Kaplinski luule jõud peitub selle läbipaistvuses

Iisraeli tõlkija Gili Haimovich võrdleb Jaan Kaplinski luulet aknaklaasiga, millelt nähakse peegeldumas iseennast – nagu ka armastuse puhul.

MATHURA

Läinud aasta lõpul ilmus Iisraelis Jaan Kaplinski mahukas heebreakeelne valikkogu „Tolm ja värvid“ („אבק וצבעים“). Olin raamatu kaaskoostajana kohal Tel Avivis esitlusel, kus tõlkija Gili Haimovich pälvis töö eest Eesti välisministeeriumi tänukirja, ka teos ise on leidnud juba palju positiivset vastukaja. Vestlesime raamatu esitluse järel selle üle, mida Kaplinski luule praeguses maailmas tähendab ning milline väärtus on üldse luule tõlkimisel.

Kuidas jõudsid Jaan Kaplinski loominguni ning millal otsustasid, et tahad seda tõlkida?

See oli vist kaks aastat tagasi Jaan Kaplinski sünnipäeval, kui Fiona Sampson, kes on mu sõber ning üks Kaplinski loomingu inglise keeles vahendajaid, postitas Facebooki Kaplinski luuletuse märtsikuust. See on minu sünnikuu ning tundsin seetõttu luuletuse vastu erilist huvi, olgugi et see oli üksjagu pikk lugemine. Luuletus meeldis mulle väga ja otsisin lisa, esmalt veebist, siis tellisin ingliskeelse valikkogu.

Luuleraamatuid lugedes märgin endale sageli välja oma lemmikud, aga Kaplinski teost lugedes panin korraga tähele, et olin ära märkinud peaaegu terve raamatu. See on minu puhul väga ebatavaline. Siis hakkasingi uurima, mida oleks tarvis, et Kaplinski luulet heebrea keelde vahendada – tol hetkel oli tegu veel rohkem soovmõtlemise kui tööplaaniga. Nagu tead, võtsime siis üheskoos autoriga ühendust ja sealt hargnes kõik edasi. Kui õigesti mäletan, vastas ta juba paari tunni jooksul ning andis oma nõusoleku. See julgustas, soojendas südant.

Algul oli muidugi juttu ainult mõnest luuletusest ja ma ei saanud anda mingeid lubadusi valikkogu avaldamise kohta, kas või seetõttu, et olen väga valiv, mida üldse tõlgin, ning luulet kirjastada on Iisraelis üldiselt väga keeruline. Tolleks hetkeks oli ka juba selge, et tal ei ole kuigi palju elada jäänud, ning ma ei tahtnud anda surijale lubadust, millest ma kinni ei suuda pidada. Tundsin suurt vastutust, kui toon tema luule nii-öelda tagasi koju.

Kui palju aitas su otsusele kaasa tõsiasi, et oled Eestis varem käinud ning tajud siinset maastikku ja kultuuri paremini kui juhuslik tõlkija? Ja kui palju see, et olid mu enda luule näol eesti kirjandust ka varem tõlkinud?

Ma usun, et rolli mängisid mõlemad: nii see, et olin Eestis käinud, kui ka see, et olin varem eesti luuletaja loomingut tõlkinud. Eestis käik ei õpetanud mind mitte ainult paremini tundma selle maa maastikke ja taimestikku, vaid hakkasin paremini mõistma siinseid alltoone, muu hulgas seda, kuidas selles kultuuris tekstiloomesse ja luulesse suhtutakse, milline on siin üldse luule tähendus. Sinu luulet tõlkides töötasin selle kallal põhjalikult. Ma ei saa küll väita, et oleksin põhjalikult ära õppinud eesti keele, küll aga püüdsin süvitsi mõista just seda, milles avaldub eesti keele ja siinse luule nüansside iseloom. See tuli mulle Jaan Kaplinski luulet tõlkides suuresti kasuks.

Tõlkeluule on enamasti ühe niigi marginaalse valdkonna ääreala. Milline on tõlkeluule praegune staatus ja olukord Iisraelis? Kui haruldane on, et nii väikese kõnelejaskonnaga keeles, nagu seda on eesti keel, kirjutatud luule leiab tee heebrea keelde?

Ma ei ole arvudes just tugev, kuid võin öelda, et isegi Nobeli kirjanduspreemia saanute loomingut, nagu Derek Walcott või Tomas Tranströmer, ei ole seniajani heebrea keelde tõlgitud. Meil on Iisraelis küll tõlkija Rami Saari, kes on üht-teist eesti keelest vahendanud, kuid otsus võtta kellegi looming ette mahuka valikkoguna nõuab suurt pingutust. Näiteks 2022. aastast meenub vaid paar tõlke­luuleraamatut – ja kohe kindlasti on see arv aastast aastasse ühekohaline. Nii­samuti kui tõlkeluule väljaandjate arv.

Mida on Kaplinski loomingus sellist, mille puhul tunned, et see on heebreakeelsele lugejaskonnale kõnekas ja oluline?

Tema loomingu läbipaistvus. Tema luule on justkui aknaklaas, millelt näed end peegeldumas. Ehkki maastik selle aknaklaasi taga erineb Kaplinski puhul vägagi minu kodukoha maastikust, võin sealt ometi välja lugeda palju erinevaid peegeldusi. See luule on nagu armastus, mille üks jõude on niisamuti peegeldada sulle sind ennast, aga viisil, mida ise ei oleks osanud aimata. Märkimisväärne on muidugi ka see, et Kaplinski luules puudub justkui pingutus, surve. Isegi siis, kui leiad end lugejana vaatamas iseenda peegeldust, puudub sel suunis – lugejale ei öelda kunagi ette, mida need peegeldused peaksid talle ütlema. Teksti jääb alati valitsema vabadus. Seda luulet ei juhi paljuski vormilised ega temaatilised, vaid esteetilised ja moraalsed väärtused, isegi kui need ei lasu loomingu pealispinnal.

Missugused on olnud Iisraeli avalikkuse muljed ja esmane vastukaja raamatule?

Usun, et ei liialda, kui ütlen, et raamat on vastu võetud ülekaalukalt hästi. Mul on seda enda tõlgitud raamatu kohta isegi piinlik öelda, aga on väga mainekaid nimesid, kes on kuulutanud selle meistriteoseks. Raamat on juba võetud ülikooli õppekavva ning üks oma ranguse poolest tuntud kirjandusteadlane puhkes raamatu esitlusel Kaplinski luuletust ette lugedes meeleliigutusest laval nutma.

Inimesed tunnevad, et see teos on meie ajas väga oluline. Tõlkisin neid luuletusi suuresti pandeemiaperioodil. Praegu oleme Iisraelis aga värskelt valimistejärgses reaalsuses, mis on paljudele alarmeeriv. Mulle tundub, et inimesed peavad oluliseks vabadust, mida Kaplinski looming väljendab ja pakub. Mõtlen tihti tema luuletustest, kui oma kodu lähedal jalutamas käin, need luuletused annavad justkui perspektiivi, milles toimuvat vaadelda.

Tel Avivi esitlusel ette kantud luuletus „Mu tädi tundis neid hästi“, mis räägib holokaustist, ei ole minu meelest tekst, mis eesti lugeja silmis Kaplinski loomingus eredalt esile kerkiks. Me ei tunne võib-olla, et niisugused luuletused oleksid päriselt meist. Mul on mulje, et tänu tõlkele on see ja teised sellesarnased luuletused nüüd alles jõudnud oma tõelise auditooriumini – nendeni, kellele need kõnelevad neist endist. Sain Tel Avivi esitlusel kinnitust tõlkimise väärtuse kohta: mõni tekst jõuabki õige lugejani alles tõlkimisel.

Sel maal hingame me oma lahkunuid endasse ilmselt enam kui mujal. Antud luuletuses on hämmastav ennekõike see, kuidas Kaplinski liigub mikrotasandilt makrotasandile ja siis jälle tagasi. Ma usun ka, et heebrea keel soosib siin teatud nüansside esiletoomist, nagu siis, kui autor räägib surnute tuhast, mis langeb ta hallidele juustele: heebrea keeles tulenevad „hall“ ja „tuhk“ samast sõnatüvest. Nii et mingis mõttes oli Kaplinski juba loonud seose, mille heebrea keel vaid esile tõi. See, ma usun, on veel üks tema loomingu suuri väärtusi: ta laseb asjadel lihtsalt olla nii, et need omandavad ise oma tähenduse, ilma et selle peaks neile ette määrama.

Arvan, et üldiselt loob Kaplinski oma raamatutes sagedamini tekstuure ega rõhu niivõrd üksikutele tunnustekstidele. Ja ometigi võin tunnistada, et minugi puhul leidub raamatus kaks luuletust, mida lugedes olin väga liigutatud. Nendeks on toosama „Mu tädi tundis neid hästi“ ning „Oli kärekülm talveõhtu, kui poisid nad Tallinnast tõid“. Olen heebreakeelses raamatus seadnud need kaks teksti kõrvuti. Tunnen, et otsus loobuda kogu koostades kindlast kronoloogiast lubas mul heebrea keeles luua Kaplinski tekstidest justkui uue terviku, uue hingava koosluse. Usun, et see aitab lugejal olla rohkem ärkvel.

Heebreakeelse valikkogu pealkirjaks on „Tolm ja värvid“, mis sarnaneb Kaplinski 1967. aasta kogumiku „Tolmust ja värvidest“ pealkirjaga, kuigi raamat kajastab kogu tema loometeed, isegi lõunaeestikeelset luulet. Miks tundsid, et just selline pealkiri on sobilik kokkuvõte?

Oli kaks peamist põhjust selliseks valikuks. Esimene ja võib-olla ilmsem on see, et tolm on tegelikult korduv motiiv Kaplinski luules ning eri hetkedel omandab see tema sule all erineva värvi. Aga tundsin, et see pealkiri peegeldab ka laiemalt seda, mis on luule – ja eriti Jaan Kaplinski luule. Sest luule ei ole midagi, mida pihus kinni hoida, luule ongi rohkem justkui tolm ja värvid. Ja ühtlasi võib-olla tänu sellele, et seda ei saa pihku haarata, kestab see ka kauem kui käegakatsutav reaalsus.

Võib ka tõepoolest öelda, et Iisraeli riik on ise mõnes mõttes justkui tuhast tõusnud ning seisab nüüdki vesiliival. Osa sellest maast on muidugi ka kõrb, kõigi selle kultuuriliste ja ajalooliste assotsiatsioonidega. Tolm on seega meile kujundina väga tähenduslik. Siinses maastikus pole tolm mitte niivõrd arginähtus, kuivõrd mingi ürgne maailma alus.

Olen kuulnud, et kuigi Jaan Kaplinski oli juba viimased paar-kolm eluaastat haiguse küüsis ja tema tervis üha halvenes, ei muretsenud ta iseenda pärast. Küll aga selle pärast, et maailm liigub justkui katastroofi suunas. Kas jagad seda tundmust? Millist kaitset või abi suudab Kaplinski luule meile selles olukorras pakkuda?

Olen selle tundmusega päri. Eks mingil määral tunne sedasama ehk iga uus põlvkond, aga siiski arvan, et toimunud või toimumas on drastilisem langus – ja mitte ainult meie füüsilises heaolus, vaid ka selles, kuidas suudame end psüühiliselt ära toita. Arvan, et kõige praktilisem, mida Kaplinski looming meile pakub, on võimalus olla vaatleja ja mitte see, kes kohe reageerib. Kui valime hetkekski vaatlejaks jäämise, kui jätame teatud impulsi või kogemuse ning oma reaktsiooni vahele natukenegi ruumi, siis on suurem šanss, et meie reaktsioon saab anda kaalutletuma tagajärje, ilmutada enamat kui muidu. Ma ei arva seda öeldes, et peaksime kõigesse suhtuma ühesuguse leplikkusega – see tunduks mulle kunstlik ja reaalsusega nihkes. Loomulikult on asju, mille vastu tuleb välja astuda ja need esimesel võimalusel ära hoida. Aga kui me ei reageeri asjadele otsekohe, siis anname justkui maailmale ruumi juurde, isegi füüsiliselt. Kui oleksime sellest seigast kas või natukene teadlikumad, muudaks see juba reaalsust, milles me elame. Siis näeksime rohkem valikuid, muu hulgas selle osas, kuidas kasutada keelt ja kuidas kasutada endale antud ruumi.

Veel üks Kaplinski luule väärtusi on arusaam, et nii-öelda argised ja lihtsad teod ja asjad pole vähem tähtsad kui muu: see ilmneb näiteks siis, kui ta kirjutab oma aiamaast või laste toimetustest jne. Kõigile kogemustele saab olla anumaks, asetamata esiplaanile oma isiklikku ego. Mulle tundub, et Kaplinski ongi oma luules käsitletud teemadele tihtipeale üksnes anum, nende hoidja.