Kalju Lepiku kojujõudmine

Mõnestki noorest kirjanikust, kes said loometeed alustada alles võõrsil, kujunesid ometi eesti kultuuri alalhoidjad ja koguni uuendajad.

ANNELI MIHKELEV

Kalju Lepiku päev Koerus 3. IX 2020.

7. oktoobril 2020 oleks meie pagulasluuletaja Kalju Lepik saanud saja-aastaseks.

Kirjaniku juubelitähtpäeva tähistamise programm Koerus oli tihe ja sisukas. Päeva esimesel poolel keskenduti luuletaja mälestuse jäädvustamisele tema sünnikoha lähedal. Päev algas mälestushetkega Väinjärve teel. Vahest kõige oodatum sündmus oli Kalju Lepiku monumendi avamine Aruküla mõisa pargis. Monument, mille autor on Elo Liiv, kujutab luuletajat väikese poisina, raamat käes. Monumendi avamise tseremoonia tegi eriti pidulikuks luuletaja tütre Aino ning lapselaste Illimari ja Mari osavõtt. Küsimusele, kas Kalju Lepik on nüüd koju jõudnud, vastas Aino Lepik von Wirén, et muidugi on.

Kultuuriminister Tõnis Lukas rõhutas oma tervituskõnes luuletaja kindlat meelt, mis vääris tähelepanu ja lugupidamist ka omaaegsetelt poliitilistelt vastastelt.

Koerus avatud Elo Liivi skulptuur kujutab Kalju Lepikut raamatut lugeva poisina. Modellina abistasid skulptorit Koeru poisid Oti Timur Kirja ja Kaarel Kaasik.

Anneli Mihkelev

Kalju Lepikule pühendatud konverentsi ettekannetes käsitleti Lepiku elu ja loomingut. Lepikut on peetud läbi aegade üheks meie kõige rahvuslikumaks luuletajaks – niisuguse mõttekäiguga alustab Lepiku 1990. aastal ilmunud valikkogu „Rukkilille murdmise laul“ selle koostaja Paul-Eerik Rummo. Lepiku rahvuslikkus on Rummo sõnul „ühekorraga ülimalt traditsiooniline ja täiesti tavatu“.1

Kalju Lepiku luuletajaks kujunemine sai alguse Koerust, kust pärinevad esimesed perekesksed mälupildid ja koolikogemus. Sealt on pärit mälestused kirikuskäimisest ja altarimaalist ning Koeru kiriku valgest tornist, mis ilmub ikka ja jälle tema luulesse nagu orientiir või tuletorn, mis ei lase unustada kodukohta ja kodumaad. Kõik muu keerleb luuletaja loomingus ümber selle keskme nagu üks piibli kümnest käsust: sul ärgu olgu teisi jumalaid mu kõrval. Hiljem lisandus Koerule Tartu ergastav kogemus.

Esimesed teadlikud luulekatsed tegi Lepik aastail 1939-40. 1940. aasta sügisel tuli Tartus kokku noorte autorite rühmitus Tuulisui. Algul kuulusid sinna peale Kalju Lepiku Leili Rimmel (Andre), Enn Kera, Heino Ahven, Elmar Toome ja Kalju Kääri. Rootsis liitusid Raimond Kolk ja Ilmar Talve. Noored autorid saidki oma loomingulist karjääri alustada alles Rootsis paguluses: 1945. aasta jõuluks ilmus Rootsis viibivate tuulisuilaste Raimond Kolga, Harri Laksi, Kalju Lepiku ja Imant Rebase koguteos „Homse nimel“. Rühmituse manifest ilmus samal aastal Stockholmis koguteoses „Kisendad, kodumaa!“. Seal leidub ka programmiline artikkel „Tuulisuilaste sõna“ nende peamiste rahvuskultuuri ideedega.2

Rühmituse järgmiseks ettevõtmiseks kujunes ajakirja Kodukolle väljaandmine, mille rühmitus oli üle võtnud Orto direktorilt Andres Laurilt. Kodukolde (hilisem Kodutee) kaastöölisteks oli suur osa Rootsis asuvatest eesti kirjanikest ja teadlastest. Arvo Mägi sõnul oli tegemist populaarse kultuuriajakirjaga selle kõige paremas mõttes. Rühmituse tähtsamaid ettevõtmisi oli aga kultuuriajakirja Sõna väljaandmine aastatel 1948–1950, üks number ilmus veel 1956. aastal. Toimetusse kuulusid Raimond Kolk, Kalju Lepik ja Ilmar Talve, hiljem liitus Arvo Mägi. Ajakirja Sõna tunnustasid mitmed tollased pagulased-kirjamehed, sh Gustav Suits: „Sõna täitis kahe aasta vältel [—] pagulaskultuurilise foorumi ülesannet – seda eriti tundlikul perioodil, mil paguluse algaastate poliitiline ja kultuuriline elevus hakkas mitmeti maad andma loidusele.“ 1950. aastal teatas toimetus, et ajakiri on täitnud oma ülesande ning see antakse üle Bernard Kangro toimetatud ajakirjale Tulimuld.3 Lepik ise hakkas 1950ndatel aastatel esinema Eesti Teatajas kriitiku ja kultuuriküsimuste käsitlejana. Ta oli seejuures üsna terav ja omapärane kriitik.

Kodumaalt oli Kalju Lepik kaasa võtnud ennesõjaaegse eesti luule rikkuse. Just meesliin – Juhan Liiv, Gustav Suits, Henrik Visnapuu, Juhan Sütiste, Heiti Talvik – on olnud Kalju Lepiku ideaaliks, kuigi aeg-ajalt on tema luules leidnud kasutust ka meie kuulsate poetesside Lydia Koidula ja Anna Haava värsid. Sageli ilmus Lepiku luulesse vihjeid varasemate poeetide ja proosakirjanike loomingule. Eesti klassikutele toetudes lõi Lepik omaenda isikupärase luulemaailma. See oligi see eesti kultuuri traditsioon, mida pagulased pidid hoidma ja säilitama. Lepik säilitas ja hoidis klassikuid täiesti omamoodi, lülitades nende värsse ja motiive oma loomingusse, täiesti uude konteksti ja vormi kõrvuti maailmakultuuriga. Heiti Talvikult on pärit antiestetistlikud, villonilikud ja baudelaire’ilikud vemmalvärsivõtted. „Mängumees“ (1948) on juba see kogumik, kus Lepiku värss läheb veelgi teravamaks ja tabavamaks, kus grotesk ja (enese)iroonia šokeerivad alalhoidlikku pagulast.

Enne „Mängumeest“ ilmunud Ilmar Laabani „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (1946) oli esile toonud sürrealismi võimalused, põnevad keelekatsetused ja metafoorid, mis Lepiku puhul kõlavad eriti uuenduslikult ühendatuna rahvalauluga. Nii sünnib paguluses täiesti uus patriootlik luule, millel on poliitiline aktsent ja sürrealistlik väljendusvorm. Kogus „Kivimurd“ (1958) leiab selline luule veel edasiarendusi. Ja lõpuks jõuavad kõik need uuendused Kodu-Eestisse. Eestis välja antud eelviimases kogus „Öötüdruk“ (1992) võtab Kalju Lepik oma ideed kokku: Meie tahtmine maapaos on / murda viimne tund rõõmuks, / kuulutada pimedus valguse alguseks [—]. Me ei mäleta surma, / me elame.4

Janika Kronberg keskendus oma ettekandes „Olla valvel inimese eest“ Kalju Lepiku proosale. Proosat kirjutas Lepik juba oma kirjanikutee algul kooliajakirjas. Ettekandest selgus, et Lepiku proosatekstides paistavad silma samasugused omadused kui tema luules: „lühidus või napisõnalisus, täpsus, kõla, kujundlikkus ja rütm“. Niisugust Lepikule omast ühtsust kogu loomingus on varem käsitlenud Maie Kalda. Lepik oli ennekõike luuletaja ja see peegeldub ka tema proosateostes: üle kõige hindas ta „täpset väljendust ja kauni emakeele kõla ning kompromissituna seisis ta nii rahvuslike kui ka laiemalt inimsust kandvate väärtuste eest“.5 Just Lepiku kompromissitus jäi kõlama mitmest meenutusest ja võrdlusest teiste kirjanikega.

Pärastlõunast arutelu alustati videomeenutusega Kalju Lepikust, järgnes arhivaar Peep Pillaku meenutus Kalju Lepiku tegevusest ajaloolise mälu säilitajana Balti arhiivis, mille juhataja ta oli alates 1966. aastast kuni surmani 1999. aasta mais. Sama väljapaistev kui luuletajana oli Lepik ka arhivaaritöös, tänu millele sai temast 1990. aastal Eesti Arhivaaride Ühingu auliige. Vestlusringis meenutati isiklikke kohtumisi, sõna said kirjandusteadlane Sirje Olesk, Koeru koduloolane Herbert Last ja filmimees Vallo Kepp.

Lepiku luulest oli kokku pandud luulekava, mille esitasid Koeru noored Hannes Linno, Triin Aasa ja Silver Tatrik. Kokkuvõtvalt lõpetas õhtu Üllar Saaremäe mõjusa luulepõimiku esitusega. Sel päeval mõeldi palju Kalju Lepikust. Paul-Eerik Rummo, kes kohale tulla ei saanud, on sõnastanud oma mõtted luuletusse. Jäägu Rummo luuletus lõpetama siinsetki kirjatööd.6

[—]
KALJU
seisab kus tema koht
paneb paika ka vaatleja

ja nõnda ongi

tõesti mingi jääaeg
peaks tulema suur üleilmne
tulema olema mööda saama
vanast harjumusest
lohistaks KALJU kaasa
saaks sellega hakkama

aga tühja
ei usu ma sedagi

ilmvõimatu
see veel puuduks
hurjuhh.

1 Paul-Eerik Rummo, Saateks. Rmt: Kalju Lepik, Rukkilille murdmise laul. Eesti Raamat, 1990, lk 5–8.

2 Samas, lk 17-18.

3 Samas, lk 23.

4 Kalju Lepik, Öötüdruk. Eesti Raamat, 1992, lk 79.

5 Janika Kronberg, Olla valvel inimsuse eest. Kalju Lepiku proosast. Käsikiri, autori loal.

6 Käsikiri, autori loal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht