Keelehoolde vilju ei lase maitsta eesti keele langenud maine

Reet Kasik

Wiedemanni keeleauhinna laureaat Mati Erelt: „Minu põhiliseks tegevusalaks on olnud lauseõpetus. Uurijana püüan leida objektiivset normi, hooldajana lähtun sellest, kuid panen juurde ka natuke pragmaatikat, esteetikat ning ka pisut rahvuslikku uhkust” ove maidlaKeeleteadlane, Tartu ülikooli emeriitprofessor Mati Erelt on sündinud 12. III 1941 Tallinnas. Erialalt filoloog, kitsamaks erialaks strukturaal- ja matemaatiline lingvistika (1966–1969 TRÜ aspirant matemaatilise lingvistika alal). Töötanud aastail 1969–1991 Keele ja Kirjanduse Instituudis bibliograafi, noorem- ja vanemteaduri ning 1983–1991 sektorijuhatajana. 1991–1995 Helsingi ülikooli külalisprofessor, 1995–2006 Tartu ülikooli eesti keele professor. Aastast 1971 filoloogiakandidaat väitekirjaga „Komparatiivse adjektiiviga laused eesti keeles”, filoloogiadoktor 1982. aasta väitekirjaga „Eesti adjektiivisüntaks”.

Mati Erelti peamised uurimisalad on eesti süntaks ja kirjakeele grammatika. Ta on paljude eesti keele grammatika alaste raamatute autor, nt „Eesti adjektiivide süntaks. Gradatsioon” (1977), „Eesti lihtlause probleeme” (1979), „Predikatiivne adjektiiv” (1979), „Adjektiivatribuut eesti keeles” (1989), „Eesti adjektiivisüntaks. Gradatsioon” (1986), „Sekundaartarindid eesti keeles” (1987), „Lause õigekeelsus” (2006). Lisaks on Mati Erelt akadeemilise „Eesti keele grammatika” (II osa 1993, I osa 1995) peatoimetaja ja kaasautor, sõnastike „Virolais-suomalainen kielitieteen sanasto” (1992), „Eesti-soome keeleteaduse sõnastik” (1992) ja „Eesti-inglise keeleteaduse sõnastik” (2003) ning „Eesti keele käsiraamatu” (1. tr 1997) kaasautor. Aastail 1997–2006 Emakeele Seltsi esimees ja seltsi aastaraamatu peatoimetaja, on toimetanud ajakirja Oma Keel. 1992 avaldas Erelt (kaasautor Silvi Vare) „Eesti keele õpiku XI klassile”. Mati Erelt tegutseb mitmes teadusnõukogus. 1995. aastal sai ta Eesti Vabariigi teaduspreemia, ta on ka „Eesti keele arendamise strateegia (2004–2010)” koostajaid.

Eesti keeleteaduses on ikka olnud kaks tegevussuunda: üks on keeleuurimine ja keeles toimuvate protsesside analüüsimine, teine kirjakeele korraldus ja hooldamine. Kuidas oled need kaks poolt ühendanud ja millisena näed nende vahekorda?

Pean end rohkem keeleuurijaks, kuid olen püüdnud teha üht-teist ka laiema lugejaskonna tarvis, sealhulgas kirjutanud keelehooldelisi lugusid ja raamatuid. Näiteks 2007. aastal ilmus Tiiu Erelti ja Kristiina Rossiga koos kirjutatud „Eesti keele käsiraamatu” 3. trükk, mida oleme eelmisega võrreldes tublisti täiendanud, koos Reet Kasiku ja Tiiu Ereltiga avaldasime ka „Eesti keele väljendusõpetuse kõrgkoolidele” ning 2006. aasta lõpus ilmus minu „Lause õigekeelsus”, mis peaks sobima kasutamiseks kõigile. Uurimuslik ja keelehooldeline tegevus ei ole sugugi vastuolus. Mõnigi keeleteadlane on mõlemaga tegelnud. Minu põhiliseks tegevusalaks on olnud lauseõpetus. Uurijana püüan leida seda objektiivset normi, mis reguleerib lausemoodustust ja  -mõistmist, hooldajana lähtun sellest, kuid panen juurde ka natuke pragmaatikat (lihtsust, selgust jms), esteetikat (korduste jm kohmakuste vältimine) ning ka pisut rahvuslikku uhkust (võõrmõjudest hoidumine).

 

Kaheosalise eesti keele teadusliku grammatika, mille tegijate juht ja peatoimetaja olid, ilmumisest on möödas üle kümne aasta. Milline on eesti keele uurimise olukord praegu? Kas vajame uut grammatikat? Mille poolest see peaks eelmisest erinema?

Ega uus grammatika paha ei teeks. Kas või juba sellepärast, et EKGst jäi välja foneetika ja peaaegu fonoloogia, et seal ei olnud võimalik käsitleda kõnekeele nähtusi, et mõned osad on natuke liiga keeruliselt esitatud, et koostamise ajal polnud meil kasutada tekstikorpusi, ning samuti sellepärast, et keeleteadus ja eesti keele uurimine on vahepeal sammukese edasi liikunud. Nii võib öelda peaaegu iga suure töö kohta, kui selle koostamisest on möödas poolteist aastakümmet. Realistina aga arvan, et praegu uue tervikgrammatika koostamine siiski võimalik ei ole. Tehtud eeltööde maht on ositi väga erinev ning keelekorpusi on küll vahepeal tublisti arendatud, kuid siiski mitte piisavalt. Ka on praegu ilmselt võimatu kokku saada  sellist ühtlaselt tugevat meeskonda, kes grammatika valmis teeks. Ja üldse, ega tingimata polegi vaja üht grammatikaraamatut, mida ühtseks saada on väga suur kunst. Mõttekam on koostada ja avaldada ülevaateteosed iga grammatikaosa (morfoloogia, sõnamoodustus, süntaks jne) kohta eraldi, üksteisest sõltumatult. See on palju realistlikum ettevõtmine. Mis puutub sellesse, mille poolest uus grammatika eelmisest erinema peaks, siis peaks see olema korpusepõhine, hõlmama ka suulist keelt ja kirjakeele allkeeli ning iseenesest mõista ka teooria poolest ajaga kaasas käima.

 

Kuidas säilitada globaliseeruvas maailmas eesti keelt täisväärtusliku kõrghariduse keelena ja teaduskeelena?  Humanitaarteadlased tahavad ja suudavad enda eest seista, aga loodus-, tehnika-, arsti-, sotsiaal- jt teadused?

Kardan, et eesti teaduskeel (v. a humanitaaria) seda sajandit üle ei ela. Ma pean silmas süvateaduse keelt. Teadlastel ei ole stiimulit, mis sunniks neid oma süvauurimusi avaldama eesti keeles. Tingimata tuleks aga ära hoida kõrghariduse võõrkeelestumine, vähemalt magistriõppeni välja. Kui ülikoolid hakkavad rahva hulka saatma oma erialal poolkeelseid spetsialiste, siis pole eesti keele köögikeeleks muutumine enam kaugel. Loodan väga, et nii ei juhtu.

 

Kas keelekorraldajate ja keelehooldajate hääl on meie ühiskonnas küllalt autoriteetne? Mida teha, et keeleasjatundjaid võetaks rohkem ja  paremini kuulda?

Ilmselt pole. Aga see ei sõltu niivõrd keeleasjatundjatest, kes on teinud tublit tööd, kuivõrd ühiskonna keelehoiakutest. Eesti keele prestiiž on rahvusvahelistumise läbi kannatanud. Prestiižseks on teatavasti muutunud inglise keel ja soome keelelgi on eesti üldkeelele ja mõne ala oskuskeelele oma mõju. Langenud on ka  kirjakeele (standardkeele) prestiiž. Mõni näikse koguni arvavat, et vigadega kirjutamine on vaba mehe õigus. Emakeele väärtustamine eeldab tugevat rahvustunnet. Kuidas seda tõsta, seda oskavad paremini öelda sotsioloogid. Meie oleme püüdnud emakeele väärtust hoida ennekõike Emakeele Seltsi kaudu ja iseäranis õpilastele mõeldud keeleürituste kaudu: keelepäevad, kaheksandat aastat ilmub ajakiri Oma Keel, sõnakogumisvõistlus sel kevadel jne.

 

Asutused on täis ametnikke, kelle põhitöö on kirjutada pabereid. Kes ja kus neid õpetab? Milline peaks olema  täiendusõppe süsteem, et võiksime lugeda ainult viisakaid, korrektselt vormistatud, selgeid  ja arusaadavaid tekste?

Mina pole küll päris õige inimene sellele küsimusele vastama, sest ei saa eeldada, et iga keeleteadlane tegeleb kõigega, mis eesti keelesse puutub. Õnneks on ametikeele heaks juba üsnagi palju tehtud („Ametniku keelekäsiraamatu” kaks trükki, ajakiri Õiguskeel) ja tegemisel. Täienduskoolitusega on tegeldud nii Eesti Keele Instituudis kui ka Tartu ülikoolis. Hiljaaegu loodi Tartus keelehooldekeskus, kus suuresti pühendutakse just omavalitsuste keele parandamisele (sh väljasaadetavate kirjade keelele). Ent peamiseks jääb ikkagi see, kuivõrd iga ametnik ise oma keelest hoolib, sest võimalusi end harida või nõu küsida on küllaldaselt.

 

Sinule Wiedemanni keeleauhinna andmise põhjenduses on peale eesti keele uurimise, õpetamise ja hooldamise esile toodud ka tõsine pühendumine Eesti keele-elu juhtimisele ja humanitaarteaduste väärtustamisele. Selline tegevus võtab ära palju aega uurimistöö arvelt. Mida suutsid teoks teha ja mis jäi sõelaga veekandmiseks?

Korralduskohustusi on tõesti olnud palju. Eks need kohustused ole Tartu ülikooli eesti keele professori ametiga alati kaasas käinud. Kümmekond komisjoni või nõukogu on üsna tavaline lisakoormus. Ma arvan, et mul on olnud teatud roll selles, et haridus- ja teadusministeeriumis hakati kümmekond aastat tagasi tõhusamalt tegelema keeleasjadega. Hiljem on ministeeriumi eestvõttel või toel palju kasulikke asju korda saadetud, nimetatagu eesti keele arendamise strateegia koostamist või mitme riikliku programmi (nt eestikeelsete kõrgkooliõpikute programm, terminoloogiaprogramm) loomist. Olen osalenud peaaegu kõigis niisugustes ettevõtmistes. Olin ka päris pikka aega Emakeele Seltsi esimees. Rahule võib jääda sellega, et saime pärast rasket aega uuesti välja andma hakata Emakeele Seltsi aastaraamatut ning asutada uue populaarajakirja Oma Keel. Mul on hea meel, et praegu on seltsi juhatuses noori, kes on agaralt tegutsema asunud. Mis sõelaga veekandmisse puutub, siis praegu ei tulegi midagi niisugust meelde.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht