ja tervemõistuslikku maailmakorda. Raamatu järelsõnas mainib tõlkija karupoeg Puhhi raamatust pärit Bankside perekonda ja Christopher Robinit kui Christopher Banksi võimalikku ideaalkuju, kelle ümbert on tema taustsüsteem lihtsalt ära lagunenud. Nii võib vaadata romaani ka kui diagnoosi postkoloniaalsele pohmelusele. Vana maailm on tegelaste silmade all kokku varisemas ning asendumas tõmblustega, mida kogeme tänapäevani, kusjuures Brexiti-hüsteeria ei pruugi sugugi veel see kõige viimane olla.

Igasugune selline kriitika on aga omakorda vaataja silmades ning esmatasandil toimib romaan kui põneva sündmustikuga ajalooline lugu, mis korraga ekspluateerib kriminaalromaani võttestikku ja lammutab seda seestpoolt. Kuna aga sellist teost ei ole võimalik analüüsida ilma tema sisu pisut ette ära andmata, on neil Ishiguro lugejatel, kellel see raamat küll plaanis, aga veel lugemata, praegu viimane hetk panna ajaleht käest ja teos üles otsida, sest järgnev ei lase raamatut enam süütu pilguga lugeda.

Sest, nagu öeldud, Christopher Banksiga on lugu keerulisem, kui näib. Üks Ishiguro minajutustajaid teosest teosesse ühendav joon on see, et kuigi lugeja neid tihtipeale inimlikult mõistab, tekib tal paratamatult mõne aja pärast kahtlus, kas nad ise saavad nende ümber toimuvast ikka päris adekvaatselt aru. Ootuspäraselt käib see ka Christo­pher Banksi kohta. Tema vahepealsus ja väljaspoolsus Briti ühiskonna rangelt hierarhilise taustsüsteemi suhtes muidugi ei lasegi tal näha kogu romaani Londonis toimuvas esimeses pooles kirjeldatud seltskondlikku „mängu“ oletatavates raamides lahti rullumas, vaid sunnib teda avastama selle mängu reegleid sammhaaval, kui ta nendega ise kokku puutub. Aga mida edasi, seda rohkem hakkab meil olema põhjust kahelda tema põhimõttelises adekvaatsuses. Ka mitukümmend aastat pärast oma vanemate kadumist ei ole ta kaotanud veendumust, et tema lapsepõlve hubane maailm on kuskil alles ning vaja on vaid pingutust, et see üles leida. Vähe sellest: Christopheri vahendatud jutustuse kohaselt on selles veendunud ka kõik tema kaasvestlejad. Shanghai konsulaarametnik üritab temaga pidevalt täpsustada, millise tseremooniaga tuleks tähistada tema vangistatud vanemate vabastamist. Aastakümneid tema lapsepõlvekodus elav hiina perekond on nõus maja viivitamatult Christopherile kui seaduslikule omanikule tagasi andma, ehkki too pole seda isegi palunud, pealegi käib ümberringi sõda ning Banksi võimalikud pretensioonid vaevalt leiaksid juriidilist mõistmist. Ning kohtumine just nimelt oma lapsepõlvesõbra Akiraga purukspommitatud vaeses linnaosas on juba juhus, mille toimumine pole küll päris võimatu, aga paneb lugeja usalduse loo vastu tõsisele proovile.

Sestap võibki lugedes süvenema hakata hoopis kurb tõdemus, et võib-olla kannatab jutustaja hoopis näiteks lapsepõlvetrauma tagajärjel välja arenenud vaimuhaiguse käes. Võib-olla ta polegi üldse seltskonnas kõrgelt hinnatud ja edukas detektiiv, vaid ainult peab end selleks ise, nõnda jätkates lapsepõlves koos Akiraga mängitud „isa leidmise“ mängu. Ühes intervjuus on Ishiguro tõepoolest jätnudki selle võimaluse lahtiseks ja lugejale otsustada, kas ta eelistab Christopheri nägemusega kaasa minna või lükkab selle kõrvale nagu ka kogu Briti impeeriumi nostalgiliselt kauni, aga paraku võltsi fassaadi. Ometi, kuidas me ka ei otsustaks, tuleb nukralt tõdeda, et trauma võidab igal juhul – kas enese põhjustatud illusiooni kehtima jättes või hävitades koos sellega ka loo, millel põhineb kogu selle jutustaja maailm. Igal juhul on tegelikkus karm ning pettekujutlused ei päästnud kaunist impeeriumivisiooni ei Teise maailmasõja eelõhtul, samuti nagu ei suuda nad seda ka nüüd.