Kas ristisõda on meie sõda?

Ristisõda seisab siiani Euroopa ajaloo keskel, keskaja keskel. Saades aru ristisõjast, saame aru Euroopast ja tema ajaloost.

MEELIS FRIEDENTHAL

Tiit Aleksejevi „Taevaminejad“ on neljas osa tema esimest ristisõda puudutavast ajalooliste romaanide seeriast. Kui mingisugune lugu vajab jutustamiseks palju ruumi – triloogia, tetraloogia või isegi rohkemas mahus –, siis on mitu võimalust. Esiteks võib lugu olla nii pikk, et seda ei ole võimalik lihtsalt ühe raamatuga ära jutustada. Teiseks võib nähtus, millega tegeletakse, olla hoopis nii keeruline, et seda ei ole võimalik niisama lihtsalt lahti rääkida.

Aleksejevi raamatute puhul ei ole lugu ise õigupoolest liiga pikk. Ajaloost on teada, et üleskutse minna appi oma kannatavatele usuvendadele ja vabastada Püha Haud tehti aastal 1095 ning Jeruusalemm vallutati juba 1099 ehk siis vähem kui nelja aastaga. Aleksejevi „Palveränd“ ilmus 2008. aastal, see on 16 aastat tagasi ja Jeruusalemma ei jõua tema rändurid ka veel „Taevaminejates“. Kes on neid raamatuid lugenud ilmumise järjekorras, on teinud niisiis (koos autoriga, muidugi) läbi juba pikema tee Püha Linna poole kui omaaegsed ristisõdijad.

Muidugi võib iga sündmust jutustada pikalt, ka üht päeva. Mulle tundub aga, et Aleksejev ei vaja jutustamiseks palju ruumi mitte narratiivikaare pärast, vaid nähtus ise, mille keskele tema tegelased on sattunud, on midagi sellist, millest on vaja tasapisi aru saada, mida ei saa ainult nelja aasta ja nelja raamatuga ära rääkida. Ka kõigi praeguseks ilmunud köidete alapealkiri „Lugu esimesest ristisõjast“ ütleb, et lugejal ei oleks mingit kahtlust – just ristisõda ise on nende raamatute peategelane. Ja sündmus ongi monumentaalne, ristisõda seisab siiani Euroopa ajaloo keskel, keskaja keskel. Saades aru ristisõjast, saame aru Euroopast ja tema ajaloost.

Kirjandusteadlane Jaak Tomberg kirjutab oma raamatus „Kuidas täita soovi“, et ajaloolisel ilukirjandusel ja ulmekirjandusel on ühisjooni: mõlemad tegelevad tänapäeva horisondilt eri aegade mõtestamise ja ekstrapolatsiooniga. Tomberg toob välja, et mõlema puhul üritame mõista ja kirjeldada seda, mida me ei tea, midagi võõrast. Mida võõram ja suurem on see, mida me katsume kirjeldada ja kätte saada, seda jõuetumad me oleme ja seda suurem on meie läbikukkumine. Ristisõda Euroopa ajaloo keskel on just midagi niisugust, mis mõjub meile võõrana. Mida rohkem me seda tundma õpime ja mida rohkem me püüame sellest aru saada, seda kummalisem ja haaramatum see näib – püüaksime nagu mõista ookeani. Tomberg toob välja, kuidas meil on isegi planeedil Maa – ja olevikus – võimatu ette kujutada ookeani tervikuna selle alalises mitmekesisuses ja suuruses ning kuidas meie ettekujutus tervikust on veel puudulikum mingisuguse olemuslikult teistsuguse maailma puhul. Tiit Aleksejevi ristisõdade uurimus meenutab seega Stanisław Lemi romaani Solarise uurijate probleemi – raamatust ilmneb, et kirjeldatavat nähtust on võimatu mõista ning ainuke, mida selle juures teha saab, on vaadata ühe üksiku inimese reaktsiooni sellele mõistetamatule.

Aleksejev nii teebki. Ta jälgib oma raamatus sõduri ja armastaja Dieteri teekonda Jeruusalemma poole. Aegamisi hakkab Dieter taipama nii ettevõtmise poliitilist kui ka religioosset suurust, kuid kõige selle keskel jääb ta – tahes-tahtmata – siiski ei millekski enamaks kui lihtsalt inimeseks. Kangelased on need, kes suurte sündmuste keskel on ise suured, pooleldi jumalad, aga inimesed jäävad alati inimesteks isegi siis, kui saatus annab neile võimaluse olla kangelane. Võib-olla rüütliromaanide heeros saaks mõista kogu ettevõtmist või vähemalt uskuda täiel määral ristisõja loosungit „Jumal tahab seda“ („Deus vult“), tunda kogu ajastu vaimustust ja Püha Vaimu inspiratsiooni, aga meie oleviku platvormilt vaadatuna on see kättesaamatu, me oleme selleks liiga palju inimesed. Inimlikud, liiga inimlikud.

Tiit Aleksejev on kirjutanud Esimese ristisõja teemal neli romaani: „Palveränd“, „Kindel linn“, „Müürideta aed“ ja „Taevaminejad“.

 Piia Ruber

Aleksejev tajub tänapäeva inimese horisondi piiratust väga hästi. Kuidas sellest välja jõuda? Tema raamatute toon on muutunud ja mida edasi (Jeruusalemma poole muidugi), seda unenäolisemaks asjad lähevad, sest võib-olla vaid unes tekib veel mingi aimdus, mis see ikkagi oli, mis oli. Keel areneb poeetilisemaks, hoolikamaks, ka vaatenurk on muutunud rohkem sisemiseks. Panoraamsete piltide asemel võõrastest ja eksootilistest paikadest näeme konkreetseid teekondi, isiklikku segadust, praktilisi probleeme. Seal taga aga on aimata midagi suurt, midagi on käärimas, ollakse millegi määratu keskel nagu võib-olla plastpudel ookeanis. Ookeani pinnale koguneb ju igasugust prahti, aga pelgalt prahti uurides ei saa me tingimata veel ookeanist aru. Siiski, praht liigub hoovustega kaasa, üht-teist on võimalik sellest järeldada.

Sõdades on alati väga palju eri tausta ja motivatsiooniga inimesi – väljaõppinud ja kogenud sõdureid, aga ka kelme, seanahavedajaid. Esimeses ristisõjas osales teatavasti omal algatusel ka tohutu hulk lihtrahvast, kes siis usulise vaimustuse või kes teab veel mille ajel (palverännulustist?) asus teele Jeruusalemma poole. Viletsa ettevalmistuse ja varustuse tõttu pool neist tapeti ning osa liitus hiljem nn rüütlite palverännuga ehk siis elukutseliste sõjaväega. Ajalooliselt seostab Aleksejev vähemalt osaliselt selle suuresti lihtrahvast koosneva nn tafuuride seltskonna hereetiliseks peetava katarite liikumisega, mis oli egalitaarne ja eliidivastane tugevalt dualistlik gnostilise õpetusega sekt. Siinjuures võib vaielda, kas on õigustatud niisuguse seose tõmbamine, mida eriti armastavad konspiratsiooniteoreetikud, kes on agaralt leidnud sarnasusi ka katarite ja Templirüütlite vahel. Üldiselt peetakse teaduskirjanduses katarite esile kerkimist mõnda aega hilisemaks nähtuseks. Võib siiski väita, et sellistel egalitaarsetel (ja mõnel määral revolutsioonilistel) liikumistel on peaaegu alati sarnaseid jooni, olgu need katarid, protestandid või Wall Streeti okupeerijad, mis aga tingimata ei tähenda, et need oleksid ideelisel tasandil kuidagi omavahel seotud.

Eks näis, kuhu Aleksejev selle looga läheb. Muidugi oli ristisõdijate hulgas igasuguseid teoloogilisi arusaamu. Ühenduses tänapäeva meeleoludega on huvitav kriisiolukordades esile kerkiva lihtsustatud ja binaarselt heaks ja kurjaks, õigeks ja valeks jaguneva maailmapildi populaarsus. Teatava nurga alt on võimalik katarite õpetust vaadata just nii – talupojad ja kehvemas seisus aadlikud võtsid üle ja sõnastasid endale sobivaks loosungid, mis paigutasid nemad vooruslike ja õigete poolele ning kõik teised kurjuse teenrite poolele. Nõnda võib lugeda Esimese ristisõja sündmusi ka tänapäeva kriiside taustal, kus keerulistes olukordades on vaja leida mingigi toetuspunkt ning õpetused, mis jagavad maailma omadeks ja võõrasteks, puhasteks ja räpasteks, aitavad vähemalt mingil määral segaduses hakkama saada. Niisuguse jagamise juures on alati huvitav, kuhu ja millise motivatsiooniga ennast ise paigutatakse. „Taevaminejate“ lugejal tekib seega küsimus: kuhu me enese seoses ristisõjaga paigutame?

Aleksejev meenutas raamatuesitlusel, et kui ristisõja seeria esimene raamat oli prantsuse keelde tõlgitud, tahtsid prantslased näha saada seda eestlast, kes tuleb neile ristisõjast rääkima. Teadupärast ongi Esimene ristisõda ju suuresti prantslaste sõda ja mis on ühel eestlasel sellega pistmist? Võib-olla siin peitubki moraal: sõda Euroopas ei ole kunagi vaid ühe piirkonna sõda ning saab aja jooksul tahes-tahtmata kõigi sõjaks. Eestlastena oleme ju objektiivselt seotud Esimese ristisõjaga Saksa ordu ja kogu katoliku kultuuriruumi kaudu, mille osa me mitusada aastat olime. Pidada seda kõike mingiks minevikusõjaks, prantslaste sõjaks või kristlastest võõrvallutajate sõjaks on võimalik, aga liiga mugav. Ristisõda on Euroopa sõda, seega ka meie sõda, kui me ikka oleme eurooplased. Võib-olla kõige suurem asi, mida Aleksejev võiks oma raamatutega saavutada, on see, et teha meile endale ja sealt edasi prantslastelegi selgeks, et ristisõda on ka meie sõda. Loodame, et Jumal tahab seda.