Kasuemakeel

Mitme keele vahel elamine ja neis läbisegi kirjutamine on tänapäeva maailmas üha tavalisem.

KÄTLIN KALDMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Jõudsin juba palju aastaid tagasi veendumusele, et kõige tähtsam kingitus, mille lapsele ellu kaasa saab anda, on mitmekeelsus. Kakskeelsus vähemasti, olgu need keeled kui tahes väikesed või suured – mida erinevamad, seda kasulikum järgmiste keelte omandamise seisu­kohalt.

Kes ei ole kuulnud toredaid lugusid kakskeelses peres üles kasvanud lastest ja nende keelenaljadest, kui ema ja isa keel lapse maailmas ainuisikulisel moel ühinevad? Mõelgem korraks kas või romaani keelte agua ja ebareegli­pärase eesti sõna „vesi“ käänamise peale. Kumba te ise kakskeelse lapsena lihtsuse mõttes igapäevaelus kasutaksite?

Mäletan, kuidas üks Saksamaal elav Kanada kirjanik oli väga uhke selle üle, et oli mitme seal elatud aasta jooksul saksa keelt purssima hakanud. Seda päevani, mil ta lasteaias käiv poeg ütles: „Issi, sa ikka ei oska saksa keelt, parem kui sa seda üldse ei räägiks.“ Praeguste eesti laste ameerika keele oskus on nii hea, et nad teevad selles vanematele silmad ette ja nii mõnelgi pool – kus veel osatakse – räägitakse laste nina ees salajutte vene keeles.

Rahvusvahelisel tasandil tegutsedes saab mitmekeelsuse eelis väga kiiresti selgeks. Kui tegemist ei ole just ametliku riigivisiidiga, kasutatakse tõlkide abi ainult erakordsetel juhtudel. Teine, kolmas, neljas keel toob alati kaasa võimaluse mõista inimesi, keeli ja kultuure, millest koostööpartneritel väga aimu ei ole. Mul endal on suur kasu olnud soome keelest, aga kõige enam saab inglise keele kõrval PEN Internationali töös kasutust muidugi vene keel. Ka minu ukraina, tšehhi, bulgaaria, sloveeni ja serbohorvaadi keel on viimastel aastatel astunud suure sammu edasi.

Keel ei ole muu kui suhtlemise ja enda arusaadavaks tegemise vahend. Oluline on lugu, mida sa selles keeles jutustad. Pildil keelenäitus Hollandis Leeuwardenis 2018. aastal.

Erakogu

Elukestev keeleõpe

Ma ei ole inglise keelt kunagi õppinud. Valetan, Eesti humanitaarinstituudis õppisin seda kaks semestrit edasijõudnute tasemel, et Cambridge’i eksam sooritada. Tõlkisin toona inglise keelest teist raamatut, oma esimest Jeanette Wintersoni, ja grammatikast ei olnud mul aimugi. Artiklid? Inglise keele põhjala kihistus ei hooli neist suuremat, me saame niisamagi aru, millest jutt käib.

Inglise keel tuli minu juurde teatri kaudu. Muidugi ei olnud mul tol 1990. aastal Ruto Killakunna koosseisus üleeuroopalises teatriprojektis osaledes aimugi, et need esimesed ingliskeelsed laused ja katkendlikest kogelemistest järjest sujuvamaks saanud vestlused, mis selle kuu aja jooksul maha peetud said, on eluaegse teekonna algus. Teekonna, mille jooksul on sellest keelest tõlgitud oma 70 raamatut ning mille kestel olen kasvanud mõistma selle keele arengut ja olemust ja kohanud kõik­võimalikke kultuure, mille see keel on vallutanud ja osaliselt üle võtnud.

Ei ole inglise keele kõrval teist keelt, millel oleks nii palju kasutuspiirkondi, kus keel on omasoodu arenenud ja uusi keelekihte moodustanud. Ja ehkki see tuleneb otseselt kunagise Briti impeeriumi vallutustest, on aeg-ajalt ikka kuulda brittide etteheiteid, et kõik need teised ei räägi ikka seda õiget inglise keelt. Jah, põhiosa maailmast räägib ja õpib tänapäeval ameerika keelt. Mitte kusagil peale Suurbritannia ei ole mulle esitatud kuulsat küsimust aktsendi päritolu kohta: „Where’s your accent from?“ Jälle valetan. New Yorgis ka küsiti, aga see oli üks inglise ema kahe lapsega, kes tahtsid väga teada, kas ma olen pärishaldjas. Ülejäänud maailmas ei ole mingit vahet, kuidas sa oma inglise keelt räägid, inglise või ameerika või austraalia või uus-meremaa või eesti või läti moodi.

