Kas on olemas õnnelikke kangelasi?

Madeline Milleri romaanis „Achilleuse laul“ on juttu noore sõjamehe lapse- ja teismeeast, kasvamisest, ajast enne Trooja kaua kestnud piiramist.

HANNELEELE KALDMAA

Minu tutvus Madeline Milleri debüütromaaniga „Achilleuse laul“ sai alguse aastal 2012 Inglismaal, kus see oli just pälvinud ühe olulisima tunnustuse, naiste kirjandusauhinna Women’s Prize for Fiction.1 Erinevalt Eestist tehakse seal hitt-teostele laialdast välireklaami ning Achilleuse hiilgava rinnaturvise eest ei olnud pääsu ei metroopeatustes ega rongijaamades. Küllap loodeti, et rongiga töö ja kodu vahet pendeldavad inimesed sõidu ajal raamatu kätte võtavad. Mina olen lapsest saati eeposte- ja mütoloogiasõber, nii et juba Achilleuse nimest raamatu kaanel piisas, et mu tähelepanu pälvida –Trooja sõja suur kangelane! –, kuid „Achilleuse laulust“ sai bestseller üle maailma, ka nende lugejate seas, kes „Iliasest“ ehk suurt ei pea … või mine tea.

Klassika uustöötlustel on menu

Eestis ei tunta antiikkirjandust just ülemäära. Midagi peab kooliski lugema ning „Iidsete aegade lood“ või mõni muu seesugune teos on ehk koduriiulis, ent palju sellele tähelepanu ei pühendata. Minu sõprus Trooja kangelastega algas ühest illustreeritud lühiversioonist ja, häbi tunnistadagi, filmist „Trooja“ (2004), kus Achilleust mängib Brad Pitt ja mille stsenaariumi on kirjutanud üks praegu kirgi kütva „Troonide mängu“ telesarja autoreid. Paraku ei ole Trooja sõja aegseid ning sellele järgnevaid sündmusi kirjeldavad eeposed „Ilias“ ja „Odüsseia“, mõlemad eesti keeldegi tõlgitud, tänapäeval sage lugemisvara. Ei, asi ei ole kurikuulsas tuhande laeva nimekirjas, mille saab kerge vaevaga vahele jätta, vaid selles, et vanade kreeklaste kombed tunduvad natuke … naeruväärsed. Kõiksugu sõjamehed katkuvad aina juukseid, rebivad rinna paljaks ja suudlevad üksteise põlvi. See ei ole seda sorti kirjandus, millega harjunud oleme.

Siinkohal tulevadki mängu uusversioonid, nagu „Achilleuse laul“. Klassikalise kirjanduse, eeposte, mütoloogia jms ilukirjanduslikud ümberjutustused on angloameerika kultuuriruumis märksa populaarsemad kui meil. Eriti populaarne paistabki olevat just Vana-Kreeka temaatika. Natuke on neid eesti keeles avaldatud näiteks Canongate’i müüdisarjas, mille köiteid Eesti Päevalehe kirjastus kunagi välja andis, mh Margaret Atwoodi „Penelopeia“ ja Jeanette Wintersoni „Taak“. Omamaiseid töötlusi ei paista olevat, vähemalt mitte uuemal ajal. Varasemast leiab antiikmütoloogiat Karl Ristikivi teostest ning 1980. aastal ilmus Rootsis Helgi Öpiku Trooja sõjast kirjutatud romaan „Trooja väljadel“. Kindlasti on raamatuid, millest ma ei tea, aga ükski neist ei ole jõudnud XXI sajandil laia lugejaskonnani. „Achilleuse laul“ tuli, nägi, võitis.

Huvitav on märkida, et kõik praegused tuntumad antiigiainesest lähtuvad autorid on naised. Nii ajakirjanduses kui ka ühismeedias tegusa Mary Beardi Vana-Roomast kõnelev ajalooraamat „SPQR“ on ilmunud eesti keeleski (Varrak, 2017). Emily Wilson taastõlkis esimese naisena inglise keelde „Odüsseia“ (2017), kuna leidis, et eelmised tõlkijad olid teinud küsitavaid otsuseid vastavalt oma nägemusele, näiteks tõlkides „orjatüdrukud“ „hooradeks“. Kanada klassikalise kirjanduse õppejõud ja mitmekülgne autor Anne Carson tõlgib Vana-Kreeka luulet ja näidendeid ning loob neile toetudes uusi teoseid. Hiljuti jõudis USAs lavalaudadele näidend, kus ta on ühendanud Marilyn Monroe ja ilusa Helena elu.2 Nimetatud kirjanikud ei ole esimesed naised, keda inspireerib klassikaline kirjandus, ent nende raamatud on äratanud rahvusvaheliselt huvi.

Ehk on asi ka auhindades, mis tõmbavad tõhusalt tähelepanu? Ühend­kuningriigi suured kirjandusauhinnad paistavad klassika uustöötlusi soosivat. Ka Milleri teine romaan „Kirke“ oli tänavu naiste kirjandusauhinna kandidaatide nimekirjas. Veel kandideeris auhinnale Pat Barkeri romaan „The Silence of the Girls“ ehk „Tüdrukute vaikimine“, kus Trooja sõda on näidatud Briseise, ühe kreeklaste röövitud tüdruku silme läbi. Temal on kangelaste tülides oma osa. „Iliases“ on naised vaid selleks, et nende pärast võidelda, nutta ja hukkuda, kuid see raamat räägib naiste reaalsusest: kaotus, mis sõjamehele tähendab surma, on tema naisele või õele alles hirmude algus. Eelmisel aastal sama auhinna võitnud Kamila Shamsie romaanis „Home Fire“ ehk „Tulekahi“ on tõstetud Sophoklese näidendi „Antigone“ süžee tänapäeva Suurbritannia moslemite perre. Värskeim laureaat Tayari Jones räägib romaanis „An American Marriage“ ehk „Ameerika abielu“ küll tänapäeva afroameeriklaste elust, kuid tema teost on kõrvutatud „Odüsseiaga“.

Õrn kiindumus või kuulsuseiha?

Madeline Miller on andnud samuti võimaluse vaadata üht vana lugu läbi tänapäeva lugejatele mõistetava prisma. Trooja sõda kestis kümme aastat, enne kui Odysseusele tuli pähe kuulus plaan hobusega. Homerose „Ilias“ kõneleb sõja viimasest aastast ning saab alguse kahe olulisima Kreeka kangelase tülist. Väejuht Agamemnon läheb tülli parima sõjamehe Achilleusega, nii et too keeldub edasi võitlemast. Kreeklased peaaegu kaotavad. Sõda on kestnud üheksa aastat, kõigil on kõrini, aga uhkus ja vanded ei luba lahkuda ning jumalad käivad ringi, annavad nõu nii ühele kui ka teisele poolele, juhivad käsi ja seavad samme. „Iliases“ ei räägita suuremat kangelaste mõtetest või tunnetest, nende kasvamisest või sõttamineku põhjustest – Vana-Kreeka eepos ei ole psühholoogiline romaan.

Ameerika kirjaniku, hariduselt klassikalise filoloogi Madeline Milleri debüütromaan „Achilleuse laul“ on tõlgitud enam kui 25 keelde.

Nina Subin

Küll aga on seda „Achilleuse laul“. Romaanis on juttu noore sõjamehe lapse- ja teismeeast, kasvamisest, ajast enne seda kaua kestnud piiramist. Jah, Trooja sõjast endast ka, ent see on ainult väike osa raamatust. Ainest pole ammutatud mitte ainult „Iliasest“, vaid teistestki allikatest ja suur osa on muidugi kirjaniku enda fantaasial. Kes „Iliase“ sündmusi tunneb, teab enam-vähem, kuidas lugu lõpeb. Asi ei ole aga selles, mis juhtub, vaid kuidas selleni jõutakse. Kas ma juba mainisin, et see on armastuslugu? Miller lisab tegelastele sügavust, väljendusrikkust, hingeelu. Raamatu tegevus hargneb Patroklose, Achilleuse hilisema relvavenna pilgu kaudu, mis kallab kangelase üle kiindumuse kuldse kumaga. Jutustajahääl areneb lapselikust (kohtudes pole nad veel kaheteistkümnesedki) täiskasvanu omaks, ent armastus ei kao. Selle üle, kas Achilleus ja Patroklos ka tegelikult armsamad olid, võib ju vaielda, aga vaielda võib juba selle üle, kas nad üldse olemaski olid – kirjanikul kirjaniku õigus.

Ometi oleks justkui natuke häbi. Kui esimest korda raamatu inglise keeles lahti lõin, oli sama tunne, mis lapsena salaja täiskasvanute raamatuid lugedes. Kas tõesti ongi nii? Kas tohib? Avalikult? Jah! Miks ei peaks tohtima! Vanad kreeklasedki ei pannud loomingulist vabadust või mitmesugust armastust pahaks. Vähemalt Homerose-järgsed autorid oma kujutlusvõimet vaos ei hoidnud ja samasooliste armastus ei olnud samuti tabu. Eestikeelse versiooni savikarva kaas on kahjuks veidi ilmetu ega anna aimu, et tegelikult peitub nende kaante vahel üks kaasakiskuv lugu sõprusest, armastusest, sõjast ja saatusest. Suurele reklaamitahvlile seda pilti ei paneks. Ehk on tagasihoidlik kujundus mõeldud vastukaaluks süüdistustele sarnasuses „naistekate“ või „fännikirjandusega“ – raamatule on seda ette heidetud. Julgen küll öelda, et see pole kumbagi.

Kõige olulisemad mängijad noormeeste elus ei ole võib-olla üldse nemad ise, vaid jumalad – saatus. Achilleuse ema Thetis on merenümf, kellele ennustati, et tema poeg saab oma isast vägevamaks. Nii teevad jumalad, mis võimalik, et ta ei saaks last ühega nende seast – Vana-Kreeka panteonis on isade kukutamine levinud –, ja „kingivad“ ta ühele maisele kuningale, vastu tema tahtmist. Thetisel pole surelike vastu mingit huvi ega armastust, ent saanud emaks, hoiab Achilleust kiivalt ja teeb, mis oskab, et teda jumalate sekka tõsta. On ju mõni pooljumal taevaste juurde pääsenud ja näiteks tähtkujuks saanud. Nii võtab merejumalanna südameasjaks, et ta pojast saaks Kreeka suurim kangelane ja ta võidaks surematu kuulsuse. Armulugu tavalise poisiga ei käi ema plaanide juurde, noorte kangekaelsus samuti mitte. Nad hindavad inimlikku soojust rohkem kui jumalate hoolimatut igavikku – kuni neid tabab sõda ja kuulsuseiha nagu erakordselt nakkav haigus.

„„Ma ei teadnud, et see on nii lihtne. Nagu üldse mitte midagi. Sa oleksid pidanud seda nägema. Mehed rõkkasid pärast.“ [—]

„Kui mitu?“ küsisin ma.

„Kaksteist.“

Kaksteist meest, kellel ei olnud vähimatki pistmist ei Parise, ei Helena ega ka kellegagi meie hulgast.

„Põllupidajad?“ Minu häälest kumas läbi kibedus, mis näis teda pisut kainestavat.

„Neil olid relvad,“ ütles ta kiiresti. „Ma ei tapaks relvastamata meest.“

„Mitu sa homme tapad, mis sa arvad?“ küsisin ma.

Ta kuulis mu teravat tooni ning vaatas kõrvale. Valu tema näos jahmatas mind ja mul hakkas häbi.

Kuhu oli jäänud minu lubadus, et ma andestan talle? Ma teadsin, milline saatus oli talle määratud, ja ometi olin ma valinud, et tulen Troojasse kaasa. Mul oli liiga hilja vastu vaielda, lihtsalt sellepärast, et mu südametunnistus oli kripeldama hakanud“ (lk 200-201).

Ütle üks kangelane, kes oli õnnelik“

Sõda ei jäta kedagi puudutamata. Kuigi paljud Trooja lahingusse läinud kangelased püüdsid seda vältida (kaval Odysseus teeskles hullu, Achilleus naist), ei läinud see kellelgi õnneks. Saatuse eest ei ole pääsu. Veel vähem valikut on Trooja linna kangelastel, kes kaitsevad oma kodu. Sõda algab ilusa Helena pärast, ent kestab temast sõltumata, ja väga palju kangelaslikke ja üllaid inimesi saab surma. Aga kas nad kõik saavad korraga kangelased olla? On lahingukuulsuses ilu või headust?

„Achilleuse laul“ on tundlik raamat. Seal ei kirjeldata koledusi, kuid esitatakse siiski keerulisi küsimusi lapsepõlve ja kasvamise, oma koha otsimise, ohvrite ja otsuste kohta. Võib-olla ei ole vanad kreeklased iialgi niimoodi mõelnud, niimoodi arutlenud, aga see on meie aja raamat, mõeldud olema huvitav ja hoogne, ärgitama mõtteid ja tundeid laiemas lugejaskonnas, aga pakkuma pinget ka klassikalistele filoloogidele nagu Madeline Miller.

Kui Patroklos ütleb, et „mu meeltes mäslevad õnnetused ja maailmahukk: ma igatsen maavärinaid, vulkaanipurskeid, üleujutusi. Vaid need tunduvad parasjagu suured, et mu raev ja südamevalu sinna sisse ära mahuks. Ma tahan käänata maailma pahupidi nagu mune täis korvi, mis mu jalge ette puruks kukub“ (lk 257), läheb see märksa enam hinge kui rõivaste lõhkirebimine ja maas püherdamine Homerose originaalis, kuigi väljendab võib-olla sama hingeseisundit.

Kangelane ei ole lihtne olla.

„„Ütle üks kangelane, kes oli õnnelik.“

Ma pidasin aru. Herakles läks hulluks ja tappis oma perekonna; Iasoni uued lapsed ja naise tappis tema esimene naine; Bellerophon tappis kimääri, kuid kukkus end Pegasuse seljast sandiks.

„Sa ei oska.“ Ta oli nüüd istukile tõusnud ja kummardus ettepoole.

„Ei oska.“

Ma tean. Nad ei luba sul kunagi olla kuulus ja õnnelik““ (lk 97).

 

1 Varem nimetuste Orange Prize for Fiction ja Baileys Women’s Prize for Fiction all, välja antakse 1996. aastast.

2 „Norma Jean Baker of Troy“ (2019).

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht