Kätlin Kaldmaad on meil kindlasti vaja

Vaese riigi ja väikese keele kirjanik peab selleks, et mitte vajuda kasutuse ja vaesuse auku, kogu aeg sebima.

ANDRA TEEDE

Kirjanike viimase aja sõnavõtte lugedes tundub, et suuremat pettumust ja tülpimust ning eriti just kasutu olemise tunnet ei ole mina oma varsti 20aastase kirjanduse juures viibimise jooksul kohanud. Küll on jaks otsas Kotjuhil¹, küll Mudlumil², siis pole raha kirjanike liidul³ või pensionifondi Grigorjeval⁴. Ei ole kerge luuletada ja novellitada, kui ära ei ela ja kedagi paista huvitavat ka sinu äng ja ponnistus.

Selle kõrval on nii energiat andev, inspireeriv ja võimas, et Kätlin Kaldmaa küll ei väsi. Tema aina teeb. Võitleb naiste ja tsenseeritute eest PENis, käib luuleõhtult luuleõhtule, toimetab kirjastuses Hunt, murrab internetikommentaatorite kiuste soorolle, reisib mööda ilma, muljetab aiaelust Viinistul ja loomulikult kirjutab. Kord kutsus Kaldmaa mind Filipiinidele kirjandusreisile, aga siis olin ma nii kauge koha jaoks liiga rase. Siis jälle pidin teda külastama Kreekal, aga ilmselt sai raha enne otsa. Meeliülendav on teada, et kui mul on vabandused, siis keegi ikka käib, teeb ja näeb päriselt.

Kes tahab kirjanikuna ära elada, peab kogu aeg ja väga palju tootma. Inglise keelt ja eriti getokeelt ei ole võib-olla Sirbis hea toon kasutada, aga kui vaatan enda ja ka Kaldmaa elu, siis tuleb mulle pähe termin hustling. Sõnaraamat tõlgib selle „tunglemiseks“, aga ma ütleks pigem „sebimine“. Vaese riigi ja väikese keele kirjanik peab selleks, et mitte vajuda kasutuse ja vaesuse auku, kogu aeg sebima ja see on jube raske.

Kaldmaa on öelnud intervjuus Vilja Kiislerile, et tema eesmärk on kirjutada elu jooksul võimalikult palju raamatuid.⁵ Tõepoolest, kui arvestada ka tõlkeid inglise, araabia, sloveenia, kreeka, hispaania ja soome keelde, mis Kaldmaa puhul on tihti originaalsete lisatekstidega täiesti omaette teosed, annab Estri kataloog tulemuseks üle 20 raamatu kümne aasta jooksul. Kui see pole korralik hustler-kirjandus, siis ma ei tea, mis on.

Kaldmaa uues luulekogus „Mu tiivad on mu juured“ on selle kohta tabav luuletus. „Mu tiivad ..“ on valdavalt eestikeelne raamat, kuid umbes kümnendik tekstidest on inglise keeles. Kaldmaa seletab seda nii, et mõnikord lihtsalt tuleb mõte teises keeles. See algas tal pärast Philip Grossi ingliskeelset kirjutamiskursust ja Islandil elamist, nii et pole ime, eks keskkond dikteerib (lk 78).

Igal juhul, „A shitty poem number one by a homeless woman“ kulmineerub just sellise hulluks töötanud hustler-kirjanikule nagu Kaldmaa ja mina mõlemad oleme, töötamisega „as soon as you open your eyes / until you close them for sleep,“ liiga hõivatud, et oleks meeles arsti juures käia ja küsida, miks on kogu aeg paha olla ja hinges „the constant nagging feeling of never being enough, / never doing enough, never trying enough, / never never enough enough enough“ (lk 61).⁶

Kaldmaa elab meeletu tempoga, seda võib tema raamatu põhjal arvata. Ühel hetkel on ta Taanis muusikafestivalil (lk 59), siis Mongoolias vetsujärjekorras (lk 60), järgmiseks joob kohvi Buenos Aireses (lk 106) ja kuulab abieluettepanekut Londonis (lk 107). Kohe luule­kogu alguses on üks proosapala või proosa­luuletus, kuidas soovite, mis kirjeldab Kaldmaa lahkumist kallima juurest, et kiirustada lennule.

See tunnike või pool, mis raamatus võtab ruumi neli lehekülge, on painavalt täis tuubitud lubadusi, suudlusi, kella vaatamist ning asjade pakkimist – nii et neil kahel, kes ei suuda ilma teineteiseta, kuid ometi enam sel aastal kohtuda ei jõua, tuleb takso ootuses ja mantlit selga pannes soovida ka head uut aastat (lk 28–31). Olles ka ise elanud nii, et hotellidest tulemisele ja sinna minemisele on veedetud rohkem aega kui oma korteris, on see uksel viimaste hetkede venitamine mulle nii tuttav.

Üldse, Kaldmaa kirjutab väga ilusasti armastusest. Tema 2012. aasta „Armastuse tähestik“ oli suhetest pungil, ka „Mu tiivad ..“ on saanud palju kõmu tekitanud rahvusvaheliste armukeste tsüklist ühe teksti. „Minu Islandi armuke on pärit lohedest,“ alustab Kaldmaa ja viib lugeja vulkaanide maale (lk 125).

