Kas kirjandusauhinna võib anda poliitilisele idioodile?

Poleemika Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Peter Handke ümber ei näi Rootsis vaibuvat veel niipea.

EIMAR RAHUMAA

Peaaegu kuu on möödunud 10. oktoobrist, mil Rootsi Akadeemia uus alaline sekretär, Göteborgi ülikooli kirjandusprofessor Mats Malm avas kell 13 börsisaali nikerdustega ukse ja lennutas Rootsist maailma aasta tähtsaima teate. 2018. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat on poolatar Olga Tokarczuk ja tänavuaastase auhinna saab austerlane Peter Handke – „mõjurikka loomingu eest, mis on keelelise leidlikkusega uurinud inimkogemuse ääreala ja eripära“.1 Traditsiooni kohaselt saadab teadet rõõmuhüüe saalist: „Äntligen!“ („Viimaks ometi!“) Seekord aga täielik vaikus. Halb enne?

Selgitati, et asi on uues korralduses: saalis viibisid nimesiltidega toolidel üksnes kutsutud ja seatud, tavalised surelikud ning uudishimulikud pürjelid olid paigutatud korrus allapoole, muuseumi saali. Sestap siis väljapeetud vaikus. Ent suurimas Rootsi päevalehes Dagens Nyheter ilmus järgmisel päeval laureaatide tervet lehekülge katvad mustvalgelt visandatud portreed sünge, tušiplekkidega taeva taustal … Ajalehe kultuuritoimetaja Björn Wiman alustas kahuritulega: „Handke on eitanud genotsiidi Srebrenicas“. Artiklis pealkirjaga „Preemiad said dr Jekyll ja mr Hyde“ nendib toimetaja, et suured kunstnikud võivad poliitilises plaanis vabalt olla suured idioodid, ent neid ei peaks sel juhul pärgama Nobeli auhinnaga, mis tuleks ju anda Alfred Nobeli testamendi järgi sellele, „kes on inimkonnale kõige enam kasu toonud“.2

Handke auhindamise poleemika jätkub päevast päeva – otsekui sügisene tormine meri, see ei taltu ilmselt niipea. Artiklid, intervjuud, ülevaated teistest riikidest paiskuvad lainetena kaldale, siis järgneb vaikus, süüdistused otsekui taganevad, jättes maha kurja kohina. Ent vaid selleks, et koguda jõudu, et rünnata uue hooga, veel vihasemalt.

Kirjanikud, toimetajad, kultuuritegelased, Albaania peaminister, Kosovo president, Ameerika PEN klubi, New York Times, Die Zeit… Keda Peter Handkele auhinna andmine „ajas oksele“ (nii säutsus Albaania kunstnikust valitsusjuht Edi Rama Twitteris), kelle „võttis keeletuks“ (Ameerika PEN). Ainuüksi ingliskeelses kirjalikus meedias on ilmunud Handke kohta pärast Nobeli kirjandus­auhinna saamist üle 12 600 artikli, müriaad valdavalt negatiivseid lugusid.3 Oma osa saab ka akadeemia.4

Rootsi meedias ilmub pea iga päev poleemilisi seisukohti ja muidugi antakse ülevaateid saksa ja inglise keeles ilmunu kohta. Üksvahe nõuti koguni auhinna äravõtmist. Kuningas, kes on leiutaja testamendi vaimu ja kirjatähe ülim kaitsja, ei peaks seda talle ulatama, arvas Sarajevost pärit Jasenko Selimović, endine Göteborgi teatri juht ja Euroopa parlamendi eelmise koosseisu liige.5

Väike inimene seisab arusaamatuses, katsub pidepunkte leida, püüab taibata. Mis toimub? Tegemist on ometi pool sajandit tegutsenud kirjanikuga, kes vaid viis aastat tagasi pärjati suursuguses Oslo Rahvusteatris Ibseni preemiaga, kuulsaima ja austusväärsema auhinnaga näitekirjanikele. Ent ka selle auhinna määramist saatsid protestid. Björn Wiman andis toona Aftenpostile intervjuu, kus kinnitas, et Handke ei saa kunagi Nobeli auhinda, sest Rootsi Akadeemia on küllalt tark, et taibata, milline mudakähmlus siis puhkeks.

Rootsi Akadeemia asub endises börsihoones.

Mastad / Wikimedia Commons

Juba esimesel pressikonverentsil ja järgnevas DNle antud intervjuus rõhutas akadeemia liige ja Nobeli komitee esimees, kirjandusprofessor Anders Olsson, et tegemist on kirjandus­auhinnaga ja mitte millegi muuga. Talle sekundeeris rahvusvahelise õiguse teadlane Ove Bring, et nii kaua, kuni lausa ei eitata genotsiidi ega õhutata viha mõne rahvuse vastu, oleme sõnavabaduse nurmel. Esmapilgul tundub veider, et Nobeli auhinna puhul tuleb korrata ikka ja jälle, isegi anno 2019, säherdust elementaarsust. Keegi ei ole seejuures vähimagi kahtluse alla seadnud, et Peter Handke kirjutatu väärib per se auhinda, ka Björn Wiman ei vaidlusta seda. Küsimus on, kas auhinna andmisel tulebki lähtuda üksnes kirjandusest, puhtalt kirjandusest (nii arvavad praegune akadeemia ja Nobeli komitee), või tuleks arvesse võtta ka laureaadi muid vaateid, seisukohti ja tegusid.

Nobeli kirjandusauhinna ajaloost saavad tuge mõlemad seisukohad. Ezra Poundile ei antud pärast Teist maailmasõda antisemiitlike vaadete tõttu auhinda, kuigi oldi kaunis ühel meelel, et ta looming vääriks seda. Paljudel on meelel ja keelel norralane Knut Hamsun, kes sai 1920. aastal auhinna, ent kirjutas 25 aastat hiljem Hitlerile nekroloogi. Gabriel García Márquez oli Fidel Castro sõber, Jean-Paul Sartre külastas 1954. aastal Nõukogude Liitu ja kiitis seda, Günter Grass oli Saksamaa ühinemise vastu.6 Esimese maailmasõja algul jäetud hirmust, kuidas reageerivad Saksa- ja Prantsusmaa, auhind andmata Šveitsi luuletajale Carl Spittelerile. Pärast sõja lõppu ta selle siiski sai.

Enamik leiab, et Nobeli kirjandus­auhind on paratamatult poliitilise mõjuga akt, kas või üksnes tähelepanu tõttu, mille see pälvib. Sestap sätitakse luubi alla kirjaniku kõik vaated ja teod. Handke „poliitilise idiootsuse“ puhul (Björn Wiman) on laias laastus juttu kolmest etteheitest.

Esmalt järelehüüe Slobodan Miloševićile (2006). Kõne oli lühike, serbia keeles, kirjanik Johannes Anyuru arvates „tühi“. Toon selle siin ära rootsikeelse tõlke kaudu: „Maailm, see nn maailm, teab kõike Slobodan Miloševići kohta. Maailm teab tõde, see nn maailm on täna eemal, ja mitte üksnes täna, mitte ainult siin; ma tean, et ma ei tea, ma ei tea tõde, ent ma näen. Ma kuulan, ma näen, ma tunnen, ma mäletan, sest ma elan täna siin, Jugoslaavia ligidal, Serbia ligidal, Slobodan Miloševići ligidal.“7 Hilisemale küsimusele, miks ta üldse kõneles, vastas kirjanik: „Perekond palus.“ Vanadel roomlastel oli mõttetera: „Surnutest kõneldakse kas head või vaikitakse.“

Pangem tähele, et selles hauakõnes nendib Handke, et ei tea tõde. See on tähtis kirjaniku puhul, kes on palju mõtisklenud ja kirjutanud keele kui kommunikatsioonivahendi ebaadekvaatsuse üle. (Selle kohta on tal termin Beschreibungsimpotenz, kirjeldusimpotents.) Handke peab end apoliitiliseks: „Mul ei ole ideoloogiat, mul ei ole maailmavaadet, tõelist sõnumit, mida edasi anda …“8

Teiseks heidetakse Handkele ette Bosnia genotsiidi eitamist. Handke on tauninud ka Jugoslaavia sõjas töötanud ajakirjanike ja reporterite keelekasutust. Õigupoolest ta aga ei eita, vaid väldib sõna „genotsiid“. Pigem püüab ta aru saada küsimusest: miks? On vale arvata, et põhjuse järele küsimisega eitatakse kuritööd.

Kolmas süüdistus põhineb kirjaniku arvamusel #MeToo liikumise kohta: „Ma ei taha sellest midagi kuulda. Naised torgivad mehed üles ja siis hakkavad kahetsema.“9

Väitlus Nobeli kirjandusauhinna üle jätkub Rootsis vaibumatu hooga. Järjest tuuakse esile küsitavaid laureaate läbi aegade. Enim on vahest kritiseeritud 1901. aastal esimese auhinna määramist Sully Prudhomme’ile, sest kõrvale jäeti Lev Tolstoi, kes August Strindbergi, Selma Lagerlöfi jpt arvates väärinuksid auhinda kõigist teistest enam.

Peter Handke puhul peitub iroonia selles, et mõni aasta tagasi pani ta ette auhinna väljaandmisest üldse loobuda, kuna see toovat kaasa „võltsi kanoniseerimise“. Neil päevil võttis ta oma intervjuus selle arvamuse tagasi. On ka naljakaid seiku. Nii soovitati ajalehes Expressen kroonprintsess Victoriale, kes oli äsja koos prints Danieliga visiidil Bosnias, jätta riigijuhtidega kõneledes Peter Handke lihtsalt mainimata ja minna kohe edasi Zlatan Ibrahimovići teemaga.

Millega tõrjub Peter Handke tormilaineid, peaks selguma kirjaniku kõnest autasu kättesaamisel pisut enam kui kuu aja pärast.

1 „For an influential work that with linguistic ingenuity has explored the periphery and the specificity of human experience“. – https://www.nobelprize.org/prizes/literature/2019/press-release/

2 Dagens Nyheter 11. X 2019.

3 Vt www.ReadPress.com otsingu kaudu.

4 Aet Varik, Rootsi Akadeemia kriis ja taassünd. – Sirp 18. X 2019.

5 Göteborgs Posten 20. X 2019.

6 Vt Bret Stephens, New York Times 22. X 2019.

7 Expressen 11. X 2019.

8 Tsitaat: Leonid Bershidsky, Bloomberg Opinion 12. X 2019.

9 Der Freitag 20. X 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht