Kerge eine

Olgu teema kui tahes terav ja ideoloogiliselt kaalukas, Ave Taaveti karikatuurid mõjuvad ikka ühtviisi armsalt.

JOHANNA ROSS

Ave Taaveti pildikogumik on pealkirjastatud leidlikult – nii leidlikult, et peast käib läbi, kas pole juba huumoriajakirjas Pikker omal ajal seda sõnamängu ära tehtud. Paari näpuliigutusega järele kontrollida paraku ei saa, sest millegipärast ei ole see hilisnõukogudeaegse elutunde kontsentraat veel digiteeritud. Aga just kuhugi sellesse aega ja vastavasse vaimsesse valmisolekusse lennutavad otsekohe viited konservile Turisti Eine ja karikatuurižanrile. Sidet vene suuna ja nõukogudeaegse traditsiooniga on varem märgata olnud ka Taaveti proosas,¹ nüüd on justkui kapist päris välja tuldud.

Muidugi ei ole karikatuur otseselt nõukogulik žanr. Häid karikaturiste on olnud mujal, on olnud varem, on olnud hiljem. Neid pole unustatud: äsja linastus animeeritud dokfilm „Gorikaturist“² eesti karikaturistist Gorist, kelle hiilgeaeg oli 1920. ja 1930. aastatel, ning filmimuuseumis on üleval talle pühendatud näitus. Ometi on näiteks Veiko Märka kümmekond aastat tagasi eesti karikatuuri ajalugu kokku võttes kuulutanud žanri surma ja leidnud, et kui jätta kõrvale puhtpäevakajalised ajalehejoonistajad, siis „pärast taasiseseisvumist pole Eestis areenile astunud ühtegi nimetamisväärset karikaturisti“.³ Nähtavasti mõjus nõukogudeaegne hiidtiraažides trükimeedia, sealhulgas juba mainitud Pikker, koos üleüldise ridade vahelt lugemise kultuuriga žanrile eriti soodsalt. See on aga meile lähedane ja ehk seepärast kõige eredamalt meeles kihistus.

Ka Taaveti raamatu koostaja Aro Velmet mainib saatesõnas⁴ Priit Pärna, 1980ndate Pikri ja Sojuzmultfilmi mõju. Lisada võiks veel prantslase Jean Effeli ja taanlase Herlup Bidstrupi – vasakpoolse taustaga, Nõukogude Liidus soositud välismaa karikaturistid, kelle kohalikus väljaandes suureformaadilisi raamatuid leidus ka paljudes Eesti kodudes. Kaude meenutavad Taaveti multikastiilis joonistatud armsad ja naljakad, ümaravormilised tegelased, sageli loomad, Effeli pilte küll.

Raamatus puudub joonistustel rõhutatult igasugune kontekst: rääkimata ilmumise bibliograafiast või vahepealkirjadest, pildileheküljed pole isegi pagineeritud. Rütmi tekitavad ainult karikatuuride vahele poetatud kuus lühipala, mis sunnivad piltide vaatamise vahepeal lülituma teisele vastuvõturežiimile. Mina lappasin lugusid küll kaunis kärsitult. Vähemalt osa tekste jagab teemat mõne karikatuuriga, mis on ka raamatus ära toodud (sipelgate vaade inimestele, küllastunud kinnisvaraturg jm), ja eriti selles kõrvutuses mõjuvad pildid paremini: nad ütlevad sama mõtte ära kiiremalt ja vaimukamalt, seevastu tekstid jäävad venima, lüpsavad pikemalt üht ja sama nalja.

Pildid on korraldatud lõtva temaatilisse järgnevusse, alustades kirjandusest ja lõpetades astroloogiaga. Vahele on pikitud niisama sõnamänge, näiteks lehitsetakse fotosünteesialbumit või pakub hüljes ajakirjale kaastööks hüljetone. Esile tõusevad ajakirjanduslikud teemad: päevakajalised probleemid, nagu kliimamuutus või rohepööre; moodne kunst ja kõrgkultuur; eestlus ja rahvuskultuuri säilitamise problemaatika jne. Osalt peegeldab see lihtsalt pilte avaldanud ajakirjandusväljaannete huvisid. Raamatu esitlusel pakkus autori ja koostaja vestlus põneva sissevaate koostööprotsessi ajakirjaga Vikerkaar: algul joonistas kunstnik pilte lihtsalt etteantud märksõnade järgi, hiljem hakkas läbi töötama samas ajakirjanumbris ilmuvaid tekste. Raamatus ei ole aga alati järjest need pildid, mis ilmusid kunagi üheskoos. Näiteks Vikerkaare igavuse teemanumbri (nr 10-11, 2018) illustratsioonid sellest, kuidas moodne kunst on igav ja kuidas igavlevad NASA teadlased taevasse roppe pilte joonistavad, leiduvad kogumikus vastavalt lehekülgedel 65 ja 149, tinglikult üks kunsti ja teine tehnika teemaplokis.

Üks Ave Taaveti karikatuuride püsikõrvaltegelasi on kartul.

Ave Taavet

See kõik annab märku, et raamatut on sihilikult tahetud kujundada iseseisvaks teoseks. Saatesõnas rõhutatakse ekstra: „Ave karikatuurid on teosed ka iseeneses, inspiratsiooniallika tundmine pole kohustuslik“. Ometi tuleb ikka ja jälle tahtmine üles otsida, missuguses ajakirjas või ajalehes üks või teine pilt on ilmunud – tuleb seda teravamalt, mida kuumema ja ideoloogiliselt kaalukama teemaga tegeldakse.

Näiteks pilt, kus kaks ürgputukat arutavad, kuidas tulevikus tahaks põlevkiviks saada, viitab tulistele päevapoliitilistele küsimustele: põlevkivi kaevandamine, energiatööstuse tulevik, rohepööre. Kuid pilt ise on lihtsalt armas ja nunnu ega kommenteeri päeva­poliitikat mitte kuidagi. Sama lugu on siis, kui progressiivsed maailmamerekalad armastavad kudeda kilekottidesse või kui lehmad tunnevad kurbust, taibates, et neid saab taimevalguga asendada. Vahel riivab ka sõnamäng mõnda niisugust teemat, näiteks kommenteerivad mehed palgalõhet kui vägevat purakat või saadakse elus hakkama „võlg võla kõrval“. Vägisi tahaks ikkagi teada, missugused radikaalsed ja halastamatud arvamuslood prügireostuse, laenu­majanduse, toiduainetööstuse, soolise võrdõiguslikkuse, veganluse jne teemal neid pilte on raamistanud. Eriti arvestades, et Taaveti koostööpartneritelt Vikerkaarelt ja Müürilehelt (vähem Eesti Päevalehelt) võiks teatavat provokatiivsust oodata.

Saatesõna pareerib küll ennetavalt ka kriitika, nagu oleksid Taaveti pildid liiga malbekesed, pakkudes oma tõlgenduse: kunstnikule on esiplaanil üldinimlik mõõde ja otsitakse inimlikku kontakti. Autor on ise väljendanud soovi oma piltides hoiduda solvamisest, ilmselt siis ka liigsest teravusest. Omamoodi on see tõesti tema trump. Juba varasemast mäletan ühe lemmikpildina seda, kus „EV 100“ sildiga pasteldes eestlase kõrval seisab raudrüüs ordurüütel sildiga „Orjaöö 700“. Pingutatult pidulikul juubeliaastal, mil kõikvõimalikud asutused, nähtused ja muud abstraktsed entiteedid korraga 100. aastapäeva tähistasid, mõjus pilt armsa ja pinget maandavana, ilmutades samal ajal rahvusliku diskursuse head tundmist.

Väga isamaaline inimene võiks muidugi leida, et autor suhtub rahvusaatesse ikkagi liiga irooniliselt. Eriti ühte plokki koondatuna paistab küll, et ainult eesti meedia tarbimine või ainult kartuli söömine on üsna koomiline viis elada. Naeruks pannakse ka rahvuse püsimise probleem, kui kaks murumütsiga mehikest arutavad, kui palju võõraid elemente meie pisike kultuur veel ära mahutab: sushi ja kebabi võtame vastu, twerking äkki lihtsalt enam ei mahu? Seda aga raamistavad karikatuurid Tammsaarest ja Kristian Jaagust (rahvuskirjanduse sõprade meeleheaks võiks koguni öelda, et raamat peaaegu niihästi algab kui ka lõpeb Tammsaarega). Minu tajule jääb see kõik ühteviisi armsaks, omade vahel aasimiseks – ja sealjuures on need vist kogumiku kõige teravamad hinnangud. Ütlen „vist“, sest mõne karikatuuri juures jääb ilmumiskontekstist välja tõstetuna segaseks isegi nalja suund. Näiteks võidujooksjatega antiikvaasi pildiallkiri ütleb, et siin näeme „Esimesi kujutisi põgenikekriisist“ – kuhu see torge nüüd õieti sihitud on ja millise poliitilise vankri ette kõige paremini rakendub?

Muidugi ei pea ju kunstnikul tingimata olema selget poliitilist programmi. Võib-olla töötabki siin (nõukogude) karikatuurižanri peale mängimine kogemata hoopis autori kahjuks, tekitades ootuse, et hakatakse teravalt piitsutama ühiskonna pahesid. Visuaalkultuur lokkab praegu täies väes ja ilus ning Taaveti pilte võib siduda ka mõne teise suunaga. Internet pakub mitmesuguseid teksti ja pilti kombineerivaid žanre. Eriti demokraatlik-folkloorne on näiteks nn pildimakro, internetimeemi alaliik, kus samale fotole lisatakse kord-korralt varieeruv tekst. Kuid hästi levib ka koomilise tekstiga täiendatud autori­joonistus – mingis mõttes täiesti traditsiooniline naljapilt või karikatuur, kuigi seda enamasti pigem nii ei nimetata. Eesti autoritest meenuvad näiteks Joonas Veelmaa (Pöial on jala Alaska) või tandem AW Stuff, ja nemad tegelevad paljuski just n-ö üldinimlikus võtmes olmeliste olukordade fikseerimisega. Suur osa Taaveti pilte sobib orgaaniliselt sellessegi traditsiooni ja sel taustal ei mõju need kuidagi hambutuna. Näitejuhtum: elegantse visuaaliga edasi antud askeet Arno, kes viiendal eraklusaastal kodustas oma habeme.

Ise jään küll kindlasti ootama Taaveti järgmisi pilte ajalehtedes-ajakirjades, kus neil tekib päevakajaliste probleemlugudega minu silmale eriti hea sünergia.

1 Ave Taaveti jutukogus „Valerahategija“ (2020) leidub hommage Tšehhovile, seal seikleb vene nimedega tegelasi ja sündmused võivad toimuda Moskvas või koguni Lermontovi-nimelises 32. lasteaias.

2 „Gorikaturist“, Raimo Jõerand ja Meelis Arulepp, 2023.

3 Veiko Märka, Eesti karikatuurilugu kümnes pildis. – Eesti Ekspress 1. IV 2010.

4 Saatesõna on osaliselt ilmunud ka ajalehes Raamat ja Postimehe raamatuportaalis. Vt Aro Velmet, Ainulaadne Ave Taavet, kelle karikatuurid on teosed ka iseeneses. – Postimees 5. XII 2022, raamatud.postimees.ee/7663329/ainulaadne-ave-taavet-kelle-karikatuurid-on-teosed-ka-iseeneses.