Omaette klass on aga luuletus „Kui ma oleksin olemas“, mis võib ja võib ka mitte olla samale adressaadile, kui varem mainitud lennukile kiirustamise tekst. „Kui ma oleksin olemas“ räägib jälle igatsusest ning sellest igavese reisija ja lahkuja tundest, et oled küll oma füüsilise kehaga mõnes konkreetses kohas, aga sama palju oled samal ajal igal pool mujal, seal, kus on su süda. „Kui ma oleksin olemas, / ei laseks ma sul ühelgi hommikul enne duši alla minna, / kui olen sind kaua nuusutanud“ (lk 162).

Teemasid ja tasandeid on „Mu tiibade ..“ ligi 200 leheküljel palju. Tundub, et mõned luuletused on kirjutatud ainult ettelugemiseks. Kes on näinud Kätlin Kaldmaad esinemas, teab, et ta ei loe mitte niisama paberi pealt ette, vaid tema show on tõeline show. Kaldmaa kasutab heli ja visuaale ning seda arvesse võttes on elamus kuulda poeeti laval vaid talle omasel moel ütlemas näiteks „linnuke“ kakskümmend korda järjest (lk 154) või lugemas luuletusi „Spell of snow“ ja „Lumemana“, milles on veel rohkem kordusi. Raamatu lugeja neid aga endale valjult ei esita, vaid libistab silmadega üle ning mingit elamust ei saa. Niisugune visuaalne või vokaalne luule meenutab üht Kaur Kenderi teost, kus peategelane vaatab Taimaal, kuidas tuk-tukid sõidavad – raamatus on terve lehekülg täidetud sõnadega „tuk-tuk“, mis peaks seda tuk-tukimere mühinat edasi andma.⁷

Kuigi väga produktiivne ja tõeline hustler-kirjanik, ei ole Kaldmaa alates 2012. aasta „Armastuse tähestikust“ eesti keeles algupärast luulekogu avaldanud. Seetõttu on arusaadav, et „Mu tiivad ..“ koosneb igasugu asjadest, mis selle pika aja jooksul märkmikusse jõudnud. Kujundaja Lili-Krõõt Repnau on autori märkmikulehekülgi ka üles pildistanud ja kujunduses neid pilte kasutanud.

Toon välja veel mõned muljetavaldavad luuletused. Kaldmaa on varemgi kirjutanud sellest, kuidas ta tunneb end hundina ja mida see tähendab. Siin raamatus lisanduvad ka teised loomad. Loomad, mets, ürgsus sobivad Kaldmaale väga hästi. „Mõtlen kogu aeg karust“ (lk 40) on nii pingeline, et võibki jääda arvama, kas tegemist on jälle armastusluuletusega ja „karu“ on kõneleja kallim või kirjutab Kaldmaa sõjast ja peab „karu“ all silmas näiteks ründava riigi vihatud presidenti.

Samuti on „Viimane suvepäev“ (lk 57) ja „tõlkimatu luuletus“ (lk 58) niisugused tekstid, mis poevad naha vahele ja tulevad kindlasti aastate pärast või näiteks unenäos meelde. Raamatu kõige olulisem luuletus on aga selle esimene. PENis tegeva ja üldse tundliku inimesena on Kaldmaa Ukraina teemal ilmselgelt väga emotsionaalne, ometi leidub terve luulekogu peale vaid üks tekst, mis räägib otsesõnu sõjast. „Mõtlen kogu aeg Ukrainast“ on rohkem karjatus kui luuletus ning kes seda loeb, saab aru, miks sõjaluuletusi raamatusse rohkem ei jõudnud.

Tegin huvi pärast proovi ja andsin Kaldmaa Ukraina-luuletuse lugeda inimesele, kes mitte kunagi luulet ei loe ja keda luule ka absoluutselt ei huvita. Mõtlesin katsetada, kas on tõesti nii, nagu viimasel ajal räägitakse – et mingeid paganama kirjanikke ei ole vaja ja kõik, mida me teeme, on mõttetu. Nagu lootsin ja arvasin, sain raamatu tagasi koos suurte kiidusõnade ja veekalkvel silmadega, nii et pole kahtlustki: kuni on meil Kätlin Kaldmaa, on Eesti kirjandusega kõik hästi ja ei devalveeru me kuskile. Hustlimise kohta võiks Kaldmaa aga hakata koolitusi andma, sest nii muljetavaldavalt palju jaksata on tõesti suur oskus.

1 Maia Tammjärv, Igor Kotjuh: „Ma ei oska elada“. – Müürileht nr 129, mai 2023.

2 Mudlum, Uimane ja väsinud ma tänagi näin. – Sirp 14. VII 2023.

3 Vilja Kiisler, Tiit Aleksejev: olukord on närune. Looja töötab sageli tasuta. – Eesti Päevaleht, LP 24. I 2023.

4 Sveta Grigorjeva, Lugupeetud kultuuriminister, kas teate, mis on minu pensioniplaan? – ERRi kultuuriportaal 3. I 2023. https://kultuur.err.ee/1608838507/sveta-grigorjeva-lugupeetud-kultuuriminister-kas-teate-mis-on-minu-pensioniplaan

5 Vilja Kiisler, Kätlin Kaldmaa: mul ei ole selleks meest vaja, et kappi liigutada. – Eesti Päevaleht, LP 6. VIII 2021.

6 Luuletuse pealkirja võib tõlkida kui „Kodutu naise närune luuletus“. Jutustaja kurdab, et töötab pidevalt, silmade avamisest kuni magamaminekuni. Hinges närib seejuures tunne, et midagi ei tehta ega üritata kunagi piisavalt, mitte iialgi ei ole piisavat piisavalt. – Toim.

7 Kaur Kender, Ebanormaalne. Eesti Keele Sihtasutus, 2000.