Kes on tõusmas relvile?

JÜRGEN ROOSTE

Martin Oja, , keelatud raamat (tekste 1996 ? 2000). Koma, 2003. 78 lk.Klaus Eduard, Pommikutsikas. Ilmamaa, 2003. 96 lk.Artur Mölter, Leitud hing? Ja purunenud süda. 2003.Mihkel Kera, Tähelepanekuid noorusaastatest (Konspektiservaluulet). Kirja Kerrallaan, 2003.Villem Valme, Artur Tõhu unenägu. Paala järv, 2003. 72 lk.Astrid Valdmann ja Ott Kagovere, Haiged lapsed. 50 lk.Olev Olematu. Ederlezi. Huma, 2003. 72 lk.Chalice, Ühendatud inimesed. Umblu records, 2003. When they kick at your front doorHow you gonna come?With your hands on your headOr on the trigger of your gun.

Joe Strummer, ?The Guns of Brixton?

Luule on relv. Relv nüristumise, ühetaolistumise, unistuste nurjumise, kõige üleva ja erilise vaenlaste vastu. Käimas on sissisõda, pikk ja teadmata lõpuga, igavikku kulgev. Mida rohkem noori selle relva haarab, seda parem neile, kes eelistavad eksistentsi vegetatsioonile, kelle arust kõik imeline on püha.

Selle loo kirjutamine on mul eri põhjusil korduvalt edasi lükkunud. Luulest on praegu paha kirjutada, mingid põhjusmõttelised mõistesõjad on maha peetud ning enamasti on tulemuseks tõdemus: inimesed lihtsalt näevad asju erinevalt. Selle väitega on meil aga umbes sama palju peale hakata kui väitega: inimesed näevad asju sageli ühtmoodi.

Ühel hetkel tekkis mul tunne, et suurem jagu noori luuletajaid on nüüd debüteerinud, et kindlasti järgneb mingi rahunemise periood. Ma eksisin: läinud aasta lõpp tõi lisaks ?vanade? võitlejate sõnale terve rodu põnevaid debüüte. Ja see ei ole kõik sugugi 97ndal tulnute ?saba?, järelrood, luules säherdust asja pole. Iga mees iseenda eest. Jagage relvad! Õigus ? seda teevad meist kõrgemad vennad.

 

Kaitseliitlased

Paljud kirjutavad ju luuletusi, sahtlisse näiteks. Kirjutavad ka sõpradele lugemiseks. Viimasel ajal on mu tähelepanu mitmel korral juhitud sellele, et ka eesti harrastusluuletajate liikumine on üsna huvitav ja omapärane asi. Tõsi, kui vaadelda luulet relvana, võitlusvahendina, nagu eelnevalt kirjeldin, siis lõhkeainetega praegu just kodustes tingimustes ei katsetata. See on rohkem siuke tasane sauna taga tasa märkilaskmise harjutamine ja noolte loopimine märklauaserva. Kuigi armas ja ilus ? et inimestes elab kange tung end väljendada.

Kuidagi juhuluuletajalikena (mitte kirjutamise kvaliteedilt, vaid sageduselt ja sihilt) tunduvad mulle mineval aastal ilmunuist Villem Valme ja Mihkel Kera täiesti eriilmelised raamatud. Seob neid militaarne roll luulevägedes: nad on kõvad kaitseliitlased, omakaitse loojad, kes hoiavad püssid puhtana, õlitatuna, laetuna, püsivad tegevad mitmel rindel, sageli mujal rohkem kui luules.

Valme luulekogu on jagatud kronoloogilistesse tsüklitesse, kusjuures tundub, et nooremana ilmutas ta rohkem pürgimust ja indu tõusta löökrühmlaseks, professionaalseks luulekommandoks. Võibolla avaldub tema juures see, mida minagi osaliselt tõeks pean: kõige imelisemat luulet suudavad kirjutada enamasti noored, keskeltläbi 18 ? 20aastased, hiljem saavad isiksused kas kuidagi valmis või saab maailm muul moel meis peituvast lapse- ja mässumeelsusest võitu ? ja need on kõige võimsamates luuletustes end mulle ikke ilmutanud. Muidugi on siin palju erandeid, keel ju kasvab koos inimesega, ent tuleb tunnistada, et eesti suurusedki on oma üdime, oma teravama sõna sageli esimesis kogudes ära kirjutanud. Ülejäänu on parafraas, kavalamal juhul iseenda antitees, mis toimib ikkagi kontekstuaalsena.

Valme varasemad tekstid on meeleheitlikumad, ekspressiivsemad, pungimad; hilisemad lihtselt mõtteuiud, hetkiti nagu kohvikuluule, kuigi need seisavad imeilusail, tugevail kujundeil? aga? valu on vähem. Tekstid pärinevad põhjusmõtteliselt viieteist aasta pikkusest ajaperioodist. Üllatav on seejuures, et tase on ühtlane ja käekiri, see puhttehniline-keeleline, aimdub aja kulgemises sarnane olevat. Valme on sedasi vast üks usaldusväärsemaid sõdalasi. Ta on niivõrd laiahaardeliselt tegev mees, tapmisvõimeline mitmel tandril, et selle multikultuursuse kohta on ta vägev luuletaja.

Mihkel Kera on sarnaselt Valmele tegev kultuuripildis laiemalt: eesti kultuuri vahendajana Soome. Tema tekstid on justnimelt juhuluule: kritseldused siit-säält, Tartus studeeriva noore mehe mängulised mõtted. Mitte sugugi nii põrguluulelised. Hää on nende juures helge meeleolu ja kerge loetavus. Kera pealt saab õppida, kuidas oma vahetevahel kaheldava mõttekusega olemasolu nautida: honeymoon sessi ajal / igasugu asja najal. Olgu ta noorte kaitseliitlaste treener boheemlaselu lasketiirus algajaile.

 

Militaarhuvilised, sõjardiloomusega noored

Väga noorte luulesse tulijate puhul on väga raske öelda, mis ja kas neist saab. Keska-ajal, ilma süvema kultuuritaustata ja tohutu, looduse poolt kaasa antud, välja pulbitsema kippuva geniaalsuseta, on kirjutet vihikutäisi. Ka avaldatud. Luuleklubidesse meelitet (kus kahjuks miskipärast paljud paigale tammuma jäävad, aina todasama, üht kunagi sahtlisse kribitud teksti kordama). Noortel kirjandusse tulijail puudub sageli suurem lugemus, nad ei tea luulest laiemalt väga palju, nõjatuvad oma kogemusele. Selle sees kujuneb mingi üleüldine arusaamine, mis on luule, taoline sarnastav kontseptsioon: kuidas kirjutada midagi, mida nimetatakse luuleks. Õnneks on inimesed erinevad ning kui on ka arenema kippuvat annet ning kalduvust militaarsele ihale sõnarelva järele, võib miskit ka õnnestuda.

Põltsamaal luuletajana väikseks Deemoniks ja Sir EzYks kahestund Artur Mölteri taagaks on ehtnooruslik tahe mõelda väga suurtest asjadest, s.t. kirjeldada neid nii üldinimlikult-tuttavalt, lisaks sageli veidi lonkavas riimis. Lisaks leiab ta eksistentsiaalsest valust kantud raamatust väikse portsu kummalist esoteerilist materjali, satanistliku mekiga netikirjutisi. Mölteri väärtuseks on aga lihtne ja rütmikas lause, paremail hetkil hakkab kõnelema erilisem luuletajamina, ja sel tegelasel võib relvaüksusis tulevikku olla. Kui osa tekste on nagu padruni katkitoksimine kahe kivi vahel, siis mõnes on tunda juba relva laadimise ja sihtimise oskust.

?Haiged lapsed? sisaldab vast rohkem mingi (nt. ka kirjandusliku, vähemasti subkultuurse) ringkonna hõngu. Valdmanni tekstid tegelevad samuti noore inimese ahistumusega, muutuvad hetkiti liialt abstraktseiks, mitte mingit kogemust vahendavaks, vaid kogemuse kirjeldamisel teatud luule raames välja kujunenud retoorika kordamiseks. Ent ta konkreetsemad, selgemad hetked, mis sõnadesse püütud, on väga põnevad. Kangesti meenutavad Valdmanni asjad eesti postvennaskondlikku melanhoolset punki, need on lauldavamad ja lüürilisemad kui enamus sellest, mida noored pungid praegu laulavad. Siin on rohkem koliseva keti ja terarelvade haisu aimata. Tulirelvadega noor daam alles tutvub.

Ott Kagovere suudab ehk kõige enam olla ta ise, olla lahti luulest. Sageli räägib temagi liiga hämaralt ja sõnadest suuremast ilmast, mis neist sõnust kaduma kipub, ent tema keel on kuidagi rikkam ja jõulisem, ühtlasi vaba riimiikkest: /?/ lapsepõlvest laenatud / hällilaulu motoorne / noizemuusika inimestega / ühes voodis /?/ (lk. 40). Temas on vabamat robustsust ja ise olla tahtmist ? ja ahistumust ja karjet. Paistab, et ta on endale ise metsas ellujäämislaagreid korraldanud, oskab (esialgu aeglaselt, liialt palju liigutusi tehes) ka keerulisemat relva kokku panna.

Kõik need kolm on veel väga noored autorid, nende saatus sõltub võimest miski oma mina lahti kirjutada, avada, kujuteldava luule painele vastu hakata; nende relvad peavad veel laaduma võimsamate kujundite või formaalsema, mängulisema keelega.

 

Reamees, läbimas ohvitserikoolitust

Vormilise luulega on see häda, et ta on justnimelt mingi formaalsusega seotud: luulele ja keele vabadusele rakendub veel miski, küll keeleomane ja riituslik rütmika, ent seda on tänases kirjanduspildis siiski raske väga tõsiselt võtta. Nagu on adunud ka need noored NAKi raskekahurväelased (ja muidugi mu hää sõber Wimberg, kellesarnast rütmi- ja riimimasinat, töövõimelist looma ja keele rütmika raamesse väänajat ma pole lähedalt rohkem näinud), kes seda tänases Eestis kõige taidurlikumalt kirjutavad. Sellesse kampa Klaus Eduard ei sobi, tema huumor, millest ?Pommikutsikas? küll puudu ei tule, ei lähtu mingist üleolekust sellise kirjutusviisi pihta. Vastupidi: ta pole küll ka indrekhirvelikult ilus ja pasti?lik, ent võtab nõnda kirjutamist tõsiselt, tähendab ? lugejale jääb mulje, et Klaus Eduardi jaoks ongi see ?õige ja püüeldav? luule. Mis sest, et ta kirjutab irooniliselt, mürgiselt, sotsiaal- ja riigikriitiliselt, mõnikord mänglevalt. Tulid meelde noor Runnel ja Ott Arder ja natuke mõned Ehini kõrvalepõiked (nt. uue raamatugi ajalaulude osa), mõni absurdilisem mäng on ehk sihilik jüriüdi. Klaus Eduardi eeliseks paljude samuti kirjutavate ees on teatud enesekindlus, tekstide ühtlane tase, loetavus: ta suudab kokku panna tänase kohta täitsa korraliku mahuga ja huvi üleval hoidva kogu, seda saab lugeda, meele puhastamiseks ja puhkamiseks? ja kindlasti istub see paremini neile, kes Klaus Eduardi kriitilisi nägemusi jagavad. Ent rütmi ja riimi vallas on raske meistriks tõusta, see nõuab teravat keelemeelt ja püsivat treimist, arengut. Kaheraudne raksub sujuvalt, ometi näitavad alles tulevased raamatud, kas Klaus Eduard suudab oma keelemasinat arendada ja õlale tärne koguda, vormimeeste seas esirinda jõuda.

 

Noored eriüksuslased

Kõige enam köitsid mu meeli need, kelle puhul ei tekkinud kahtlust: nende missioon on seda relva käes hoida. Nende keha ja mõtted ja keel on muutund lennukiks, mis külvab õrna armastusrohket ja raputavat napalmi inimeste hingisse lahvatama. Pärast võib jääda tühi maa.

End juba Loomingus päris nimega (Mihkel Kaevats) esitlenud Olev Olematu (ilmunud Huma spetsiaalselt varjunimedega avaldamiseks mõeldud sarjas ?Grafiti?) on ?Ederlezis? ihar, meeleline; mõned vormilised tekstid meenutavad Kaldmaa luule paremat osa või erootilisemat Indrek Hirve. Kujundilaad ja stiil, keel on pigem jõulised, ekspressiivsed, teravate meeleolude ja aistingute rikkad. Mõni kujund nagu aforism: õnn on nagu niguliste torn / kõrge / ja hetkel remondis. Mõni üksik eriüksuslasele sobimatu vääratus, vaid äärelt kriimustet märklaud, on ka kuidagi raamatusse lipsanud. Ekspressiivsus ja jõulisus ongi see, mida tuleb praegu kindlasti euroopalikule udutavale impressionistlikule mõtteluulele eelistada, et luulest ei saaks kipselevanti. Milleks ta oma kitsas kultuuritarbijaskonnas paratamatult muutuma kipub.

Martin Oja ?, keelatud raamatul? on sarnaseid jooni Olematu ?Ederleziga?: erootiliselt mõjuvad kujundid, jõuline keel (impressioonidki väljendet väega ja selgusega), veidi sürri, vaikset jazzulikku mängu. Oja käsi on mõnevõrra rahulikum ja kindlam, ta on kokkuhoidlikum laskur. Peamiselt on tegu armastusluulekoguga. Armastus võib muidugi olla palju erinevaid asju: ma armastan eskalaatoreid / tytarlaste sihvakaid jalgu. Nii Oja kui Olematu keel on ülimalt apetiitne, nad valdavad erinevaid relvi, ent suudavad tappa ka paljakäsi.

Ja kindlasti ei tohiks unustada luulesse tulnute sääs mainimast ka Chalice?i, kellest Berk Vaher juba Vikerkaares pikemalt kirjutanud. Kuigi ainult pool tõde. Chalice?i ülesastumine sotsiaalse lüürikuna on igati teretulnud: ta räägib väga täpselt tänase Eesti inimese tundeseisundeist, sundidest, inimeste rumalusest, armastuse logisemisest jne. Ent see kõik on räppimise piires ?mõõdukas sotsiaalsus?, s.t. ?anrireeglite järgi pea kohustuslik teemavalik või nüke, kui seda oleks vähem, hakkaks kuidagi imelik. Mis Chalice?i eriliseks teeb, on just esteetilis-vormilised muudatused, esiteks eesti hip-hop-muusikas tavatuma rütmika ja tekstitehnika kasutamine, rohkelt kujundeid, eriti võrdlusi (?nagu?), mis seovad massikultuurinähtusi ja mingeid enesekohaseid hinnanguid: peamiselt on tegu toreda egotripiga, iseendavaatlusega, eesti räppmuusika ja selle scene?i arvustamisega. Muidugi on see jõulisem ja sotsiaalsem, kui nt. põhjamaine räpp, kus peamine kriitikaobjekt olevat muusikatööstus, ent see, mis Chalice?i põnevaks, uuweks ja kuulatavaks teeb, pole tema sotsiaalse hindaja staatus, vaid julgus kasutada erinevat keelt, kõlasid ning iseend eksponeerida, kasvõi läbi söögiisu ja paksuksminemise (?Generatsioon XXXL?, see on muidugi ka social statement maniakaalse nälgimiskultuse vastu). Kui mitmes kohas sel plaadil räägib Chalice oma uuwest räpilaadist või imelistest riimidest? Kusjuures kujundiloome ja keelerütmika on minu jaoks ta riimidest tunduvalt innustavamad. Võimas debüüt mitmel tandril. Ja jätkates militaarselt: olen nii kõva kaliibriga mees, et maakera ise ongi mu padrun.

 

Luurele

Kõigist neist debütantidest kokku pandud salgaga võiks luurele minna küll, mõnda pisemasse lahingussegi; õigupoolest võidavad kõik lahingud selles sõjas lõppeks alati luule sõdalased. Need läevad nii pingeliseks ja pikaks, et ükski ?normaalne inimene? ei pea lihtsalt vastu. Ega ükski ?normaalne generatsioon?. Loodetavasti toob lähitulevik rindele vähemalt sama palju ja sama põnevat luulet. Kes seda kõike tänases Eestis lugema hakkab, on juba teine küsimus. Või peaks üldiselt rohkem räppima ja laulma?