Kellele on vaja metakreatiive?

PILLE-RIIN LARM

Kirjaniku- ja kunstnikupalgast rääkijad on avaldanud imestust, et palgasaajate ring on laienenud „abi-, kõrval- ja metategevuste“ teostajatele, kelleks on tõlkijad, kuraatorid, kriitikud ja kunstiteadlased. Lisan siia nimekirja nüri järjekindlusega: kirjandusteadlased ka. Samuti on väitega, et nende isikute majandamisviis erineb kirjanike ja kunstnike tegevusalade spetsiifikast, antud mõista, et neile ei ole seda palka küll vaja. Jaa, kirjanike liidu esimeeski kinnitab, et „on üpriski tõenäoline, et vähemasti esimestel aastatel eelistab ekspertkomisjon algupäraseid loojaid metakreatiividele ja meta­kreatuuridele“.^*

Alles ei olnud teadagi, kes komisjoni kuuluvad, nüüd juba ennustame otsuseid? See selleks. Kirjandusvaldkonna näitel tahan hoopis peatuda kahel teisel kentsakal aspektil selles diskussioonis.

Kõigepealt on hämmastav, et piire „päris“ kreatiivide ja nende teiste vahele üldse tõmmatakse ehk üllatab väljaütlemise ebasolidaarsus. Friedebert Tuglas, kirjanikupalga üks omaaegseid eestkõnelejaid, oli ise silmapaistev nii kirjaniku, tõlkija, kriitiku, kirjandusloolase kui ka toimetajana. Kirjanike erialaliidu esimehena samuti. Ja ehkki 90 aasta jooksul on toimunud teatav spetsialiseerumine või multitalentide hulga vähenemine, võib praegugi kirjeldada samamoodi nii mõndagi kreatiivi. Kirjandusväli on siiani just nimelt sümbiootiline väli, mitte kapslite kogum.

Teiseks tundub, et imestajaid tuleks valgustada metakreatiivide tööhõive osas (ikka kirjandusvaldkonna näitel). Kriitikutega on asi lihtne: sellist asja nagu kriitikute tööhõive ei ole Eestis olemas, kriitikuid meie väljaannete koosseisus lihtsalt ei ole. Kirjanduskriitika on peamiselt mingi muu töö kõrvalsaadus.

Mis puutub tõlkijatesse, siis muidugi, on ju olemas tõlkebürood ja kirjastused, kuid ilukirjanduse ega mõttekirjanduse tõlkija töökohta pole olemas. Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni juhatuse liikme Triinu Tamme sõnul töötavad seda laadi tekstide tõlkijad litsentsilepingutega (nende töötasu pealt ei maksta sotsiaalmakse). Nende põhitöökohad on koolides, ülikoolides, ajakirjade-ajalehtede toimetustes, kirjastustes, tõlkebüroodes ja teadusasutustes ning tõlgivad nad sellel ajal, mis põhitööst üle jääb. Tamm lisab, et vaid üksikud hulljulged elatavad end ainult tõlkimisest. Tõlkehonorarid on seejuures paljudes kirjastustes püsinud muutumatud üle kümne aasta. Muide, tõlkija tööülesannete hulka käib ka näiteks mõne maailmakirjanduse olulise teose tõlke saatesõna ja kommentaaride kirjutamine.

Kirjandusteadlastel on küll mõned institutsioonid, mis vajavad nende spetsiifilisi teeneid. Aga! Mida aeg edasi, seda enam on küsimus, kas keegi peale selle institutsiooni neid veel vajab. Mulle tundub, et taotlus taotluse järel, aruanne aruande ja artikkel artikli järel töötatakse viimastel aastatel põhiliselt selle nimel, et oma olemasolu Eesti haridus- ja teaduspoliitika kujundajate ees üleüldse õigustada. Selle kõrvalt ei jaksagi rohkem.

Kirjanduse metakreatiive ei vaja vist ka kultuuriministeerium, kes ei kutsunud kas või kirjandusmuuseumi või kirjanike muuseumide esindajaid osalema kirjanikupalga komisjoni.

See kõik on lihtsalt tausta loomiseks, mitte nutulaul. Kõige kiuste eesti kirjandusteadus siiski hingitseb, kindlasti võib olukord veel hullemaks minna. Positiivseid näiteid on ju ka: kord aastas arvab Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital heaks oma aastaauhindade jaotamisel ka kirjandusteadlasi esile tõsta. Samuti ei pea kirjandusteadust õppinud toimetajate ekspertteadmisi ebavajalikuks kultuuriväljaanded, ent siingi tuleb teha mööndusi – tuleb välja, et kirjanduse metakreatiive ei vaja ka kirjandusteaduse lipulaev Keel ja Kirjandus oma toimetuses, kus folkloristika ja kirjandusteaduse eriala artikleid on palutud toimetama isik, kes ei ole ise ühtki teadusartiklit kirjutanud ning on haridusegi muul erialal saanud. Muidugi see teadmine nörritab neid, kes näiteks eesti kirjandust aastaid õppinud.

Õpitakse seda praegu üldse ennekõike entusiasmipõhiselt. Doktorantide toetamiseks on küll tänuväärselt tõstetud õppetoetust ja loodud sotsiaalsed garantiid, aga puudub kindlus, kas neil on hiljem kuhugi tööle minna. Metakreatiivide järelkasvu seas on enda kohta käibel selline mõiste nagu „hobidoktorant“. Hobileme soodsalt, ühe semestri tasu on 50 eurot – üheski spordiklubis ei saa nii soodsat paketti.

Paneme võib-olla kinni selle kirjanduse ja teatriteaduse osakonna? Tartu ülikool ei peaks siis maksumaksja raha eest koolitama inimesi, kelle järele puudub ühiskonnas vajadus.

Ma ei mõtle seda muidugi tõsiselt, aga midagi on selle vajadusega lahti küll. Luban endale ühe võrdluse. Võib-olla oli asi teisiti 1934. aastal, mil ilmus Tuglase „Lühike eesti kirjanduslugu“. Lugesin seda hommikul enne Sirbi trükkiminekut. Selle eessõnas on n-ö reljeefsevõitu seisukohti, mida võib seletada Pätsi ajastu rahvuskultuurilise tellimusega, aga tellimus teose järele oli – ei tekkinud küsimustki, miks see vajalik on.

Praegu ma ei kujuta ette, kas Eesti riigis oleks teostatav selline plaan, et üks tähelepanelik, suure lugemusega ja üldistusvõimeline looja osa oma elust kirjandusloo kirjutamisele pühendab. Seda oleks aga väga vaja, sest eesti kirjanduslugu käib siiamaani nooreestlaste kaanoni järgi. Uus võikski olla just nimelt ühemehekirjanduslugu, sest mitte mingil juhul ei tohiks seal XIX sajandi lõpu ja XX sajandi algust jälle kirjutada eraldi autorid, need isegi ei tohiks olla eraldi peatükid. Ja viimaste kümnendite peatükki ei ole veel üldse kirjutatud.

Institutsioonidest seda teost ei tule. Doktoriprojektina samuti mitte. Üle jäävadki ainult üksikud hullud – vabakutselised metakreatiivid.

Institutsioonidest ega poliitikutelt ei tule enam isegi seda, et pandaks seljad kokku ja korraldataks klassiku juubeliaastal suurejoonelised pidustused, antaks välja tema teoste uued kommenteeritud publikatsioonid jne. Au siinkohal Eduard Vilde muuseumi juhatajale Kairi Tilgale selle eest, mida ta tänavu korda on saatnud.

Tuglas meenutab oma kirjandusloos, kuidas eesti kirjandus on olnud rahvale „parlamendiks, ülikooliks ja kirikukantsliks“. Seda tasub meeles pidada. Ei maksa karta, et töötud tõlkijad, kirjandusteadlased ja -kriitikud massiliselt kirjanike kasinat leiba himustama tulevad. Aga lausa peletada neid ka ei maksa, eesmärk võiks olla praegusest hoopis tõhusam koostöö. Ja see on kõigi huvides. Tuglase sõnul: sellest ajast saadik, kui eesti kirjandus tekkis, peegeldab see aste-astmelt rahva enese saatust.

* Mari Kartau, Karl Martin Sinijärv: esimestel aastatel eelistab ekspertkomisjon algupäraseid loojaid meta­kreatiividele. – ERRi kultuuriportaal 6. XI 2015.