Kas eesti kirjanduses on suured teemad läbi?

Andrei Hvostov

Aeg-ajalt kuuleb väidet, et kõik raamatud on juba olemas. Kõik olulised teosed on kirjutatud. Ma olen ise ka seda väitnud. Ei juhtuks midagi hullu, kui eesti keeles ei ilmuks enam ühtegi uudisteost. Hakkame lugema ja taasavaldama neid, mis on juba kunagi ilmunud. Neid on palju. Enamust pole jõudnud lugeda. Mis ilmub, on üks ja sama. Kas eesti kirjanikel on üldse enam midagi  uut öelda? Küsimus ei puuduta ainult ilukirjandust vaid ka publitsistikat. Eesti ajakirjanduses on üks väljaanne, kus meie kirjanduslikud suurkujud ei häbene sõna võtta. See on Maaleht. Ma ei ole Maalehe pidev lugeja, aga arvamusrubriiki ma ikkagi vaatan. Mulje on järgmine: eesti kirjanikele teeb meie eksistents valu. Teate küll, millest ma räägin. Kas kõik on ikka selline, nagu me tahtsime, ja kas me ise oleme sellised, nagu me tahaksime  olla.

Aga haiget tegi see juba Anton Hansen Tammsaarele. Ma esitan ühe katke Tammsaare artiklist, mis ilmus 1934. aastal, pealkirjaks on „Õnnelikest ja õnnetuist aegadest”: „Me olime arvanud ülimaks õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti asju, sest meile näis, et eesti mees on Eesti asju ajades sootuks eriline mees. Temal pidid olema mingisugused erilised voorused, mis puudusid venelasel, sakslasel  ja isegi rootslasel, kes olid meid kordamööda (meie üle) valitsenud. /—/ Nõnda siis sündis, et kui saavutasime riikliku iseseisvuse ja eesti mees hakkas ajama Eesti asju, siis pettusime temas. Meie leidsime, et temal puuduvad unistatud voorused, nagu polekski ta õige mees. Tema tahaks, nagu iga teinegi, äri ajades saada võimalikult suurt kasu ja tasuda võimalikult väikesi makse; tema näeks hea meelega, et tema palka kõrgendataks  ja tööd vähendataks; tema armastab onupojapoliitikat; tema pistab vahetevahel käe riigi tasku; tema jätab oma võlad maksmata ja teeb pankrotte; ta võltsib veksleid ja mõnikord süüdistatakse teda isegi altkäemaksu võtmises; ta kujub intriige ja kasutab demagoogiat võimu ahnitsedes; ta tõrvab ausaid ja lupjab autuid, kui seda nõuab isiklik või parteikasu; ta on võimuahne, nii et iga parteiliige tunneb end liidrina, iga ministeeriumi uksehoidja ministriabina; tal on üldse kõik omadused, mida oleme näinud ja kuulnud olevat kõigil teistel võimukandjail. Aga niisugusena ei kujutlenud keegi eesti meest, kui ta mõtles oma riigist” (kogutud teosed, 17 kd, lk 54).

Nii kirjutas Tammsaare 1934. aastal.

Lugedes Tammsaare seitsmekümne aasta taguseid artikleid, tabab äratundmine, et ei ole meil siin vahepeal midagi muutunud. Mis  tegi haiget Tammsaarele, teeb haiget ka tänapäevasele eesti kirjanikule. Samad mõtted, samad arutluskäigud. Publitsistikat avaldavad eesti kirjanikud kordavad end. Õigemini kordavad teemasid.

11. detsembri Maalehes kirjutab Viivi Luik sovetiaja ihalusest: „Ikka võtab vahetevahel jälle keegi teema üles ja ikka läheb Delfis või mõnes lehes vaidlemiseks, kas sovetiajal oli „parem” või oli „halvem”.” 

Delfis oli tõesti nädalapäevad tagasi selline artikkel. Ja nüüd siis kulutab Viivi Luik ohtralt ruumi, umbes 5000 tähemärki, et tõestada asja, mis tõestamist ei vaja: Nõukogude Liit oli hiiglaslik vangilaager ja seal elanud inimesi iseloomustas vabakäiguvangi või siis lihtsalt vangi mentaliteet. Minu meelest said need asjad ära vaieldud juba viisteist aastat tagasi.

Muuseas, publitsist Tammsaaret lugedes  avastame, et tema ajal arutati, kas polnud elu tsaari Venemaa koosseisus parem.

Veetsin hiljuti aega kirjanike blogisid ja kodukülgi lapates. Tundub nii, et meie vanema põlve kirjanikud on võrgus esinemisele käega löönud. Mõnedel neist on oma võrguväljaanded, aga nad pole sinna uusi sissekandeid enam aastaid teinud. Kas on asi selles, et vanadel pole enam midagi öelda? 

Nooremad kirjanikud on usinad blogijad, aga nende ühiskondlik-poliitilised sissekanded sarnanevad koera klähvimise ja sihitu urinaga. Kui ma käisin viimati nooremate kirjanike mõtetega tutvumas, siis leidsin, et Vahur Afanasjev proovib solvata justiitsministrit, Wimberg annab pasunasse kultuuriministrile, Kivisildnikul olid hambus kõik naistoimetajad. No nii. Afanasjevile ei meeldi justiitsminister. Mis on põhjus?  Parandamatud kriminaalid vabanevad ennetähtaegselt vanglast, nad tahavad netikommentaatoritelt saada kahjutasu.

Afanasjev kirjutab: „Juristid, nagu Rein Lang, on Eesti riigile palju sitta keeranud.”

Üldistavalt, eks ole. Juristid. Muuseas, juristiharidusega olid meie riigiisadest Päts, Tõnisson, Uluots. Pätsi suhtes kindlus puudub, aga millise sitaga on maha saanud Tõnisson või Uluots, seda ei oska mina öelda. 

Afanasjev jätkab: „Miskipärast see rahvast eriti ei ärrita. Ikka on rohkem hammaste vahel paar näitlejat, omakeelse kultuuri kandjat, kes on hasartmängumaksu mõnekümne tuhande eest kultuurireisil käinud. /—/ Aga ma mõtlesin välja toreda viisi, kuidas juriidiliselt korrektseks jäädes enamvähem rämedalt väljenduda, samas mitte kedagi millekski nimetades, vaid ainult tõika tõdedes. Siit see tuleb: Rein Langil on munn!  Kraad räigemini: Rein Langil on pärak! Sm. Lang, palun vaidlustage antud väide kohtus, ja ma maksan rõõmuga kahjutasu.”

Afanasjev kirjutab, et Rein Langil on munn ja tal on pärak. Kirjanik teeb ettepaneku, et minister vaidlustaks selle väite kohtus. Aga mida siin vaidlustada, kui tegemist on anatoomilise tõsiasjaga. Minul on ka munn ja pärak. Eesti kirjanik ei suuda öelda midagi niisugust, mis põhjustaks tema vastutusele võtmise.  Midagi niisugust, mis annaks põhjuse kirjanik kohtu ette kutsuda. Lööming puhkeb vaid siis, kui kirjanik solvab teist kirjanikku. Aga see ei ole huvitav ega ole see ka ühiskondlikult edasiviiv. See on torm veeklaasis. Jätame ajakirjanduslikud tekstid sinnapaika. Vaatame ilukirjandust.

Üldistavalt öeldes: nooremad eesti kirjanikud seiklevad Euroopa või Ameerika suurlinnades  või on tõmbunud siseemigratsiooni. Või teevad mõlemat korraga. Inimene läheb välismaale mediteerima. Mediteerib Flandrias, Berliinis, Brüsselis. Eesti kirjanduse vanameistrid jäävad kodupinnale ja võitlevad siin minevikuvarjudega. Minevik on meie kodumaa. Üks pikem lõik Ene Mihkelsoni „Katkuhauast”. (Tuletan meelde, et Mihkelson sai selle raamatu eest 2007. aastal kulka kirjandusauhinna. Tema eelmine romaan „Ahasveeruse uni” öeldakse olevat uue iseseisvusaja parim kirjandusteos.) „Aeg seisis, ajal ei olnud minevikku ega tulevikku, talvesaabastes jalad higistasid, ma vaatasin hoolega, et uksepiit, mille vastu selga toetasin, oleks puhas ega jätaks riietele plekke. Alma käis hiljuti siin ja rääkis, et Päts olnud venelaste agent, ütles Sanna lusikaga jogurtit  proovides. Laksutas keelt vastu suulage, ahhetas mõnust. Ei tea, kas see peaks tõsi olema? Millise sugulase nimi meil Päts peaks olema, küsisin jahmunult. Kas Eesti riigivanem ei olnud siis Päts, Kaata vaatas nüüd mulle asjalikult otsa. Oli ju Päts? Jaah, riigivanem oli meil tõesti Päts. Tema oli kogu aeg venelastele Eesti kohta teateid andnud, võtnud selle eest suuri summasid. Püstirikkaks sai sellega.” 

Peategelase ja Kaata dialoogis kõlab sedastus, minategelase (küllap räägib ta autori eest) öelduna: „Me peaksime ajaloost õppima. Ei saa olla nii, et oled peaaegu terve aastatuhande teiste riikide ja jõudude tõmmata-lükata ning kui siis natuke nagu õnneliku juhuse tõttu iseseisvuse kätte võitled, on sul kohe vaba inimese teod ja väärikus. Iseseisvaks kasvamine võtab aega”.

Naasen Mihkelsoni viimase lõigu juurest  Tammsaare juurde. Alguses loetud artikkel „Õnnelikest ja õnnetuist aegadest”: „Me olime arvanud ülimaks õnneks, kui eesti mehed ise ajaksid Eesti asju, sest meile näis, et eesti mees on Eesti asju ajades sootuks eriline mees. Temal pidid olema mingisugused erilised voorused, mis puudusid venelasel, sakslasel ja isegi rootslasel, kes olid meid kordamööda meie üle valitsenud. /—/ Aga niisugusena ei kujutlenud keegi eesti  meest, kui ta mõtles oma riigist”.

Tammsaare artikli ja Mihkelsoni romaani vahele jääb vaikiv ajastu, Pätsi pooldiktatuur, nõukogulaste tulek, küüditamine, sõda, sakslaste tulek, sakslaste lahkumine, nõukogulaste teine tulek, küüditamine, nõukogulaste lahkumine, vabariigi taastamine. Eesti mees ei ole vahepeal muutunud. Ma ei saa aru, kuidas on see võimalik. Pärast kõike seda, mis meil siin on juhtunud, kuidas on see võimalik, et eesti mees pole muutunud? Võib-olla ei ole muutunud eesti kirjanik?

Lähen Ene Mihkelsoni kui eesti tähtkirjaniku juurest ühe teise kirjutava inimese juurde. Urmas Espenberg, eesti pärakirjanik, kelle loominguline aktiivsus langeb aastatuhande algusesse. Espenbergi nimi võiks teile olla tuttav, ta on avaldunud ajalehes Postimees. Hariduselt on ta sotsioloog, see määrab ka tema publitsistika üldise suunitluse. Tema kahte esimest  teost „Otsin naist” ja „Tequila pööripäev” on võib-olla nii mõnedki lugenud, ehkki tõenäoliselt mitte igaüks ei taha seda tunnistada. On selline kehv pornograafia, mida üks minu kolleeg keeldus arvustamast, sest ta ei pidanud seda kirjanduseks. Ei hakka vaidlema. Aga Espenbergi kolmas teos on küll kirjandus. See on eesti moodsat elu kokku võttev romaan „Diskreetne passioon” alapealkirjaga „Filosoofiline reality-romaan  elust banaanivabariigis”.

Romaan algab kusagil luksushotellis, kus näeme voodis lebamas kolme inimkeha. On üks mulatitar ja üks venelanna, nende vahel lebab eesti ärimees. Raoul Bekker, kui mu mälu ei peta. Ta on viimane kodumaine hulgikaupmees. Juba läheb tähenduslikuks, eks ole. Kodumaine ärimees lebab mulatitari ning venelanna vahel. Ärimehel on väike räpane saladus. Talle  meeldib sadomasohhistlik seks. Tema seaduslikule abikaasale see ei meeldi. Laura, see on seadusliku abikaasa nimi, näeb välja nagu põhjamaine iludus. Ta on suguliselt külmavõitu. Talle ei meeldi eksperimendid. Igatahes sadomaso talle ei istu. Ja nii ongi eesti ärimees sunnitud seda otsima mulatitari ning venelanna seltskonnas. Venelanna on see, kes peksab ja trukib eesti ärimeest erilise innuga.  Nagu näete, läheb aina tähenduslikumaks. Romaanis tegutseb veel üks tegelane ja siis tuleb sinna veel kolmas. Ka neil on väikesed räpased saladused. Ühele meeldib fisting, see on siis käte toppimine teise inimese avadesse, ja sellele järgmisele meeldib ka mingi selline asi, ma ei mäleta enam, mis täpselt. Põhiline on see, et igal eestlasel on mingi räpane saladus. Ja aina tähenduslikumaks läheb. 

Tegelased lahendavad oma seksuaalseid, fiskaalseid, professionaalseid ja meditsiinilisi probleeme, minnakse kokku ja lahku, lugu läheneb vääramatult õnnelikule lõpule. Ebatraditsioonilisest seksist ja keerulistest äriprobleemidest vintsutatud peategelane, see eesti ärimees, jõuab lõpuks koju ametliku naise juurde: „Laura oli magama jäänud. Magades tundus naine armas, ilus, süütu, habras ja mis peamine – oma. Nad olid mõlemad  vahepeal vanemaks jäänud, aga ka targemaks saanud, nad kuulusid kok ku. Ta haaras kauni abikaasa kõvasti enda tugevasse mehelikku embusesse ja uinus. Homme pidi väikeses kenas Läänemere-äärses riigis tulema taas kaunis päev. Rahvakillu jaoks, kes oli pärinud esiisade töökuse, rootslaste uhkuse, sakslaste täpsuse, juutide kavaluse ja venelaste temperamendi. Olukord ei paistnudki enam nii lootusetu. Elada võis!”. 

Igal eestlasel on mingi räpane saladus: Päts oli reetur, perekonnas oli keegi kollaborant või metsavendade ülesandja, meeldivad anaalsed sadomaso mängud. Ent sellest hoolimata oleme üle elanud kõik need sakslased, taanlased, rootslased ja venelased. Ongi eesti kirjanduse lühikokkuvõte. Siit edasi pole justkui kusagile enam minna.

P.S.  Wimbergi blogis on lugu sellest, kuidas Leelo Tungal kohtus lugejatega. Tegelikult nendega, kellele loetakse tema jutte, sest tegemist oli lasteaialastega. Kirjanik lõpetas oma jutu ja uuris, et kas lastel on küsimusi. Neid polnud. Võib-olla on muresid? Ka ei paistnud olevat. Kuni üks laps ajas käe püsti ja teatas, et temal siiski on. Mure selline, et tema on venelane. Mille peale teised lapsed pistnud kisama, et on jah venelane, ja vähe veel sellest, ema on venelane  ja isa on ka. Kirjanik lohutanud siis last, et küllap see mure läheb ajapikku üle. Ei pruugi minna. Aga mis mind tegi selle loo juures ärevaks, on tõsiasi, et nüüd hakkavad need mured juba lasteaias pihta. Minu lapsepõlves anti armuaega algkoolini. Vihases ning õiglases võitluses Mišini, Šuri, Klenski, Lindbergi ja nii edasi vastu oleme jõudnud olukorda, kus meie tittedel on probleemiks see, et nad on venelased. 

Ja see ei ole eesti kirjanikele teema?! Ma ei saa sellest aru. Näiteks uuemas iisraeli kirjanduses on palestiina araablased täiesti olemas ja see teeb selle kirjanduse ainult paremaks. Eesti mees on muutunud. Mina olen eesti mees. Ja minul on teised mured.

Loo aluseks on 12.-13. XII 2008 rahvusraamatukogus kirjandusfoorumil „Paabeli raamatukogu” peetud ettekanne.