Väga kõrgelt hinnatakse ameerika keelt muidugi Ladina-Ameerikas, seal tahavad peaaegu kõik USAsse pääseda. Kanadas peab iga teine inimene maha pika loengu sellest, kui väga nad kõik hindavad sealset mitmekesist kultuuri ja kuidas Kanadas on igaühel vähemasti kaks keelt – inglise keel ja kodune emakeel ja see on väga hea kultuuride mitmekesisus ja nii peabki olema. Ja nii ongi. Kohtusin seal näiteks luuletajaga, kes oli üles kasvanud kuuskeelses keskkonnas, ühes otsas taani ja teises hiina keel – oma keel oli emal, isal ja kõigil neljal vanavanemal. Samal ajal kas ei ole omajagu naeruväärne, et enam kui 70 aastat pärast Briti krooni alt vabanemist peavad India ja Pakistani koolilapsed ikka ajama pähe arvukaid inglise kirjanike teoseid, millel neid ümbritseva kultuuriga pistmist ei ole?

Kuidas teha iseendast kordussaadet?

Vähemalt kolmveerand minu tööst ja tegevusest toimub inglise keeles. Mõnikord ei räägi ma päeva jooksul sõnagi eesti keelt. Ma magan inglise keeles – mu unenäod on ingliskeelsed –, ma ärkan inglise keeles – esimesed mõtted mu peas on inglise keeles –, ma mõtlen inglise keeles, ma räägin inglise keeles – see võib minna sinnamaani, et iseäranis stressisituatsioonis ei tule eestikeelsed sõnad mulle enam kuidagi meelde –, ma loen inglise keeles, ma kirjutan inglise keeles. Nii asjalikke töömeile kui ka oma igapäevast ilukirjandust, luuletusi ja lugusid. Loa selleks andsin endale aastal 2010. Võlgnen selle julguse eest suure tänu eesti juurtega briti luuletajale Philip Grossile, kelle luulekirjutamise kursusel toona osalesin. See oli võrratu loovkirjutamise maraton, kus osalesid peamiselt kunagised humanitaar­instituudi üliõpilased. Sellest kursusest alguse saanud luuleklubi käis koos palju aastaid. Lugesime ja arutasime üksteise loomingut – enamasti kirjutasime inglise keeles. Nüüdseks ei ole suurem osa klubi liikmetest enam Eestis – kes elab alaliselt välismaal, kes viibib seal suurema osa ajast.

Ma võitlesin sellega, ma tõepoolest võitlesin selle inglise keele rünnaku vastu iseenda sees, oma kirjutamises, mis on mulle kõige hingelähedasem ja sügavam protsess üldse, ent kui päevad on täis seda teist keelt ning suurem osa suhtlemisest, lugemisest ja kirjutamisest käib selle keele kaudu, siis ei ole väga võimalust selles lahingus võitjaks jääda.

Ja nii see algas. Esimesed arad read, esimesed terved luuletused, ja täishoo sai inglise keeles kirjutamine sisse selsamal luulekursusel. Olin just tulnud Islandilt, kus kirjutasin romaani ja üritasin kangesti kirjutada mitte midagi muud, aga no mis teha – kui loomise uksed on valla, siis tahavad ka kõiksugu teised tekstid välja pääseda. Kõik, kes kirjutavad, teavad, et seda protsessi ei saa enam takistada. Kui seda jõuga teha, ei ole kirjutustõrge kaugel.

Inglise keeles kirjutamise esimene saadus oli „Armastuse tähestik“ – kahes keeles, aga mitte kakskeelne luulekogu. Mõni üksik tekst ses raamatus on üldse kirjutatud eesti keeles. Enamasti on need eestikeelsed luuletused uuesti kirjutatud ingliskeelsete luuletuste versioonid. Seal on päris palju tekste, mida ma ei osanud eesti keelde ringi panna ja sellepärast need raamatus inglise keeles ongi. Seal on tekste, mis grammatiliste iseärasuste tõttu ei olegi tõlgitavad. See iseenda teksti teises keeles taaskirjutamine on üks kõige skisofreenilisemaid nähtusi loomise juures – oled selle teksti juba läbi elanud ja pead seda nüüd uuesti tegema. Tõlkimine nende puhul ei õnnestu – hiljemalt viiendaks reaks panen omadega täiesti rappa. Nii et ei jää midagi muud üle kui tuleb tagasi minna kirjutamisaegsesse meeleseisundisse ja luuletus uuesti kirjutada. Kuidas teha iseendast kordus­saadet?

Sama on mitmel korral juhtunud ka soome keelega, s.t luuletus on kõige­pealt kirjutatud soome keeles ja siis pean selle eesti keeles uuesti kirjutama. Ehkki need keeled ja grammatilised struktuurid on teineteisele palju lähemal kui inglise keele puhul, on ometi soome keeleski väljendeid ja sõnu, millele eesti keeles vastet leida pole sugugi lihtne. Ma armastan soome keelt. Rakastan suomea!

La lengua madrastra

On juhtumeid, kus eri maade ja keelte vahel rännates läheb kõik segi. Ärkan hommikul hotellitoas ja esimene mõte on: „Mis koht see on? Miks ma siin olen? Mis keelt siin räägitakse?“. Inglise keeles. See kandub üle ka kirjutamisse – ma lihtsalt kirjutan, ennast takistamata, sõnadesse takerdumata, nii nagu parasjagu antakse ja tuleb, ja küll pärast saab teksti ses õiges keeles üle käia. Nii esineb mu kirjutiste algversioonides lauseid, mis koosnevad kolmest keelest. Ometi on üks valdkond, millest kirjutan peaaegu alati eesti keeles – see on Nõukogude aeg. Selle kohta lihtsalt puudub ingliskeelne sõnavara.

Ma ei seosta end kuidagi selle kirjanike koolkonnaga, kes räägib, et kirjutamine tuleb keelest. Olid minulgi keele kirjutamise ajad. Need jäävad sinna kaugetesse üheksakümnendatesse, kus Artur Alliksaar kõneles minuga unes ja ilmsi, päeval ja ööl. Nüüdseks kuulun kindlalt nende hulka, kelle kirjutamist ajendab idee.

Olen kirjanik, ent mitte keele kirjanik. Olen mõtte kirjanik. Kirjutan seda, mida ma pean kirjutama, selles keeles / nendes keeltes, milles see parasjagu tuleb. Muidugi on sõnastus oluline, selle vastu ei saa, ent see ei ole prioriteet. Tõlkemaailmas nimetatakse seda kirjutamiseks kasuemakeeles – la lengua madrastra. Inimeste enneolematu liikumisega seoses esineb seda aina enam ja enam.

Mitmes keeles kirjutavaid autoreid on meil ju tegelikult omajagu. Kõigepealt muidugi meie armsad eestivene kirjanikud, kellest Igor Kotjuh ja P. I. Filimonov on hakanud ka eesti keeles kirjutama. On Mathura, kes kirjutab aeg-ajalt inglise keeles. On ameerikakeelne Adam Cullen, kes kirjutab eesti keeles. On Norra Øyvind Rangøy, kes kirjutab eesti keeles. On Triin Paja, kelle luuletee algas inglise keeles kirjutades. On Kai Aareleid, kes kirjutab ka soome keeles. On Veronika Kivisilla, kes kirjutab vahel norra keeles. Ja muidugi mitmekeelne Jaan Kaplinski.

Põhjanaabrite juures on Kaspar Salonen, kes kirjutab inglise keeles. Ja möödunud aasta lõpul sai kirjanduse aastaauhinna Cia Rinne, kes ei ole soome keeles kirjutanud ühtegi luuletust, kes elab juba ammu Berliinis ja kirjutab-esineb inglise, saksa, prantsuse, väljamõeldud you name it keeles.

Maailma peaaegu otsast otsani läbi käinud, olen jõudnud järeldusele, et kuuluvuse poolest olen eurooplane. Kui täpsustada, siis Euroopa eestlane. Euroopa on see koht, kus ma tunnen end turvaliselt, kus ei pea kogu aeg üle õla kiikama, kus ei ole seda ohutunnet kuklas, mis nii mõneski paigas on mind ööpäev läbi saatnud. Ometi olen selles väikeses rannakülas, kus ma praegu elan, rohkem välismaalane kui Londonis, Lesbosel või Islandil. Vana kalur küla vahel ütleb mulle ikka veel tervituseks: „How do you do, my baby?“ – „I’m very well, thank you,“ vastan mina. How do you do?“ („Kuidas läheb, mu kallis?“ – „Väga hästi, tänan küsimast. Kuidas teil läheb?“)

Keel ei ole muu kui suhtlemise ja enda arusaadavaks tegemise vahend. Oluline on lugu, mida sa selles keeles jutustad.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht