Kalevipoeg ja tõlge
2004. aastal ilmus kirjastuselt Gallimard „Kalevipoja“ uustõlge prantsuse keeles, viimast lihvi on saamas „Kalevipoja“ hindikeelne tõlge. Sel puhul mõned küsimused tõlkijatele Antoine Chalvinile ja Vishnu Kharele: 1. Mismoodi jõudsite eesti keele ja „Kalevipojani”? 2. Mis motiveeris „Kalevipoja” tõlkimist ette võtma? 3. Mis osutus kõige kõvemaks proovikiviks?
Antoine Chalvin:
1. Eesti keeleni jõudsin soome keele kaudu. Huvi soome keele vastu oli mul tärganud reisil Soome 1984. aasta suvel. Kohapeal olin pisut keelega tutvust teinud ja lugenud „Kalevala” prantsuskeelset tõlget. See tundus mulle väga kummaline ja huvitav teos ning mul tekkis soov selle kultuuri kohta rohkem teada saada. Niisiis alustasin 1986. aastal soome keele õpinguid Pariisis ida keelte ja kultuuride instituudis. Selle ruumi uksel, kus toimusid soome keele tunnid, kohtasin ma mõnikord eesti keele lektorit Vahur Linnustet. Aasta hiljem, see tähendab 1987. aastal, alustasin ka eesti keele õppimist, paljast uudishimust selle soome keele sugulaskeele vastu, kuid ilma kindlamate kavatsusteta. Pärast seda käisin paaril korral Eestis ning 1990. aasta septembris leidsin ühest Tallinna antikvariaadist „Kalevipoja” 1961. aasta tekstikriitilise väljaande.
Tõlkisin kohe esimesed 40 värsirida („Soovituseks”) jälle ilma kindla kavatsuseta, pigem eksperimendina. Alles paar aastat hiljem tekkis plaan „Kalevipoeg” tervenisti tõlkida.
2. Peamiselt „Kalevipoja” olulisus eesti kultuuriks, teose monumentaalne mõõde ning teadmine, et oli juba olemas kolm erinevat „Kalevala” prantsuskeelset tõlget, aga mitte ühtegi „Kalevipoja” oma. See tundus mulle ülekohtuna. Kreutzwaldi tekst ise ei saanud mind alguses motiveerida, sest ma ei olnud seda lugenud, kui hakkasin tõlkima. Teksti avastasin tõlkides. See oli minu arust hea meetod, sest tegi reaaluse tõlke tegemise põnevamaks. Teise etapina koostasin värsstõlke ja see oli juba nii põnev ja haarav töö, et tõlkimise mõnu oli omaette motivatsioon. Kui 13 aasta pärast värsstõlge valmis sai, siis olin algul üsna löödud, sest ei saanud enam seda tööd edasi teha.
3. Esimene probleem oli teksti süntaktiline ja leksikaalne mõistmine. Sain siiski enamikust segastest kohtadest üle tänu 1961. aasta kommenteeritud väljaandele ja Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatule. Ma vaatasin ka teisi tõlkeid (peamiselt saksa, inglise, ungari ja soome keeles), et näha, kuidas minu eelkäijad ühe või teise probleemi on lahendanud. Teine ning kõige raskem ülesanne oli algriimide edasiandmine prantsuse keelde. Püüdsin neid võimalust mööda taastada, seda eriti lüürilistes lõikudes, kus see on sageli ainus sõnavaliku kriteerium. Sellistes lõikudes võtsin tähenduse suhtes suurema vabaduse, selleks et seada esikohale kõla. Jutustavates lõikudes seevastu jäin tekstilähedaseks ja seal on alliteratsiooni vähem. Kasutasin alliteratsioon ja assonantsi suurema vabadusega kui eesti keeles. Püüdsin luua üldist alliteratiivsuse muljet, kuid mitte alati sõna alguses, sageli osalevad ka järgmised silbid helikõla loomisel, samuti esineb nii lõppkui ka siseriime.
*
Vishnu Khare:
1. Soomeugri keeltega puutusin esimest korda kokku 80ndatel, kui hakkasin hindi keelde tõlkima selliseid ungari luuletajaid nagu Attila József ja Miklós Radnóti. Mikko Pyhälä, kes töötas Delhis Soome saatkonnas kultuurinõunikuna, uuris, kas tahaksin hindi keelde tõlkida soome eepost „Kalevala”. Väljakutse oli ahvatlev ja töö nõudis ülemäära palju aega. Kui hindikeelne „Kalevala” lõpuks 1990. aastal ilmus, oli vastukaja ja kriitika mulle meeldiv üllatus. Siiski toimetasin esmatrükki veel põhjalikult; nüüdseks peaks ka teine trükk olema läbi müüdud. „Kalevala” tõlkimise käigus aga õppisin mõndagi soome ja eesti keele lähisuguluse ning ka „Kalevala” ja „Kalevipoja” seoste kohta. Puht uudishimust otsisin üles „Kalevipoja” W. F. Kirby ingliskeelse proosatõlke ja see tundus üsna huvitav. Ametlik ettepanek „Kalevipoja” hindi keelde tõlkimiseks tehti mulle siiski alles 2000ndate keskpaiku, kui kohtusin Amsterdamis tõlkijate majas Ilvi Liive, Kerti Tergemi ja Doris Karevaga.
2. Nagu juba öeldud, olin enne tõlkinud „Kalevala” ja „Kalevipoeg” tundus mulle ühise Kalevitüve tõttu kaksikeeposena. Minu meelest on mõlemad omavahel kultuuriliselt ja kirjanduslikult lähedalt seotud ning kui võimalik, tuleks neid lugeda üheskoos. Kuna „Kalevala” oli Indias juba tuttav, leidsin, et on igati loogiline ja väärt mõte tuua Indiasse ka „Kalevipoeg”. Vaadake, suured india eeposed, „Ramayana” ja „Mahabharata” , ligi 3000 aastat vanad, on India elus niivõrd kõikjaleulatuva mõjuga, et Euroopas on seda raske kujutledagi. Miljonid indialased loevad neid peast, neid tsiteeritakse ja meenutatakse iga päev tuhandel eri viisil. Pole mingi liialdus väita, et need on mõjutanud 800 miljoni hindu geene ja DNA -d. Meie jaoks on eeposed n-ö loomulikud. Kui tõlgin sellise eepose nagu „Kalevipoeg” hindi keelde, pole ükski lugeja üllatunud või šokeeritud. Mis tahes rahva eepose vastu ei ilmutata Indias vähimatki tõrksust või skeptitsismi. Meil endal on veel teisigi
keskaegseid ja rahvalikke eeposi. Tunded, mida „Kalevipojas” läbi elatakse ja väljendatakse, võiksid sama hästi olla india tunded. Ma ei häbene põrmugi tunnistada, et mõnedki perekondlikud olukorrad „Kalevipojas” on mind väga sügavalt liigutanud. India lugejatele pole „Kalevipojas” midagi eksootilist ega võõrastavat. Söandan isegi väita, et mitmedki elemendid sellest eeposest on tõenäoliselt elavamad praegu Indias kui Eestis. „Kalevipoja” tõlkimisega tõin üksnes Eesti India Indiasse.
3. Kõige suurem väljakutseks oli eesti keele tihe kokkusurutus ja teksti rütm ja meetrika. Sellist tihedust ja muusikat ei saa minu arvates linlikus ja komplitseeritud, pika hingamisega indoeuroopa keeles nagu hindi keel loomulikul teel saavutada. Aga see võib olla ka mu enda puudujääk, olgugi mul „Kalevala” näol pretsedent ja kvalifikatsioon olemas. Mille poole olen mõnikord püüdnud, on alliteratsioon. Mul on tunne, et „Kalevipoeg” tõlkuks „loomutruumalt” India piirkondlikesse ja „rahvalikesse” keeltesse, nagu bradži, avadhi, bhodžpuri ja ražastani variatsioonid, nagu ka mitmed teised „dialektid”, mida Indias räägivad miljonid. Paraku ei jätkuks nendes keeltes „Kalevipojale” õieti ei lugejaid ega kirjastajaid. Hindi keel on sisemaakeel, mida kõneldakse peamiselt Kesk-Indias, nii et seal puuduvad mõnedki floorat ja faunat puudutavad sõnad, aga ka Põhjala ja isegi Himaalaja piirkonnale omane geoloogiline ning mereline sõnavara. Mõnedki passiivi vormid, samuti arvulisuse väljendus, on hindi keelele uued. Omaette väljakutseks oli ka Lauliku, külarahva, Kalevi, Linda, Sortsi, jumalate, Kalevipoja ja tema vendade ning muu dramatis personae jaoks õige keeleregistri leidmine. Samuti tuli hoolt kanda peente variatsioonide eest korduste osas. „Kalevipoja” ehk „Kalevputra” tõlkimine sanskriti-hindi keelde oli meeldivalt jõudu ammendav ülesanne.
*
XIV lugu, värsid 477–486
Kreutzwald, „Kalevipoeg.
Tekstikriitiline väljaanne” (Tallinn 1961, lk 287)
Ehk tuleks tulista lunda,
Sajaks rauasta rahedad,
Valaks vihma varda’asta:
Ikka peab ori olema,
Ikka minija minema,
Kohe käima korraline,
Varsti käima vaenelapsi,
Enne koitu koovitaja,
Enne muida mustalindu,
Pärast pääva pääsukene.
Jüri Kurmani tõlge
(Moorestown, New Jersey 1982, lk 179)
Even should hot snow swirl down,
an iron hail rain down,
rain fall as from a seine,
bondmaids still would have to be:
daughters-in-law still have to leave,
the charwoman be off at once;
an orphan lass must speed off soon,
the curlew fly before the dawn,
the blackbird before the others,
the swallow fly after sunrise.
Triinu Kartuse tõlge
(Tartu-Tallinn 2011, lk 331–332):
Should there fall e’en fieriest snow,
Rain down on us hail of iron,
Pour with rain in spitting rods:
Still we need to be as slaves,
Still as daughters have to go,
Promptly step as cleaning women,
Shortly step as orphan children,
Curlew bird before the dawn,
Black bird there before all others,
Dearest swallow after sunset.