Kalad kuival

TOOMAS KALL

Naeruga eilsest. Valimik Eesti anekdoote 1960 ? 1990. Kogunud, valinud ja süstematiseerinud Jüri Viikberg. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2004. Raamatu alapealkirjas mainitud kolmest tegevusest ? kogumine, valimine ja süstematiseerimine ? väärib kõige suuremat tunnustust muidugi kogumine. Sest, oleme ausad, valida ja süstematiseerida oskab igaüks. Viimase väite parim tõestus on anekdoodikogumike uputus raamatupoodides. Nende kogumike valdav enamik on valminud käärimeetodil ehk nagu nüüd öeldakse, copy/paste-tehnikas. Nende ammendamatuks allikaks on varem ilmunud samalaadsed kogumikud, lehesabad ja Internet.

Niisuguste kogumike autoritega võrreldes on folklorist Viikbergi moraalne õigus anda välja ?oma? anekdoodid mõõtmatult suurem. Tegemist on juhtumiga, kus õigusest saab lausa kohus ? Viikbergi kogutud esivanemate varandus on väärt, et see rahvale ruttu tagasi anda! Sest tema valik ei väljenda ainult üksiku kollektsionääri maitse-eelistusi, vaid suudab vastata ka olulisemale küsimusele: mida teatud ühiskond teatud ajal rääkis ja mida ta asjadest arvas. Eks omal ajal (1960 ? 1990) mõtlesid ju kõik, kui jälle suuremaks anekdoodirääkimiseks läks, et ?need peaks ju kõik üles kirjutama?. Väga imelik, et Viikberg oli lõpuks ainus, kes asja ära tegi.

Kogumise raskustest annab aimu autori eessõna. Ja tõepoolest, raske on kujutada neil aastatel kohvermagnetofoniga tegelast külast külla rändamas ning kohkunud kolhoosnikelt-keelejuhtidelt küsimas: ?Ega te juhuslikult nõukogudevastaseid jutte ei ole kuulnud? Olete?! Siis rääkige, palun, siia mikrofoni.? Mina küll ei oleks julgenud niisuguse palvega ringi käia. Ja ega ka Viikberg päriselt ei julgenud. Nagu ta eessõnas tunnistab, ei kirjutanud ta üles ega lindistanud mitte anekdoote kui terviklikke tekste, vaid pani esialgu kirja ainult märksõnu. Ning alles hiljem taastas nende põhjal kogu loo.

Kuigi meetod oli tollastes oludes ilmselt ainuvõimalik, saab siit alguse ka suurteose suurim probleem. Kumb ta siis ikkagi on: kas meelelahutuslik juturaamat või teaduslik tekstikogumik? Praegusel kujul õieti mitte kumbki.

Anekdoote hiljem mälu järgi üles kirjutades on Viikberg võinud endale lubada suuremat vabadust kui folklorist tavaliselt. Ainet on saanud kirjanduslikult töödelda, eesmärgiga nali kõige efektsemalt, mis tihti tähendab ? kõige ökonoomsemalt, välja tuua. Paraku ei ole seda alati tehtud. On paljusõnalisust, mis on üks levinumaid puändi surma põhjusi üldse. Elav kõnekeel vaheldub kohati literatuursusega, mis tekitab protesti: ?No nii seda lugu nüüd küll keegi pole rääkinud!?

Siinkohal paar näidet üksiku sõna tähtsusest.

Miks on Balti jaama juures 1. detsembri ausammas kantud Guinnessi rekordite raamatusse?

? ???

See on ainus ausammas maailmas, kus kõik osavõtjad on ausambal kujutatud.

Selle anekdoodi enda (Midagi eestilikku, nr. 141, 1988) võiks kanda Guinnessi raamatusse, sest selle puhul on teada ka autor ? Tiit Kändler. Aga praegusel kujul, kus tekstist puudub sõna ?ülestõus?, me ei pruugigi aru saada, kus see nali siin on. Võib muidugi öelda, et see on variant. Aga halvem variant.

Ja veel üks näide, seekord lausa isiklik.

Aastal 2000 tuleb Ülemiste vanake jällegi vaatama, kas saaks järve veed linnale lasta. Näeb, et mehed kuskil majakatusel ametis, astub juurde ja hõikab:

? Ahoi! Kas Tallinn on juba valmis?

Katuselt vaatab alla soniga nägu, vatijopi krae üleval:

? T?ego-t?ego?

Seda anekdooti (Midagi eestilikku, nr. 53, 1978) lugedes tuli meelde, et kunagi sai tõesti tehtud niisugune vastaline karikatuur. Aga venelasest ehitaja suus oli mul tekst: ?T?to? Ne ponjal.? ? Nii et jällegi variant.

Tundub, et säärasest variantide rägastikust raamatut vormides on Viikberg eelistanud folkloristlikku alget ilukirjanduslikule. Nii pole ta kasutanud võimalust jätta välja kõik magedad lood (kuigi eessõna väidab, küll terminit täpsustamata, et just ?magedad lood? on väljas), samuti liiga sarnased kordused. Oleksid ju siis kannatanud ammendavus ja representatiivsus, aga just ammendava ülevaate esitamine, nagu ütleb autor, on selle teose põhieesmärk.

Lihtsat lugejat säästaks ka, kui ta saaks lugeda anekdooti rahus, ilma kohustuseta pidevalt mõelda, et sellel lool võib olla ka mõni muu liigitusalus. Rahu asemel pakutakse ristviiteid, mis ainult segavad: jälle mine sisukorda, jälle vaata, kust algab vastav peatükk. Oeh?

Oluline ei ole ka täpne aastaarv iga loo järel. Sest näiteks mida ütleb mulle anekdoot aastast 1986:

Alfred Hitchcock käis Moskvas ja vaatas ka uusimat Tallinnfilmi filmi.

Hitchcock tuli kinost ja väristas õlgu:

? Õudne!

Ainult tuletab meelde, kuidas juba aastal 1972 sai tõlgitud Sirbi ja Vasara viimasele leheküljele naljake Literaturnaja Gazetast:

Õudusfilm

?Milline õudus!? ütles hiljuti kuulus re?issöör Alfred Hitchcock, olles näinud re?issöör Nikolai Ko?kini viimast filmi.

Viikberg soovitabki võtta daatumeid, st. aastaarve, millal tema loo üles kirjutas, suhtelise ja mitte absoluutse verstapostina. Aga kas on üldse vaja neid verstaposte? Las nad olla andmepangas tulevastel uurijatel võtta, kui tarvis, aga raamatu lugejale piisab täiesti, kui tal on meeles alapealkirjas toodud ajavahemik 1960 ? 1990.

Samas on jäänud tegemata paar olulist sammu ka teadusliku väljaande suunas. Mingi hulk kommentaare oleks võinud ikka olla. Sest praegu veel teatakse, kelle pärast eesti kultuur oli lottis ja mossis (lk. 516), kelle nime sai väänata Ingermunniks (lk. 517), kes oli see Rein, kes ei rautanud rege, või kelle järgi oleks võidud Hirvepark nimetada Madisson Square Gardeniks (mõlemad lk. 519). Aga aastal 2047, kui tähistatakse selle raamatu esmatrüki 50. aastapäeva? Kes teab siis veel midagi Elsa Robertovnast (lk. 510)?

Viisakusest väliseestlaste, samuti kodueestlaste kasvava põlvkonna, aga ka üldse emakeele vastu oleks võinud kõik võõrkeelsed tekstiosad siiski joone all tõlkida. Võib arvata, et autoril oligi nii mõeldud. Võib ka arvata, et kirjastus ei soovinud raamatu mahtu tõlke võrra paisutada. Aga halvasti tegi, kui ei soovinud. Vähemalt kursiivis oleks võinud võõrkeelsed tekstiosad trükkida. Praegune kirjapilt on lihtsalt kole. Mis sest, et me päriselt niiviisi räägimegi.

Ja see ongi ?Naeruga eilsest? kõige õpetlikum osa: koodivahetus ? kui tihti me anekdoote rääkides eesti keelelt vene keelele üle läheme. See viitab ühelt poolt enamiku anekdootide päritolumaale. Aga teiselt poolt ka eestlase sotsiaalpsühholoogilisele kiiksule: valmidusele teatud keeleoskuse taseme tekkides ka kohe sellele keelele üle minna. Mida näib toetavat levinud arvamus, et tõelist anekdooti ainult vene keeles saabki rääkida. Mis on ka õige, aga ainult osaliselt.

Võimalikule küsimusele, milline anekdoot retsensendile kõige rohkem meeldis, ma parem ei vastaks. Mulle üldse anekdoodid kirjalikul kujul eriti ei meeldi. Anekdoodi õige koht on siiski seltskonnas. Kui andekale jutustajale meenub sobivas seoses värske anekdoot ? see on ?anri pidupäev. Aga seltskonnast välja rebitud ja paberile pandud anekdoot on nagu kala kuival. Mis muidugi pole Viikbergi süü ja tema teeneid rahva mälu talletamisel kuidagi ei pisenda.

Sellepärast temale lõpuks sõbralik hoiatus. Teatavasti pidas inglise matemaatik Charles Lutwidge Dodgson oma elutööks raamatut Eukleidesest ja tolle kaasaegsetest, rahvas aga luges hoopis tema Lewis Carrolli varjunime all ilmunud ?Alice?i imedemaal? ega tahtnud Eukleidesest kuuldagi. Dodgsoni saatus ähvardab nüüd ka Viikbergi. Ta ise võib pidada oma elutööks kas ?Eesti rahvaste raamatut? või mida iganes ? rahvas loeb ikka ainult anekdoodiraamatut ja arvab, et Viikberg on kõigest üks naljamees. Ja süüdistada pole Viikbergil kedagi. Kes tegi? Ise tegi!