Kes oli Gilgameš?

Vladimir Sazonov

Gilgameši eepos, Akkadi keelest tõlkinud ja seletused kirjutanud  Amar Annus. Bibliotheca Antiqua. TLÜ Kirjastus, 2010. 242 lk.  Milline on vanim kirjapandud eepos maailma ajaloos? Selline küsimus võib tekkida nii mõnelgi kirjandushuvilisel. Selle küsimuse võib esitada nii tudeng kui ka huviline või isik, kes tegeleb kultuurilooga, kirjandusega jne. Mõned inimesed arvavad millegipärast, et kõige vanemad võiksid olla kreeka eeposed „Ilias” ja „Odüsseia”. Meenub ka Babüloonia loomiseepos „Enuma eliš”. Kuid tegelikkuses on maailma vanim eepos tuhat aastat vanem  kui Homerose eeposed, isegi „Enuma eliš’ist” on see tunduvalt vanem. 

Niisiis alljärgnevalt tuleb juttu akadikeelsest „Gilgameši” eeposest. See oli seesama eepos, mida algselt hakati kirja panema VanaBabüloonia ajal (1792–1595) ning mille lõplikul kujul on kirja pannud alles XII eelkristlikul sajandil babüloonlane Sin-liqe-unninni. Võrdluseks, Babüloonia loomiseepos „Enuma eliš” valmis II eelkristliku aastatuhande lõpuks või koguni I eelkristliku aastatuhande alguseks. „Gilgameši” eeposes on paljud esinevad  motiivid ja süžeed arhailisemad kui Vana-Babüloonia ajastu. Asi seisneb aga selles, et „Gilgameši” eepos kasvas välja lühikestest sumerikeelsetest eepilistest lugudest nagu „Gilgameš, Enkidu ja manala”, „Gilgameš ja taevane pull”, „Gilgameš ja Akka”, mis olid kirja pandud tunduvalt varem, muistses Sumeris u 2100–2000 eKr, seega võivad lood olla veelgi vanemad ja võisid eksisteerida suulises traditsioonis. Nende nimesid, kes panid kirja need sumerikeelsed  eepilised lugulaulud nagu „Gilgameš ja Akka”, me ei tea, nagu ei tea me ka enamiku sumeri- ja akadikeelsete kirjanduslike teoste autorite nimesid, sest muistse Mesopotaamia kirjandus oli valdavalt anonüümne. Alles mitu sajandit hiljem olid need eepilised lood Vana-Babüloonia ajastul (XVIII-XVII saj) ühendatud ühte tsüklisse, „Gilgameši” eeposesse, mis oma lõppredaktsioonis koosnes XII tahvlist.         

Eepost lugedes võib lugejal tekkida loogiline küsimus: kas Gilgameš on ajalooline isik? Kes siis see kangelane Gilgameš oli, kellele pühendati Sumeris eepilisi laule? Kes oli see Gilgameš, kellest loodi akadi keeles eepos ja kelle kuju polnud ülipopulaarne mitte ainult Sumeris, vaid ka Akadis, Assüürias, Babüloonias, Urartus, hetiitide juures ja ka mujal muistses Lähis-Idas mitu aastatuhandet? Kas ajalooline Gilgameš oli kunagi olemas ka või on tegemist  puht mütoloogilise isikuga nagu näiteks kreeka mütoloogia kangelane Herakles?       

Niisiis, kas Gilgameš oli ajalooline isik? See on küsimus, mis on seni lahendamata, kuid võib oletada, et Gilgameš võis olla reaalne isik. Kõige esimene ajalooliselt tõestatud isik Mesopotaamia ajaloos oli Kiši linna (Kiši I dünastia) valitseja sumerlane En-Mebaragesi  (XXVIII-XXVII saj eKr). En-Mebaragesi ajast on säilinud kaks raidkirja – need on üldse esimesed Sumeri kuninglikud raidkirjad. Nendest raidkirjadest teame, et En-Mebaragesi tegi sõjaretke ida poole, Elami aladele Avani linna piirkonda. Samal ajal Lõuna-Sumeris Uruki linnas oli tollal võimul Uruki I dünastia, mille kuningatest teame veelgi vähem kui Kiši I dünastia omadest. Uruk, Ur ja Kiš rivaalitsesid omavahel pikka aega ja see leidis aset  u XXVIII-XXVI sajandil eKr. See omavaheline võitlus leidis kajastamist ka sumeri pärimustes, legendides, mis kirjutati üles III aastatuhande lõpus või isegi II eelkristliku aastatuhande algul, s.t umbes 600–800 aastat hiljem, kui lugu võis aset leida. En-Mebaragesi poeg oli Akka, üks sumerikeelse eepilise laulu„Gilgameš ja Akka” peategelastest, kuid teine isik on hoopis kuulsam – Gilgameš ehk Bilgameš, Uruki I dünastia üks valitsejatest. Pole kindlalt teada,  kuid terve rida sumeroloogidest on arvamusel, et tegemist on tõepoolest 2700. aaasta eKr paiku elanud valitsejaga, kuigi Gilgameši enese valitsemise aja kohta materiaalsed tõendid puuduvad. Sumerikeelsest eepilisest laulust „Gilgameš ja Akka” saame teada, et Akka, Kiši linna valitseja, tahtis allutada endale Uruki ja nõudis, et Uruki elanikkond kaevaks kaevu Kiši riigis. See tähendas muidugi seda, et Akkal oli soov allutada Uruk oma võimu alla. Uruki valitseja  Gilgameš aga pöördus vanemate nõukogu poole küsimusega, kas astuda sõtta või mitte. Vanemate meeste nõukogu oli sõja vastu ning Gilgamešile ei meeldinud nende vastus sugugi. Siis küsis ta noorte sõjameeste käest, kas nood tahavad sõdida. Nad olid sõja poolt. Asi lõppeski sõjaga. Akka piiras Uruki linna, aga arvatavasti Gilgameš võitis teda lahingus. 

Gilgameši ajaloolisust tõendavad kaudselt ka mõned teised tekstid. III aastatuhande lõpus umbkaudu 2100–2000 eKr panid sumerlased kirja Sumeri kuningate nimekirja. Sumeri kuningate nimekiri algab nii: „Kui kuninglikkus taevast alla tuli, oli see Eridus, Eridus oli kuningaks Aja-lulim, Ta „tegi” (valitses) 28 800 (variant 67 200) aastat”. Sumeri kuningate nimekirja võib tinglikult jagada kahte ossa: esimeses osas  käsitletakse valitsejaid, kes valitsesid enne veeuputust, teises osa aga loetletakse valitsejaid, kes valitsesid Sumeris juba pärast veeuputust. Ja just see teine osa algab dünastiaga, kes valitses Kiši linnas, mis asus Põhja-Sumeris, teisena tuleb juba Uruk, mille üks tuntumaid valitsejaid oli Gilgameš.       

Niisiis, Sumeri kuningate nimekiri oli valitsejate nimistu: nood olevat kunagi valitsenud Mesopotaamia linnades maailma loomisest peale. Ükski neist ei valitsenud selle nimekirja järgi paralleelselt, valitseti alati üksteise järel: 
algul üks dünastia, siis teine. See asjaolu on huvitav, kuna Ur III (2112–2004 eKr) ajal arvati, et kuninglikkus ei saa asuda korraga kahes linnas. Kuid ka ühe dünastia valitsejad ei pruukinud sageli olla omavahel suguluses. Sellesse kuningate nimekirja on sattunud reaalsed ajaloolised isikud, kuid ka legendaarsed valitsejad, kelle olemasolu on suure küsimärgi all. Gilgameši ja ka tema poja Ur-Nungali kohta on Sumeri kuningate nimekirjas kirjutatud väga  lühidalt nagu ka teiste kuningate kohta:       

112. Gilgameš
113. kelle isa oli deemon
114. Kuluba isand
115.126 aastat valitses
116. Ur-Nungal
117. Gilgameši poeg
118. 30 aastat valitses
119. Udul-kalama
120. Ur-Nungali poeg
121. 15 aastat valitses.
(Sumeri kuningate nimekiri, read 115–121)

Mainimisväärt on ka asjaolu, et umbes sel ajal, kui Sumeris võis valitseda Gilgameš, tekib  Sumeris kuningavõim ja esimeste valitsejate titulatuur. Seda ajastut nimetakse varadünastiliseks (2800–2330 eKr), kuna sel ajal olid Sumeri linnriikides olemas esimesed valitsejad. Ja need valitsejad kasutavad erinevaid tiitleid nagu „lugal” (kuningas, sõjapealik), „ensi” (preestervalitseja), „en” (isand, preestervalitseja). Pandi kirja esimesed kirjanduslikud ja „pseudoajaloolised tekstid” (kuninglikud kroonikad, raidkirjad jne). Varadünastilise  ajastu algul, see tähendab XXVIII-XXVII sajandil eKr, hakkasid Sumeris mängima suurt rolli paar linnriiki. Põhjas oli tähtsam domineerivam linn ehk hegemoon Kiši linnriik, mida valitses Kiši I dünastia. Kiš hoidis oma kontrolli all Eufradi-Irinina kanalite võrku, lõunas olid aga tähtsamad kaks linnriiki Ur ja Uruk. Uri ja Uruki niisutamissüsteemid olid omavahel seotud ning võib arvata, et Uri esiletõus võis toimuda vaid siis, kui Ur suutis kontrollida Urukit, Uruk aga oli  omakorda võimsam siis, kui Ur oli sellele allutatud. Kuid oli ka linnu, mis ei sattunud Kiši ja Uri-Uruki võimu alla.   

Peale „Gilgameši ja Akka” on säilinud veel üks sumerikeelne legend Gilgameši tsüklist „Gilgameš, Enkidu ja manala”. Selles legendis on juttu sellest, et kunagi kasvas Mesopotaamias Eufrati jõe kaldal üks -puu. Seda puud märkas sumeri armastusjumalanna Ištar  (sumeri Inanna), tõi ta Uruki linna ning hakkas seda seal kasvatama eesmärgiga, et valmistada sellest hiljem endale troon. Puu kasvas suureks, kuid puu ladvas leidis endale varjupaiga kohutava Anzu linnupoeg, puu juurte all aga elas madu, kellele ei mõjunud manamised, ning puu keskel elas deemonlik neitsi Lilit. Jumalanna Inanna jäi kurvaks ning kutsus appi oma venna Gilgameši. Gilgameš võttis kirve kätte ning raius puu maha, võitis Anzu linnupoja,  mao ja kurja neitsi-deemoni. Ta andis üle puu Inannale, et too teeks sellest endale trooni, ise võttis vaid puu juured ja valmistas neist maagilised muusikainstrumendid pukku ning mikkû, mille täpne eesmärk on teadmata. Kuid Gilgameš kaotas need ära ja mingil arusaamatul põhjusel „kukkusid” pukku ning mikkû allilma. Gilgameš oli suures mures. Siis ütles Gilgameši kaaslane ja sõber Enkidu Gilgamešile, et ta on nõus minema allilma ning tooma pukku ja  mikkû talle tagasi. Kuid see oli väga ja väga ohtlik. Gilgameš rääkis Enkidule, mida ta allilmas ei tohi teha, milliseid reegleid ta peab järgima, muidu võib ta sinna ka igaveseks jääda. Kuid Enkidu, vaatamata Gilgameši hoiatustele, rikkus neid reegleid ja jäigi allilma igaveseks. Gilgameš oli jälle suures mures ja ta rändas Ekuri templisse (Ekur oli sumeri peajumala Enlili tähtsaim tempel, mis asus pühas Nippuri linnas). Ta palus Enlilil aidata, kuid Enlil keeldus. Seejärel  pöördus Gilgameš kuujumala Sini poole, aga ka Sin keeldus. Vaid tarkusejumal Ea (sumeri Enki) oli valmis teda aitama. Kuid Eal polnud võimu, et Enkidut tagasi maa peale tuua, sest isegi jumalad, sattunud sinna, ei saa enam tagasi pöörduda. Näiteks Ištari manalaskäigu müüdis on mainitud seda, kuidas jumalanna Ištar pidi allilmas ära andma kõik oma riided ega saanud tagasi enne, kuni leidis endal asendaja. Niisiis, ainus asi, mida Ea sai Gilgameši jaoks  teha, oli paluda Nergalit lasta Enkidu hingel rääkida Gilgamešiga. Ea palus päikesejumalat Utut (akadikeelse „Gilgameši” eepose XII tahvli järgi hoopis Nergalit), et too avaks maas ava. Gilgameš sai Enkidu hingelt teada, et allilmas on olemine väga halb: „ussid söövad keha”, on külm jne. Seejärel pidi Enkidu minema tagasi allilma. Üldiselt üsna pessimistlik ettekujutus allilmast.     

Eesti keelde on „Gilgameši” eepost ka varem tõlgitud, tõlkijaks Boris Kabur (Gilgameš: „Sellest, kes kõike näinud”. Gilgameši lugu manatarga Sinlikiunninni sõnade järgi. Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Boris Kabur. Kupar, 1994). Kuid ei tohi unustada, et Kabur  oli eelkõige kirjanik, mitte assürioloog ning akadi keelt ta ei vallanud. Seega on esimese tõlke originaalist teinud alles Amar Annus ja see ilmus mullu. Artikli kirjutamise idee tekkis Amar Annuse tõlke „Gilgameši eepos” lugemisel. „Gilgameši” eepost olen ma lugenud originaalis, aga ka mitmete teadlaste tõlkes inglise, vene ja saksa keeles. Olen lugenud ka eestikeelset „Gilgameši” Boris Kaburi tõlkes, kes tõlkis vene jt tõlgete vahendusel, mitte originaalist.  Lugedes läbi „Gilgameši” Annuse tõlke, jäin ma tõlke ja ka sellele lisatud kommentaaridega väga rahule. Tegemist on täpse tõlkega akadi keelest, aga ka poeetiliselt ilusa tõlkega, kirjanduslikult ilusas ning arusaadavas keeles. Mainimisväärt on see, et dr Amar Annus on rahvusvaheliselt tuntud muistse Lähis-Ida usundiloo, ajaloo ja kirjanduse uurija, kes on kaitsnud oma doktoritöö Helsingi ülikoolis (2002) ning avaldanud mitmeid ingliskeelseid rahvusvahelisi  artikleid ja monograafiaid, samuti tõlkinud eesti keelde Lähis-Ida kirjandust nii sumeri, akadi, ugariti, araabia kui ka teistest lähis-ida keeltest.       

Kiitmist väärt on ka see, et Annuse „Gilgameši eepose” tõlge on tehtud väga heal professionaalsel tasemel, see on filoloogiliselt täpne ja korrektne. Raamatu käsikirja koostamisel ja kommenteerimisel osales ka maailmakuulus hetitoloog ja lingvist California ülikooli emeriitprofessor Jaan Puhvel. Kuigi eepose sissejuhatav artikkel on kirjutatud  populaarteaduslikus vormis, on see üsna põhjalik, loogiliselt üles ehitatud. Tänu kõigele sellele on artikkel arusaadav ka laiemale lugejate ringkonnale ning mitte ainult asjatundjateleorientalistidele, aga samas tugineb kõnealune artikkel viimastele teaduslikele uurimustele ja avastusele selles valdkonnas. Tegemist ei ole mitte ainult kõrgtasemel tõlkega, ka kommentaarid ning seletused pälvivad kiitust. Lõppkokkuvõttes tahan öelda, et on väga  hea, et Eestis ilmus nüüd ka teaduslikult kommenteeritud „Gilgameši eepos”. Selle tõlke vajadust oli juba ammu tunda ja see oli väga oodatud.