Katre Ligi ütlemised

Tiia Toomet

Katre Ligi, Õnnelik lõpp. Kujundanud Mari Ainso, ümbrisel Mart Trummali foto. Ilmamaa, 2012. 143 lk. Oma eelmises luulekogus „Naabrivalve” on Katre Ligi seletanud, mida ta ise luule tõlgendamisest arvab: Retseptsioon on pisuhänna tegemine käepärasest materjalistvastavalt igaüherikutuseastmeleja isiklikeleeelarvamustele Pretendeerimatagi millelegi enamale, julgen oma isiklikult rikutuse tasandilt väita, et „Õnnelik lõpp” on Katre Ligi kõige parem luulekogu. Häid luuletusi on ta kirjutanud varemgi, aga nende sekka on ikka sattunud ka kohmakamaid sõnastusi, mis on seganud üldmuljet. „Õnnelikus lõpus” sellist tunnet ei teki. Luulekogu keel on erakordselt lihtne, napp ja täpne. Autor nagu ei püüagi enam väljenduda ilusti ja poeetiliselt, vaid usaldab argikõnet. Kohati tekib tunne, et kirjapandu polegi luule, pigem  elu näinud inimese tõdemused ja ütlemised.  Neid on kerge lugeda, aga nad pole kergekaalulised, vaid pakuvad piisavalt mõtteainet ja äratundmisrõõmu. Katre Ligi ise näib küll kartvat, et:  Lühikesed / luuletused /  külmetavad / liiga suure / lehe pääl. /  Ei nad  külmeta, saavad hoopis iseolemise väge. Nii lihtsalt saab kirjutada vaid professionaal, kes valdab sõna kasutamise kunsti.

 
Rõõm. Kitsas hele triip.
Kurbus. Lai tume triip.
Rõõm. Kitsas hele triip.
Triibuseelik.

Iseasi, millest need luuletused räägivad. See on ikka seesama maailm, „eluloo mõrkjas sete”, mis on tuttav juba Katre Ligi varasematest kogudest,  nüüd vaid veidi rahunenumal ja küpsemal kujul. Katre Ligi kirjutab jätkuvalt iseendast ja igapäevaelust, võiks kõige lühemalt öelda. Ikka on argitoimetuste taustal looduspildid ja linnamaastikud, ikka on kusagil lapsed, nüüd juba suureks kasvanud. Ikka kaheldakse endas, selgitatakse suhteid teiste olijatega ning selle ühega, kes kõige lähemal. Jääb tunne, nagu püüaks luuletaja eluaeg öelda ümber ühte ja sedasama, pidevalt täpsustades, otsides õigemat sõnastust.
 
Maailma ei päästeta
üks kord ja lõplikult,
vaid kogu aeg, pidevalt,
kuni viimase korrani.

Iseloomulik on seejuures, et olles kahe jalaga igapäevaelu sees, seisab kirjutaja sellest ka  justnagu väljaspool, vaatab ennast ja olukordi kõrvalt. Katre Ligi luules puudub  kirg, jäägitu kaasaminek, hullutav õnn, must meeleheide. Kui need emotsioonid elus kunagi ka olnud on, siis luulesse jõudmise ajaks on neist saanud juba minevik. Jäänud on rahulik tõdemus, et kõik on, nagu on. Isegi karmid ütlemised kõlavad luuletaja suu läbi kuidagi leebelt, meelekibedus on looritatud. „Distants” ja „resignatsioon” on sõnad, mis „Õnnelikku lõppu” lugedes pähe tulevad. Aga ka „ausus”, oskus näha läbi pealispinna ja julgus mõelda omi mõtteid. Sellist meeleseisundit võiks nimetada targa inimese elukogemuseks, kui luuletaja juba ette ei pareeriks, et elu teisel poolajal:
 
… su poolikuid oskusi
või rumalaid mälestusi
nimetatakse lugupidavalt
kogemusteks.

Ütleme siis teisiti. Luules avaldub tahtlikult või tahtmata luuletaja loomus – see kaasasündinud elusättumus, mis märkamatult kujundab me saatuse ja eluloo. Kõik inimesed on milleski sarnased, vajavad samu asju, aga ometi tajub igaüks maailma natuke isemoodi. Luuletuste kirjutamine on võimalus oma isiklikku elutunnet teistega jagada. See on oluline kõigi jaoks, sest aitab aru saada, et sama sihi poole võib liikuda eri teid pidi, üks pole teisest õigem. Kuidas sihti ennast nimetada, polegi nii tähtis.
 
Ühel hetkel
on sul õigus öelda:
see, mida me kõik otsime, on täiuslikkuse tunne …
 
Teisel hetkel
hakkad kahtlema …

Autori kahtlemised ja selgusehetked lähevad lugejale korda vaid juhul, kui ta on osanud need adekvaatselt sõnadesse panna. Katre Ligi on seda oma viimases kogus suutnud. Ta on öelnud, mida vajalikuks peab, ning on teinud seda hästi. Mida enamat võiks ühelt luuletajalt, ühelt inimeselt oodata.

Kogu viimasel luuletusel on pealkirjaga kaasakõlavalt õnnelik lõpp:
 
Väga väikese lapse
väga suur imestus
maailma vaadates.
Enne head ja kurja.
Peamine põhjus, miks inimliiki
ikkagi armastada.