Käsu Hans kirjandustraditsioonide murdepunktis

„Oh, ma vaene Tartu liin!“ ei esinda pelgalt varauusajale tüüpilist juhuluulet, vaid ka Vene ohu diskursuse poeetilist poolt.

KRISTI VIIDING

Juunis-juulis Tartus Toomemäel etendunud Vanemuise suvelavastus „Kuninga käsk“ ajendab uuesti küsima XVII ja XVIII sajandi vahetuse Puhja köstri Käsu Hansu koha järele meie mitmekeelse regiooni kirjandusloos. Mart Kivastiku „Kuninga käsu“ dramatiseeris ja lavastas Toomemäel Tiit Palu.

Forseliuse koolist saadud veerimisoskus, selgeltnägemisvõime ja isiklik vapustus Põhjasõjas oli suvelavastuse kontseptsioon Käsu Hansu kui esimese eesti soost luuletaja ja tema kaebelaulu kui eestlase sulest pärit esimese emakeelse luuletuse tekke kohta. Hansu luuletuse „Oh, ma vaene Tartu liin!“ kirjandusloolise tausta selgitus piirdub kavalehel aga vaid paari katkendiga rohkem kui 50 aasta tagustest käsitlustest. Ühelt poolt on esile toodud Gustav Suitsu arusaam, et „selle lihtsameelse poeemi kirjanduslik koolitus on piiritletud tartukeelse lauluraamatu, piibli ja Jeruusalemma linna hävingulooga“; teisalt Villem Alttoalt Suitsule hoiakult ja hinnangult vastanduv tähelepanek: „siin on aga tegu keerukama kompositsiooni ning stroofiehitusega ulatuslikuma luuleteosega, mis on sõnastatud vaimuliku oodi stiilis“.

Aivar Põldvee mõne aasta tagune leid Riias Läti Riiklikust Ajalooarhiivist, Hansu kaks eestikeelset kirja professor Gabriel Skraggele 1702. ja 1703. aastast, pole lavastusmeeskonna tähelepanu köitnud. Ometi tõid just need 2018. aastal publitseeritud ja kommenteeritud kirjad päevavalgele Hansu sidemed tollase Tartu-Pärnu akadeemia õppejõududega, Hansu saksa keele oskuse triviaal- ehk saksa kooli tasemel, ladina sõnade veatu kirjutamise ja eesti või saksa keele konteksti paigutamise.¹ Samuti on Põldvee näidanud, et Hansu esimesel tööperioodil kuni 1694. aastani tegutsesid Puhja kirikus haritud teoloogidest piiblitõlkijad Adrian Verginius, Johann Hornung ja käsikirjalise eesti-saksa sõnaraamatu koostaja Salomo Heinrich Vestring, ning õigustatult küsinud: „Kas säilinud kaebelaul oli Hansu ainus luuletus? Kas ilma harjutamata on võimalik sellist teost luua? Kas ja millest ta võis veel kirjutada?“²

Järgnevas liigun Põldvee vaetud elu- ja keeleajalooliste allikate juurest kirjanduslooliste juurde, näitamaks, et kaebelaul ei kuulu mitte lihtsalt varauusajale tüüpilise juhuluule hulka, vaid Vene ohu diskursuse poeetilisse poolde. Selleks kõrvutan Hansu kaebelaulu mõne siinse paremini uuritud ladinakeelse näitega.

Varauusaegne Vene ohu diskursus Liivimaal

Eesti rahvusbibliograafia ettevalmistamine, sh Tartu akadeemia trükitoodangu kataloogimine ja uurimine viimasel 30 aastal, kinnitab, et hoolimata Hansu imposantsest suhtlusringkonnast – Tartu akadeemia professor ning kohalikud saksa soost kirikuõpetajad – ei jõudnud Hansult eluajal trükki ridagi. Ent paradoksaalselt pole kogu Academia Gustaviana ja Gustavo-Carolina aegse trükitud akadeemilise juhuluule hulgas üldse ühtki iseseisvat luuletust Vene ohu ega moskoviitide varasema laastamistöö kohta Liivimaal, ei iseseisva trükisena ega ka mõne muu trükise osana. Neid ei leidu ka Riias trükitud juhuluuletuste seas. Jääb mulje, justkui polnuks see siinses Rootsi aja poeesias üldse oluline teema (muid, nt religioosseid ohte ja kriise luules aga puudutatakse) ning selle käsitlemine proosakroonikais, nt Tilmann Bredenbachil (1564) või Balthasar Russowil (1578) johtus kroonikažanri eripärast ja jäädvustavast funktsioonist. Siit on nähtavasti võrsunud ka senine arusaam, justkui tulnuks Vene ohu teema siinmail luulesse alles Käsu Hansuga ja esmalt just eesti keeles.

Ometi oli see diskursus siin juba vähemalt XVI sajandi alguses ka poeetilises vormis olemas ning saatis pikki Vene ohu sajandeid alates 1478. aastast.³ Eriti intensiivselt mõtestati Vene ohtu luules vahetuil sõja-aastail ning kon­fliktide järel, 1500–1508 ja seejärel alates 1558. aastast kuni XVI sajandi lõpuni. Ent neid luuletusi kirjutasid peamiselt Liivimaalt pagendusse või siis lühemaks ajaks mujale õppima läinud mehed ja avaldasid neid ka mujal trükikodades. Need on alam- või ülemsaksa ning ladina keeles kirjutatud lühieeposed aleksandriinis või heksameetris ja eepikale omaste struktuurivõtetega või siis kaebelaulud eleegilistes distihhonides. Vene hirmutegudest luuletasid Liivimaalt pagenud isegi vanakreeka keeles – 1561. aastal avaldas Riiast pärit Georg Neiners Wittenbergis poeemi „ΑΠΟΔΗΜΙΑ ΤΗΣ ΟΜΟΦΡΟΣΥΝΗΣ Ξένος καὶ ομοφρος“ ladinakeelse ala­pealkirjaga „Exilium et peregrinatio Concordiae“ („Üksmeele pagendus ja väljarändamine“).⁴ Põhja-Eestiga seotud autorid viljelesid Vene ohu teemalist luulet eeskätt saksa, Lõuna-Eestist ja Lätist pärit autorid ülekaalukalt ladina keeles, ilmselt sooviga kõnetada Poola võime.⁵

Eeskätt humanistlik ladinakeelne osa Vene ohtu käsitlevast luulest kirjutati varauusajal õpetatud stiilis ja selle diskursuse raames katsetati regioonis sageli uute kirjanduslike vormide ja võtetega, tihti mitut eeskuju ühendades. Nii näiteks algab kogu Eesti- ja Liivimaa lüüriline, s.t lüürilistes värsimõõtudes luule tartlase Anselm Bocki 1562. aastal Königsbergis trükitud väga õpetatud luuletusega „Precatio contra Moschum, Livoniensium ac aliarum vicinarum gentium haereditarium hostem“ („Palve liivimaalaste ja teiste naaberrahvaste põlisvaenlase moskoviidi vastu“). Selles 34 stroofi pikkuses luuletuses katsetas Bock Liivimaal esimest korda aioolia värsimõõtu, nimelt Sappho stroofi. Luuletuse ideestiku kohandas ta Martin Lutheri 1541. aastal avaldatud proosateosest „Vermahnung zum Gebet wider den Türken“ („Manitsus palveks türklaste vastu“, WA 51, 585–625), mille Luther oli kirjutanud kuurvürst Johann Friedrich I (1503–1554) korraldusel Türgi sõdade ajal pärast Budapesti vallutamist ja Viini vallutuskatset. Bock ei loonud oma poeetilist parafraasi siiski mitte otse saksakeelsest „Manitsusest“, vaid Lutheri teose proosatõlkest ladina keelde Baseli teoloogi ja humanisti Wolfgang Fabricius Capito (1478–1541) sulest „Precatio contra Turcam, nominis Christiani haereditarium hostem“ („Palve kristlaste põlisvaenlase türklase vastu“).

Et selliseid poeetilisi parafraase kirjutati varauusajal enamjaolt piibli­psalmide põhjal, võib Bocki kohta väita, et ta idealiseeris Lutheri kirjutise lausa uueks pühakirjaks, jäljendades nii selle kristlikku argumentatsiooni, väärtusi, paljusid eeskujuteksti võtmesõnu, kohati ka grammatilist ja lausestruktuuri. Lutheri idee Türgi vaenlasest kui Jumala viha tõttu saadetud karistusest kestva ülbuse ja usulise leiguse eest ning palvest kui ainsast tõhusast vahendist selle leevendamiseks kandus edasi peaaegu kõigisse Liivimaa Vene ohu teemalistesse luule- ja proosatekstidesse, muu hulgas ka Käsu Hansu kaebelaulu.

Vene ohu diskursus katkes Liivimaal Rootsi aja lõpuga, nii et Käsu Hansu laul jäi selle kaks sajandit mitmekeelsena kestnud traditsiooni viimaseks varauusaegseks näiteks ning kätkes oma keeruka, ulatusliku kompositsiooni ja stroofivormi, aga ka religioosse sõnumiga mitmekeelse diskursuse olulisimaid jooni. Hansu luuletus ei jõudnud trükki mitte üksnes seepärast, et Rootsi-aegse ülikooli trükikoda Pärnus oli juba kokku pakitud, vaid ka seetõttu, et sellest žanrist juhuluulet oli kogu Rootsi aja vältel tavaks avaldada Eesti- ja Liivimaast kaugemal.

Vene ohu diskursus Põhjasõja-järgses luules

Eesti- ja Liivimaa poliitiline kuuluvus pärast Põhjasõda ei andnud võimalust seda diskursust varasemas vormis ja ideedega jätkata. Ent siinsest muukeelsest kirjandusloost, täpsemalt XVIII ja XIX sajandi vahetuse valgustuse- ja antikvaarsustuhinast, on teada siiski üks baltisaksa literaadi uutes oludes avaldamiseks kohandatud varauusaegne Vene ohu teemaline poeem. Jurist, Vene riiginõunik ja antikvaar Balthasar von Bergmann (1736–1789) võttis nimelt riialasest literaadi ja teoloogi Augustinus Eucaediuse 1564. aastal Wittenbergis avaldatud mütoloogilise hoiatusepüllioni „Aulaeum Dunaidum“ („Daugava nümfide piltvaip“) ning asendas selle keskosa vaibakirjelduses idealiseeritud tagasivaate keskaegsetele Riia piiskoppidele hoopis oma kaasaja Vene tsaaride ja tsaarinnade ülistusega (tõsi, 1794. aasta Ruhja trükises on seejärel antikvaarses funktsioonis alles ka 1564. aasta vaibakirjeldus).

Asendusvaibal kujutatud Liivimaa viimase ordumeistri Gotthard Kettleri (1517–1587) hirm moskoviitide ees on Bergmanni käsitluses põhjendatud, sest Liivimaa ordu ei olnud moskoviitidega sõjaliselt jõult võrdne. Kettlerile järgnenud poolakate ja rootslaste võim lõppes Bergmanni arvates seepärast, et nad lähtusid valitsemisel taltsutamatust valitsemisihast (saeva cupido). Alles Peeter I isikus olevat tasakaalus mõlemad valitsemiseks vajalikud eeltingimused – füüsiline ja vaimujõud –, nii et üksnes tema sai Liivimaale tuua kestva rahu, õiglase kohtusüsteemi ja head kombed.

Kuid isegi konformistliku Bergmanni sõnum kaasmaalastele erines Vanemuise suvelavastuse üleüldisest headusepüüust. XVIII sajandi vaatepunkt oli märksa kriitilis-ratsionaalsem: Venemaa naabrite riiklik iseseisvus on võimalik üksnes niikaua, kuni ollakse nii füüsilis-militaarselt kui ka meelekindluselt ja voorustelt venelastest üle ning kuni õnnejumalanna ei ole Venemaa poolel. Vastasel korral on Vene oht möödas üksnes neile alistumise korral. Selles kontekstis peegeldab Tartu suvelavastuses leiduv Peeter I käsk Hansule kirjutada hoiatusteos Vene ohu eest järgmiste sajandite eesti- ja liivimaalastele tõesti hilisema muukeelse kirjandusloo arenguid.

Niisiis on üks võimalus Käsu Hansu elu ja kaebelaulu mõistmiseks lugeda seda teiste Eesti- ja Liivimaa varauusaegsete Vene ohu teemaliste luuleteoste ja nende retseptsiooni kontekstis. Hansu-aegne Liivimaa oli praegusega sarnaselt mitmekeelne. Seepärast ei tohiks me ka oma tagasivaates tollasele kirjandusele eraldada mitmes eri keeles, kuid samal teemal loodud luulet üksteisest.

1 Aivar Põldvee, Käsu Hansu kirjad. – Tuna 2018, nr 4, lk 85–103, Hansu kirjutamisoskustest lk 93–95. Artiklis leidub seni põhjalikem ülevaade Käsu Hansu isikust ning tema luuletuse uurimis- ja tõlgendamisloost.

2 Samas, lk 97.

3 Madis Maasing, Infidel Turks and Schismatic Russians in Late Medieval Livonia. Rmt: Fear and Loathing in the North. Jews and Muslims in the Medieval Scandinavia and the Baltic Region. Toim Cordelia Heß ja Jonathan Adams. Berlin, Boston: de Gruyter 2015, lk 347–388, eriti lk 368–371.

4 Kreekakeelse pealkirja ortograafia muutmata kujul.

5 Loetelu moskoviitide hirmu teemal Tallinnas kirjutatud saksakeelsetest luuleteostest vt Martin Klöker, Tallinna kirjanduselu 17. sajandi esimesel poolel (1600–1657). Haridusinstitutsioonid ja juhuluuletamine. Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2014, lk 98-99. Liivimaa humanistliku ladinakeelse moskoviitide-luule kohta vt Kristi Viiding, Vom Türkengebet zum Russengebet: Anselm Bock und die Anfänge der lateinischen Lyrik in Livland. Rmt: Medicina Mentis. Essays in Honour of Outi Merisalo on the Occasion of her Sixty-Fifth Birthday 9 May 2024. Toim Marianne Pade, Leonardo Magionami, Susanne Niiranen, Bernd Roling ja Raija Sarasti. – Nordic Journal of Renaissance Studies 2024, nr 22, lk 435–454 (https://www.njrs.dk/njrs_22_2024.htm).