Kannatuse diferentsiaalid

Kirjandus on muutunud üha tõsielulisemaks. Tõsielu viljastab aga kirjandust pigem millegi šokeeriva kui ilusaga.

KÄRT HELLERMA

„…sündmustikud taastuvad vahel kui ilmutused, just nagu transs vabastab voodoo-tseremooniates tõe, milles minevik näitab end uues valguses.“

Leïla Slimani, „Hällilaul“ (lk 168)

„Oleme teineteisele palju kordi öelnud, et meie armastus on saatus, et oleme armastanud teineteist eelmistes eludes ja kohtume uuesti tulevastes eludes. Või äkki pole olemas ei minevikku ega tulevikku ja universumi mõõtmatuses juhtub kõik üheaegselt. Kui see nii on, oleme koos igavesti.“

Isabel Allende, „Jaapani armuke“ (lk 303)

Sattusin hiljuti lähestikku lugema kaht tõlketeost, mis on nii teema, sõnumi kui ka stilistika mõttes teineteisest väga erinevad, aga pakuvad just seetõttu mõtteainet. Nende sisulised kontrapunktid näikse markeerivat midagi üldisemat. Romaanide kardinaalselt erinev emotsionaalne palett viib mõtte dokumentaalkirjanduse ja kirjanduse sulamile, mis on hakanud nn puhta belletristika kõrval võidukäiku tegema ka meie kirjanduses.

Armastus ja surmaiha

Maroko päritolu prantsuse kirjaniku Leïla Slimani romaan „Hällilaul“ sai 2016. aastal Goncourt’i kirjandusauhinna.

Thibaut Chapotot / Wikimedia Commons

Leïla Slimani on Maroko päritolu prantsuse kirjanik. „Hällilaul“ on tema teine romaan, millest sai 2016. aasta loetuim romaan Prantsusmaal. Ühtlasi võitis see samal aastal riigi tähtsaima, Goncourt’i kirjandusauhinna.

Isabel Allende on Tšiili ajakirjanik ja kirjanik, kes olevat üks maailma enim tõlgitud kirjanikke. Allende ja Slimani kuuluvad eri põlvkonda: oma esimest romaani „Vaimude maja“ hakkas Allende, kelle sünniaasta on 1942, kirjutama 1981. aastal, mil Slimani sündis. Eesti keelde tõlgituna jõudis „Vaimude maja“ lugejani aastal 1992. Kirjutasin tookord „Vaimude maja“ kohta arvustuse, seetõttu mäletan, et Allende tutvustustes figureeris alati ka Gabriel Carcía Márquez, kellega teda võrreldi. Võrdlus on põhjendatud, eriti stiili mõttes, sest pikad voolavad laused ja tuntav rütmistatus iseloomustavad mõlema autori väljenduslaadi. „Jaapani armuke“ on Allende loomingust eesti keelde tõlgitud neljas raamat.

Allende kohta on teada veel niipalju, et enne kui ta ise kirjutama hakkas, oli ta kusagil kirjastuses ametis armastusromaanide tõlkijana, aga vallandati, kuna ta tegi naistegelaste dialooge ümber või kirjutas neile omalt poolt midagi juurde, et need intelligentsemad paistaksid. Slimani kohta midagi sellist teada pole.

Allende romaanis on kujutatud poola päritolu naise ja jaapanlasest aedniku armastust Teise maailmasõja eelses Ameerikas. Sõjakeeris viis nad lahku, aga armastus püsis, mis sest et müstifikatsioonina – jäädes mõlemale elujõu salaallikaks. Allende romaan on pühendatud armastusele, kõneleb armastuse suurusest, armastuse jõust ja armastuse pühadusest. Sõnum on lugejale kindlasti julgustav: ka siis, kui ümberringi on sõda ja surm, köeb kusagil ikkagi armastus, mis ei kustu iial.

Slimani romaani puhul on vastupidi: kõlama jääb üksindus, lootusetus ja surmaiha. Kirjanik on oma loo võtnud otse elust ja osavalt lugeja psüühikaga mängides sellest kunstilise nähtuse teinud. Dokumentaalse ja fiktiivse oskusliku sünteesina on ta tragöödia esitanud eriti lihvitult. Õieti on fiktsiooni osa üliväike ja see mõjubki kui noahoop. „Hällilaul“ põhineb tõestisündinud juhtumil: New Yorgis tappis vaimsete häiretega lapsehoidja tema hoolde usaldatud kaks last ja üritas (ebaõnnestunult) ka enesetappu.

Romaan algabki lõpust, esitab košmaarse finaali, annab ajahüppe kaudu kohe teada, millega asi lõpeb. Alles siis käivitub lugu. Kui tegemist oleks krimiromaaniga, oleks mõrvari paljastamine kohe alguses vale käik, sest kaotaks põnevuse. Slimani teos aga aheldab lugeja justkui võluväel romaani kütkesse. Kuidas tal see õnnestub? Kirjanik on justkui majaehitaja, kes laob osavalt kivi kivi kõrvale, näidates iga reaga, kui ettearvamatu on inimloomus ja kuidas oht võib varitseda just seal, kust seda eales oodata ei oskaks. Tulemuseks on põhjalik, hea kirjanikuvaistuga ja suurepärase tehnikaga kirjutatud romaan, omamoodi kirjanduslik kohtutoimik – kirjanduseks vormitud elu rekonstruktsioon, kõhedust tekitavalt täpne pildirida, mis suubub tragöödiasse.

Mäng ajaga

Kuigi ühes romaanis on esiplaanil armastus, teises surm, on neis ka palju ühist: mõlemas tuuakse halastamatult ohvreid süütute inimeste kannatuste hinnaga. Mõlemas romaanis kohtuvad elujanu ja surmaiha, mõlemas põimuvad armastus ja vägivald, mõlemas leiab aset humaansuse kadu.

Tšiili kirjaniku Isabel Allende teoseid on tõlgitud 42 keelde ning neid on müüdud üle 70 miljoni eksemplari.

Lori Barra/Pressifoto

Kuigi Allende romaani võib pidada armastusromaaniks, võib ka tema tegelaste puhul märgata omamoodi pahupidist kirge, mis sunnib neid tooma isikliku õnne ohvriks ühiskonnas maksvatele reeglitele. See toob kaasa fataalsed tagajärjed paljude inimeste elukäigule.

Mõlemas romaanis on olulisel kohal mäng ajaga. Just ajamõõtme kaudu on Slimani muutnud oma teose mõjuvaks saatuselooks, võrreldavaks antiiktragöödiatega, mis kulgevad samuti vääramatu lõpu poole ning mida etendatakse ikka ja jälle, kuigi tegelased ja sündmustik on teada. „Hällilaulus“ elustuks justkui mõni neist suurtest narratiividest, mis sünnivad kaosest ja suubuvad kaosesse. „Jaapani armukese“ puhul on vastupidi: see on suunatud kaose ületamisele. Kuigi väline võitlus kaosega võib olla kaotatud, jääb alati võimalus ületada kaos sisimas.

Ka Allende teoses seguneb olevik minevikuga: kord kujutab ta oma tegelasi noorena, kord vanana. „Hällilauluga“ võrreldavat reljeefsust tema romaanis siiski pole. Selles pole iseväärtuseks mitte niivõrd lugu, kuivõrd teose vormikultuur ja stilistika. Viimases on vanamoodsat peenust, kujundirikast väljenduslaadi, hoogu, mis ei peatu enne, kui mõni olukord või nähtus on põhjani lahti kirjutatud – sellist armsat baroksust, mida tänapäeva kirjanduses on üha harvem ja millest isegi enam puudust tunda ei osata.

Mõlemad romaanid panevad mõtlema sõna võimule ja sealtkaudu sõna olemusele ja ülesandele. Allende läheneb sõnale teisiti kui Slimani, sundides lugeja rändama mööda sõnalabürinte jälitamaks pilte, millele kirjanik üksnes viitab, juhatades lugeja teeotsale, kuid lastes tal terviku ise peas kokku panna. Slimani ei viida aega lausete iluga, ei tekita mingeid metafooridest või assotsiatsioonidest vaheastmeid, talle on oluline otsetee lugeja teadvusse.

Väärikuse kadu

Nii „Hällilaulu“ kui ka „Jaapani armukest“ iseloomustab tunne, et elu absurd ei ole justkui tingitud inimese enda omadustest, tema piiratusest ja mõnest tema otsustavast veast, vaid pärit kusagilt väljast. Aeg ja ühiskond muutuvad, muutuvad ka kannatuse diferentsiaalid, aga mitte kannatus ise, on mõlema sõnum.

Üks oluline erinevus siiski on. Allende tegelastele, kui tahes üksildased ja veidrad nad ka poleks ning kui suuri ohvreid vanadele tavadele ka ei tooks, jääb nende inimlik väärikus. Slimani romaanis trambitakse väärikus täielikult jalge alla. See ongi võib-olla kõige šokeerivam.

On paradoksaalne, et Allende tegelased, kellel on tulnud elada koonduslaagris, pole vaimselt nii rusutud nagu Slimani tegelased. Koonduslaagri mõõtkava on tunnuslik pigem viimastele: kui vabas ühiskonnas kirjutab iga päev ette teatud liigutused ja peab kohustuslikuks teatud rahahulga teenimist, siis pole ju seal elav inimene vaba.

Võiks öelda, et Slimani tegelased on elustandardi, Allende tegelased konservatiivse eluhoiaku vangid. Mõlemast romaanist jääb kõlama lohutu tõdemus, et vaba tahe on vaid illusioon, olgu sõja- või rahuaeg.

Iseloomulik on seegi, et kummaski romaanis pole kangelasi, on vaid ohvrid – ja just naissoost ohvrid. Naisele tähendab tema sugu ühtlasi sünnipärast ohvripotentsiaali: Louise sipleb mehest jäänud võlgades, Irina ema on pärit Moldovast ja inimkaubitsejate ohver, Irina ise kasuisa ohver, sest kasuisa väntas tema osalusel pornofilme.

Kuigi ka Allende tegelastel on oma kinnisideed ja oma (kahtlane) minevik, jääb tema teos ikkagi armastusromaaniks. Slimani romaanis puudub igasugune romantika. Tema näitab inimest pisikese mutrikesena ühiskonna masinavärgis, raha orjana, paljastab ta egoismi, naiivsuse ja julmuse. Inimeses on vägivallataim, mis vahel läheb kasvama ja vahel ei lähe, osutab Slimani. Kuigi seda hoitakse enamasti vaka all, leiab see ikka ja jälle mõne pilu, kust oma surmavad haarmed välja pista.

Iseenesest on Allende romaanis süütuid ohvreid palju rohkem, sest selle ajalootaust hõlmab ositi ka Teist maailmasõda. Inimloomuse tumedam pale on Slimani romaanis esitatud siiski üksikasjalikumalt, hoolikamalt välja kadreerituna ja seetõttu ehmatavam. Isegi Slimani romaani pealkiri on irooniline: see pole tegelikult hällilaul, vaid reekviem. Louise teeb hirmsaid tegusid, sest tunneb, et tema elu määravad asjaolud on tugevamad kui tema vaba tahe, et tema pingutus õnne ja vabaduse nimel on määratud liiva jooksma.

„Hällilaul“ ja „Jaapani armuke“ eristuvad selle poolest, et esimese sisu šokeerib, teine lugu on pigem dramaatiline, ühe keskmes on surm, teise keskmes armastus – puhtad kategooriad omandavad mõlemal juhul lausa kombatava tõemõõtme.

Muidugi, kirjandus peegeldabki elu ja ühiskonda, nii on see olnud ajast aega. Slimani edu osutab sellele, et tänapäeva kirjandus on üha tõsielulisem, tõsielu aga viljastab kirjandust pigem millegi šokeeriva kui ilusaga. Enamgi, tänapäeva kirjandus on ilupiltidest kaugel ja kaugeneb neist üha.

Kuna Slimani jutustatud lugu sööbib meelde kauemaks kui Allende tegelaste saatus, olen oma küsimustega alguses tagasi. Mis kirjanduses toimub? Pole kahtlust, et nii Slimani kui ka Allende on head kirjanikud. Üks vormib ülihästi tõsielu, teine loob stiilipuhtaid illusioone. Kumba vajab meie aeg rohkem? Tundub, et pigem slimanilikke elust võetud selgeid lugusid kui mitmekihilisi ja mastaapseid väljamõeldisi à la Allende.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht