Kas töö käibki kirjaniku arvelt?

Elo Viiding

  Kirjastajate-toimetajate ja autorite omavahelises suhtluses näen mitmeid probleeme. Puudub respekt autorite suhtes, nende seljas ratsutatakse nahaalselt, kui on mis tahes kitši- või jõulukogumik vaja üllitada. Arvatakse, et kõik autorid on endastmõistetavalt valmis kirjastajate kasumihuve teenima või mingites pisut imalates, intellektuaalselt küsitavates projektides osalema. Kuid eesti kirjandus ei ole üks ühine organism ja eesti kirjanikud ei tegele ühtede ja samade probleemidega – see koosneb erinevatest sõltumatutest vaba tahtega isiksustest, kelle seast mõningatel on ka oma kindlad kunstikriteeriumid ja kindel maitse.

Niisiis, probleem number üks: autorite soov mis tahes väljaantavates raamatutes oma tekste avaldada tuleks välja selgitada tunduvalt varem kui kaks nädalat enne raamatu trükkiminekut konkreetsete, asjalike ja vastaspoolt arvesse võtvate argumentide toel. Autorilt loa küsimine ei seisne üksnes autori teavitamises kirjastuse plaanidest tema kirjutatud tekstimaterjaliga, vaid üheselt mõistetavates kokkulepetes, mis rahuldavad ka autorit.

Kui autor mingil talle teadaoleval põhjusel keeldub oma (või kellegi teise, kelle õigusi ta valdab) tekste avaldamast, respekteeritakse seda otsust ega arutata seda edasi, sundides autorit põhjendama, miks ta sellisest ettevõtmisest keeldub. Samuti ei ole lugupidav autorit mõjutada, veenda või astuda mainitud variantide ebaõnnestumise korral autori selgest otsusest üle. Seda nimetataksegi töökultuuriks, mis nähtavasti enamikus meie kirjastustest veel puudub.

Teiseks, autoritele ei ole hea toon saata manguva sisuga kirju à la kas te oleksite nõus avaldama oma loomingut a) tasuta või b) 50 krooni tekst, vaid küsitakse kõigepealt, missuguste töötingimustega autor nõus on ja tutvustatakse oma ideed/projekti põhjalikumalt, ka sisulistele küsimustele võimalikult ammendavalt vastates. Samuti ei kõlba harrastada väljapressimist, tsiteerin kirjastuselt saadud teksti: “Kõik teised autorid on juba olnud avaldamistingimustega nõus…/ Raamatu trükkiminek on hetkel päevade küsimus…”

Samuti ei saadeta autoritele lepinguid allkirjastamiseks kirjastuse määratud töötasuga, kui pole eelnevalt autoriga läbi räägitud ega temaga kontakti saadud. Kontakti otsimine ei ole ka autori mure (“Kui te ei vasta kirjale 2 nädala jooksul, tõlgendame seda teie nõusolekuna”), vaid kirjastuse konkreetne tööülesanne, mida ei tee olematuks see, et parasjagu on kesksuvi või autor viibib välismaal.

Juhul “kui ei ole kuidagi võimalik tasuda autoritele” (kirjastuste alaline ja üsnagi tüütuks muutunud argument) arvessevõetava summa ulatuses konkreetse töö eest, siis ei ole mõtet neid raamatuid üldse välja anda, sest eesti kirjandust ei levita ega teadvusta esmajoones mitte kirjastus ja toimetajad vaid eelkõige inimesed, kes seda kirjutavad/on kirjutanud, ehk siis autorid, töö reaalsed tegijad. Seega ei peaks kirjastajad koputama ka (tuleb märkida, et nende jaoks küllaltki turvalisel moel!) ebamajanduslikult mõtlevate autorite südametunnistusele või rõhuma kirjanike süütundele à la “…Võimalused eesti luule või proosa levitamiseks on piiratud, aga projekt on meile ja usun, kogu eesti rahvale, väga oluline…” vms.

Kui autor otsustab tegelda tänuväärse heategevusega, siis teavitab ta tööpakkujaid sellest ise, omal algatusel, kuid see ei tohiks olla tööpakkuja iseendastmõistetav ja automaatne eeldus.

Ka kirjastajate tavapakkumine autoritele, üks-kaks raamatueksemplari kingituseks (kuna reaalset töötasu ei ole sageli võimalik maksta), ei ole oma triviaalsuses mitte sugugi alati meeldiv kingitus, vaid sageli ka häbiväärne ja autorile lausalandav. Paraku on meil just niimoodi kombeks raamatuid välja anda – kirjanike, reaalsete töötegijate arvelt.

Siinkohal tahakski küsida, kas fotograafidele tasutakse nende töö eest nii, et nad saavad endale tasuks, ehk mälestuseks või tänutäheks ainult oma pildistatava näopildi? Kas ehitajad saavad palgaks ainult kaks eksemplari (koopiat) maja plaanist, mille nad on valmis ehitanud? Selline suhtumine on lugupidamatus nende inimeste suhtes, kes hoiavad alal eesti keelt ja teevad eesti kirjandust, ning seda laadi tööprintsiibid kirjastustes vajavad kindlasti väljavahetamist. Tööd tehakse tasu eest ja mitte kedagi ei palgata ka tema selja taga tegema tööd, mida ta kas ei soovi üldse teha, või ei soovi teha olematu tasu eest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht