Kaitskem kirjandust ja noori!

Kristel Kiigem?, Eesti Kirjanduse Selts ,Edward Kess, emakeele?aja

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi algatusel arutati tulevasi õppekavu.  

Jürgen Rooste on mures eesti keele ja kirjanduse rolli ja tuleviku kooli pärast (“Allapoole vööd – kuidas kaitsta kirjandust ja noori”, Sirp 2. VI 2006). Paanikaks ei ole veel põhjust, sest töö alles käib ja valmida võib väga hea õppekava. 9. juunil korraldas Eesti Emakeeleõpetajate Selts Õpetajate Majas infopäeva uue eesti keele ja kirjanduse ainekava kohta, mis määrab tundides õpetatava. Ministeeriumi poolt kommenteerisid Janar Holm, Urve Läänemets ja Mari Kadakas, ainekavu tutvustasid töörühmad.

 

Arenenud riikides emakeele ja kirjanduse osakaal 20%

 

Tõsi, et 2007. aasta septembrist kehtib uus õppekava, mis ideaalis kujundab inimesi XXI sajandi, muutuva/muutunud Eesti ning maailma jaoks. Õpetajalt nõutakse varasemast enam (kas tõuseb ka töötasu?), aga tagatakse “õpetaja õigus valida kasutatavaid meetodeid ja õppematerjale” (§ 9). Riik väldib vastutust, palju võimaldatakse otsustada kooli tasandil: valikained, hindamisviisid, läbivad teemad, ka võimalus “õppe- ja kasvatustööd korraldada teistes haridus- ja kultuuriasutustes” (§ 23). Kuid sellega tekib oht, et kirjandus jääb marginaalseks õppeaineks, valik tehakse helget tulevikku tõotavate ainete kasuks. Nii olemegi juba jõudnud olukorda, kus küpsuskirjandi keskmine punktisumma kõigub 100 võimalikust 50 punkti, võõrkeele tulemus aga 70 ümber. Kui tahate end arusaadavaks teha, rääkige võõrkeeles! Õpetajatele süüdistusena mõjus Urve Läänemetsa, haridusministri nõuniku sarkastiline märkus: “See ongi teie kauaoodatud demokraatia!”

Lohutav on, et eesti keel ja kirjandus õppeainetena on jätkuvalt tähtsal kohal  rahvusliku identiteedi, kultuurilise kogemuse ning minapildi kujundamise ühe põhialusena. Kirjandus ja keel on taas lahus (naeruväärne oli muidugi see, et avalikustatud tööversioonis 16. – 20. V kirjandust kirjas polnudki) pärast kümme aastat kestnud ebaõnnestunud katset need üheks aineks integreerida. Arvestades uue õppekava nõudmisi, on küsitav just õppetundide arv nädalas. Koolilt oodatakse häid lugejaid ja oskuslikke kirjutajaid, kuid 7. klassist gümnaasiumi lõpuni on plaanitud aastasse vaid 2 keele- ja 2 kirjandustundi nädalas. Kui muidu joondume kõiges euroopalike põhimõtete järgi, siis miks ei tehta seda siin? Arenenud riikides on emakeele ja kirjanduse osa õppekavas 20%, Eesti haridussüsteemis 15%.

Emakeeleõpetajad nõuavad õigustatult tunde juurde: eesti keel on ju see keel, milles me mõtleme! Krista Mägi nentis, et hariduse juhtimisorganites on küll aru saadud, et eesti keelt emakeelena ei saa õpetada kui võõrkeelt – see on ikka aluseks teiste keelte õppimisele. On üsna loogiline, et tunde on juurde vaja. Kui riiklikul tasandil ei teadvustata emakeelse väljendusoskuse laiaulatuslikku allakäiku, siis on miskit mäda. Tundub, et ministeeriumi suhtumine jääb endiseks: on siiani hakkama saadud, saab edaspidigi. Siiski, eesti keele ainekava on koostatud lootuses, et tundide arv tõuseb.

 

Üldhariduskool ei koolita filmi- ja teatriinimesi

 

Haridus- ja Teadusministeeriumi Riikliku Eksamikeskuse juhataja Janar Holmi sõnul ei saa emakeelele lisatunde anda sellepärast, et seda tuleks teha teiste ainete (ka valikainete) arvelt. Kuid millal käis näiteks mõne kooli füüsikaõpetaja õpilastega kinos?

Multikultuurilise ühiskonna polüfunktsionaalse kirjandusõpetaja toetamiseks on uuest õppekavast tegelikult välja heidetud kõik, mis dubleerib teisi aineid; ka ajakirjandus- ja meediaõpetus. Vähendatud on historistlikku käsitelu ja teooria osakaalu, ka filmi- ja teatriõpetust. See on esialgu võõristav, sest siiani on pandud kirjandustundide sisse kõik, mis puudutab kultuuri laiemalt. Nüüd soovitatakse kõike üldkultuurilist kasutada kirjanduse teenistuses toetava ja seoseid loova materjalina. Üldhariduskool ei koolita filmi- ega teatriinimesi, vaid loob eeldused nende arenemiseks.

Põhikoolis on taastatud kohustusliku kirjanduse loend: neli raamatut aastas, millest kaks on ette kirjutatud kõigile (näiteks “Pál-tänava poisid” VI, “Tasuja” VII klassis), ehk siis need teosed, mis kannavad edasi traditsiooni ja seovad põlvkondi. Siis on lastelastel ka vanaisadega millestki rääkida! Küsitav on ehk eakohasus: kas “Kevade” on VII klassi raamat? Üllatav on näiteks Eno Raua “Tuli pimendatud linnas” (VIII klass).

Rõõmustav on tõdeda, et uue õppekava järgi peaksid taas mõned luuletused meelde jääma. Kehtivas nõutakse ainult interpreteerimist, ei musti lagesid ega tulipunaseid vihmavarje. Nüüd aga peab õpilane aastas pähe õppima vähemalt kaks luuletust ja lugema läbi ühe luulekogu (nt Koidula, Viiding, K. Ehini “Kaitseala” VIII klassis sic!).

 

Õpetajalt nõutakse rohkem

 

Gümnaasiumi paindlik ja avatud õppekava jätab õpetajale vabad käed – senise tapva loetelu asemel. Meeliköitvam on sissejuhatav kirjanduskursus, mis loob kirjanduse kõnetust, et X klassi õpilane ei saaks aleksandriinide ja eleegiliste distihhonide pärast šokki. See võib juhtuda, isegi kui põhikoolis on olnud hea kirjandusõpetaja. Elavat kirjandust on kohustus toetada kirjandus- ja kultuuriperioodikaga: Sirp, Vikerkaar, Värske Rõhk – kas kooliraamatukogud saavad sellega ühes ka kohustuse klantskirjandus välja vahetada? Kas riik toetab? Kooliraamatukogud on juba praegu hädas.

Kirjandusõpetajad ei jõua kõigega kursis olla, neil on ka eraelu. Uus õppekava seab kõrgemad nõuded XXI sajandi emakeeleõpetajale: lähtudes õpitulemustest ja õppesisust, peab keele-/kirjandusõpetaja olema päris hea psühholoog, mõistma inimhinge, olema kindlasti tolerantne, rahvuslik, avatud mõttemaailmaga, globaalselt kursis kõigega – tubli inimene ühesõnaga! Loov, sest õppekava annab metoodika, lisamaterjalide jms suhtes vabad käed, vaid kolmandiku jagu on kohustuslikku materjali. Seetõttu on Jürgen Rooste tõstatatud küsimus kirjandusõpetajate täienduskoolituse kohta õigustatud. Ennekõike tingib seda uus õppekava, kus rõhutakse tänapäevasele kirjandusele.

Gümnaasiumi ainekava töörühma esimehe ja Nõmme gümnaasiumi õpetaja Katrin Kalamehe sõnul ei ole kahtlustki, et iga emakeeleõpetaja, kuni tema suust veel sooja õhku tuleb, paneb lapse kõnelema, aga muutuv aeg ja uuenenud kirjandus (autorid, tõlgendused jne) nõuab õpetajalt uudset lähenemist. Keegi ei ole neile õpetanud, kuidas käsitleda tänast maailma ja eesti kirjandust. Miski peab andma käsitlemiseks julgust, et tunniandmist vaid ei simuleeritaks. Kas see ei võiks olla kõrgkoolide, ainesektsioonide ja -seltside üks ülesandeid? Kirjanduse tähtsust ei pea meelde tuletama ainult emakeelepäeval kooli saalis.

Eesti Emakeeleõpetajate Selts on võidelnud eesti keele ja kirjanduse õpetamise eest järjepidevalt ja ehk ka võidukalt. Juhtivate emakeeleõpetajate eestvedamisel on valmimas mitmekülgsed, kõiki võimalusi arvestavad ja eesmärgistatud ainekavad. Kõigile huvilistele tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks on need REKKi kodulehel (www.ekk.edu.ee) väljas 22. juunini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht