„Kalevipoeg 2.0”, sotsiaalne äratuskell

Pille-Riin Larm

Kalevipoeg 2.0. Eesti rahva moodne eepos. Kristian Kirsfeldt Fr. R. Kreutzwaldi ainetel. Eesti Ajalehed, Tallinn 2010. 476 lk Soovituseks Okei, davai, Vanemuine!Moodne eepos mõlgub meeles.Tänapäeva tegemistesttahan teksti tekitada. Mineviku mälestusedpraegusaega paika passin,moodsamini läbi mängin,stiili sutsukese sätin. Sel aastal möödub 150 aastat F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoja” eesti-saksakeelse akadeemilise esmatrüki (1857–1861) viimase vihu ilmumisest. Eestikeelne rahvaväljaanne ilmus aasta hiljem (1862). Seejärel on „Kalevipoega” korduvalt nii heaks kiidetud kui kritiseeritud, eepost on nii parandada püütud kui sellele  alternatiive loodud (meenutagem siinkohal kas või „Kalevipoja” loomise mõtte algataja G. J. Schultz-Bertrami „Ilmatari”). „Kalevipoja” positsioon eesti rahvusliku ideoloogia ühe aluse ning kirjandusliku tüvitekstina on praeguseks siiski vaieldamatu.      

On olnud neid, keda „Kalevipoja” küllalt staatilisena püsinud tõsine-paatoslik tõlgendus ei ole rahuldanud. Sestap on eepos andnud alust arvukateks paroodiateks: oma versiooni on esitanud Enn Vetemaa, Mati Unt, Kerttu Rakke, Andres Ehin, Andrus Kivirähk, Contra,  Kivisildnik, Toomas Liiv.       

Nii eesti eeposeloome kui „Kalevipoja” üle  naljaheitmise traditsioon on pikk ja uuel väljaastujal tuleb selle pärandiga tahes-tahtmata arvestada. Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” problemaatilisus algab teose määratlemisest. Kas tegemist on vana „Kalevipoja” järje või lausa uue eeposega, nagu võiks arvata pealkirjas sisalduva „2.0” põhjal? Kirsfeldti teost ei saa pidada kummakski.     

Ühelt poolt vastab „Kalevipoeg 2.0” eepose põhilisele määratlusele, mille järgi eepos on poeetiliselt esitatud narratiiv, mis edastab  mõne rahva üleva kangelase kannatusrikka ja traagiliselt lõppeva teekonna. Teiselt poolt ei ole Kirsfeldti eepos kaugeltki originaalne, kuivõrd tiitellehel „eesti rahva moodsaks eeposeks” nimetatud teoses on kasutatud peaaegu üksühele vana eepose struktuuri. Tiitellehel olnuks seega õiglane „Kalevipoeg 2.0” eesti rahva moodsaks „Kalevipojaks” nimetada. Oma blogis „Luule keskagentuur” (http://luulekeskagentuur. blogspot.com) lubaski autor ise enne  eepose ilmumist, et trükist on tulemas „eepose uusversioon”, mis on originaalsuse küsimust silmas pidades ju ausam lubadus kui „moodsa eepose” väljakäimine. 

„Kalevipoeg 2.0” ilmumist toetas raamatu kohta jõuline kampaania. Teose ilmumist rahastanud Eesti Ekspressi kirjastuse ringkiri reklaamib Kirsfeldti teost lausetega „ROHKEM  SEKSI KUI ORGASMIRAAMA TUS”, „MOODNE EESTI RAHVUSEEPOS KALEVIPOEG 2.0” ning „ROHKEM ACTIONIT JA PORRI !”. – Tõotab obstsöönset ja rämedat nalja ning seda rohkem kui milleski varasemas. Niisiis: kas tegemist on vana hea „Kalevipoja” uue paroodiaga? Ja kui, siis mida uut see lisab?         

Lähtugem määratlusest, et paroodia on mõne teose, näiteks eepose, mis tahes žanris ja stiilis loodud pilge, aga mitte ainult. Originaali üle naerdes juhib hea paroodia tähelepanu oma kaasaja probleemidele. Kas või Vetemaa  ja Rakke teoseid mõistlik lugeja eepose naeruvääristamisena ilmselt ei tõlgenda: Kreutzwaldi eepose süžeed ja tegelasi kasutatakse siin vahenditena millelegi muule viitamiseks. Sama kehtib Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0” kohta. Ootuspäraselt sisaldab see rea teravmeelsusi, ennekõike on aga rahvuseepose olustiku kaasajastamise ja tegelaste tõeliste motiivide avamise katse taha peidetud autori kriitiline hoiak igapäevase naeruväärsuse suhtes. Nagu autor  on ise kinnitanud: „See on praeguse hetke snäpšott Eestist ja tema inimestest, vaadatuna läbi populaarkultuuri prisma. Ja see prisma on irooniline, mitte aga tätte-matverelik roosade prillide värk.”     

Põhiline, milles seisneb „Kalevipoeg 2.0” uuendus teiste paroodiatega võrreldes, on vormi küsimus: varem ei ole keegi „Kalevipoja” süžeed tervenisti, peatükkide kaupa värsivormis ümber pannud. Sellega on aga seotud ka teose pigistavaim kitsaskoht, meetrika. Kuigi Kreutzwaldi endagi regivärss ei ole täiuslik, logiseb Kirsfeldti oma lausa märkimisväärselt.  Ette ei saa midagi heita parallelismi, alliteratsiooni ega assonantsi osas, ent neljajalaline trohheus küll alati neljajalaline ei ole. Üks viimase põhjusi näib olevat, et aeg-ajalt ei ole autor kindel, kuidas talitada diftongidega (silbitada või mitte). Hämmastaval kombel mõjub Kirsfeldti regivärss tehnilisele püüdlikkusele vaatamata ikkagi pigem täiesti ebaeeposliku vemmal- kui regivärsina. Raske öelda, mis võib selle põhjus olla: kas obstsöönne süžee, argikeelne  sõnavara, stilistiline saamatus vm. Võibolla oligi madalstiilsus autori teadlik valik. Üldiselt võib täheldada Krisfeldti teatavat kalduvust liialdustesse, seda mitmes mõttes. (Seda võib pidada ootuspäraseks, kui meenutada „Kalevipoeg 2.0” slogan’eid.) Esmalt ületavad „Kalevipoeg 2.0” teravmeelsused sageli hea maitse piirid. Teiseks täidab autor küllaga lubaduse nii porri kui action’it (eesti keeli tegevust) pakkuda, ent armastab seejuures  kahjuks „heietada”, mis teeb teksti kohati lohisevaks. See ilmselt ei ole taotluslik. Tulemuseks on tegevus n-ö aegluubis. Kolmandaks on „snäpšott Eestist ja tema inimestest” tugevalt jõmmikultuuri poole kaldu.       

Samas – haritud lugejat ei tohiks „Kalevipoeg  2.0” räme jõmmilikkus üllatada ega šokeerida. Kalevipoeg pole ju kunagi kuigi peen kangelane olnudki. Juba Kreutzwaldi endagi algne Kalevipoeg oli vägivaldne jõmm, röövel ja koletis, nagu nähtub tema 1836. aastal kirjutatud käsikirja jäänud saksakeelsest ballaadist „Kalew’s Sohn”. (Kristi Metste ümberjutustust ballaadist saab lugeda aadressil http://kreutzwald.kirmus.ee/et/kalevipoeg/ saamislugu?event_id=91&timeline_id=5,  selsamal veebilehel võib soovija „Kalevipoja” saamislooga põhjalikumaltki tutvuda.) Samal aastal avaldas Jõelähtme pastor G. H. Schüdlöffel Das Inlandis Kalevipoja-ainelised rahvamuistendid, mis said aluseks F. R. Faehlmanni ülev-romantilistele Kalevipoja-muistenditele ning Kreutzwaldi lõpule viidud eeposele. Ilustamisest hoolimata mõjub tulemus siiani ambivalentselt, Kalevipoega ei saa kuidagi puhtaks poisiks ega ratsionaalseks tegutsejaks pidada.  Nii et kui Kirsfeldt nüüd, ligi poolteist sajandit pärast eepose ilmumist, rahvuskangelast oma paroodiaga justkui labastab, on tegemist tegelikult Kalevipoja, vanima potentsiaali uue lahtikirjutamisega.     

Muutunud on vaid tema tegude aeg ja ümbrus. (Pigem on olnud ootamatu näiteks Kiviräha Kalevipoeg, kes näidendis kribu ja vaoshoitud mõtleva noormehena lavale tuli, või Rakke Ädu osutumine naisterahvaks.)  Kui liialdustest rääkida, eriti kuna sai mainitud teose raamatu kohta ebatavaliselt jõulist ja laia haardega müügikampaaniat, võiks lisada, et seegi näib omal moel Kreutzwaldi eepose esimeste, visalt levinud trükkide paroodiana, väljudes ühe eesti raamatu ilmumise normaalsetest piiridest. On muidugi kahju, et eepose uusversioon mitte lihtsalt ei ilmu, vaid „tuleb turule” – olgugi et paroodia, on tegemist ikkagi millegi eeposelaadsega, mis näib nõudvat lugupidavamat  suhtumist kui muruniiduk või sukkpüksid. Arusaadav, et kirjastus on huvitatud tootesse investeeritud ressursside tagasiteenimisest, vajagu see siis irriteerivaid loosungeid ja vitriine supermarketites või mitte. Ent seesama pealtnäha labane kampaania võib oma popkultuuriteadlike võtetega olla osa autori iroonilisest hoiakust ja sõnumist. Tundub, et tõelise tähenduse saab „Kalevipoeg 2.0” just raamatu turunduse senise punkti, audioraamatu  näol. (Katkendit sellest saab kuulata aadressil http://kuula24.ee/kalevipoeg-2-0.html, loodetavasti ilmub peagi ka täisversioon.) Audioraamatus „Kalevipoeg 2.0” loeb teksti Tõnu Mikiver. See mõjub näitleja heale diktsioonile ja sugestiivsele esitusele vaatamata (ja võib-olla just seetõttu) kogu turundusliku arsenali viimase vindi ülekeeramisena. Põhiliselt Ladina-Ameerika seebiooperitega seostuv näitlejahääl veenab laulikunagi. Olukorras,  kus Eesti meedias peavad teated tegelikkusest tähelepanu pärast võitlema lollidemaa uudistega, on igasugune müügivint ammu üle keeratud nagunii. Ei ole kaupa, mida müüa ei saaks, ega nähtust või inimest, mida ei võiks kaubastada. Tsirkus, vägivald ning info vastuvõtja pidev erutus on seejuures meedia ja turunduse ellujäämise absoluutselt vajalikud tingimused. Seetõttu ei paista elu enam ammu nagu elu, vaid suuremana kui elu. „Kalevipoeg  2.0” ülepaisutatud süžeegi, agressiivne müügikampaania ning selle kulminatsioonina audioraamatus laulikuna esinev Tõnu Mikiver moodustavad harmoonilise terviku.       

„Kalevipoeg 2.0” läbiva ja seda ümbritseva mentaalse seisundi seos Kreutzwaldi omaaegse kavatsusega kirjutada eepos mälestusmärgiks väljasurevale rahvale on silmatorkav. Toona oli küsimus ennekõike eestlase ja eesti keele ühiskondlikus staatuses. Praegu on eestlaste  ja eesti keele positsioon ilmselt tugevam kui kunagi varem, ent sama võib paraku öelda ka üldise vabatahtliku nõmeduse kohta. Rohkem kui naljana jõmliku Kalevipoja üle võiks „Kalevipoeg 2.0” mõjuda sotsiaalse äratuskellana. Sellise äratuskellana on töötanud ka Kivisildniku „eesti rahva tõeline eepos” „Rahvuseepos Kalevipoeg, ehk, Armastus” (2003): rohkem kui nalja Kreutzwaldi „Kalevipoja” üle on siin praeguse mentaliteedi kriitikat. Ei  Kivisildniku paroodia (mille seos originaaliga on küll nõrk) ega Kirsfeldt oma teravmeelsusele vaatamata üldiselt naerma ajagi, küll aga mõrult muigama – paroodiad kui kõverpeeglid, aga selle eripäraga, et kõver on vaataja nägu, mitte peegel. Naljakas on siin eestlaste endi naeruväärsus.   

Kivisildniku eeposeversiooni võib pidada suhteliselt vähetuntuks, võib-olla ei jõudnud  tema sõnum masside teadvusesse just tagasihoidlikuks jäänud turunduse tõttu. Kirsfeldti paradoksiks võib saada, et massid seda meelsasti loevad, ent ei tõlgenda: pealtnäha on „Kalevipoeg 2.0” lihtne ladusaks naljategemiseks pidada. Tean ka üht õpetajate näitetruppi, kes just „uusversiooni” järgi oma koolis vabariigi aastapäeva puhul nüüdseks korduvalt etendunud ja kuuma vastuvõttu  pälvinud komöödia lavastasid, ehkki aegumatut ja naljakat võib pisut süvenedes originaalistki küllaga leida. Naastes aga võrdluste juurde Kreutzwaldi „Kalevipoja” leviku ja vastuvõtuga: mõnekümne aasta jooksul, kui peale kasvab uus ärksate rahvavalgustajate põlvkond ja koolidesse jõuavad kaanoni suhtes avatumad kirjandusõpikud, võivad ka mõlemad „Kalevipoja” paroodiad saavutada oma tõelise positsiooni nii silmi avavate  paroodiate kui uute eeposte kategoorias. Loodan, et ei lähe täide „Kalevipoeg 2.0” alguses väljakäidu:

Kehtigu see eepos aasta,
kui on sobiv, kõlbab kaheks;
kümme juba liiaks läheb,
uus siis keegi kirjutagu!

„Kalevipoeg 2.0” väärib enamat.