Keskpõrandale kokku

Eestikeelse humanitaaria suhtlusruum on ahtake. Kas vajame sellist konverentsi, mis lätlastel juba on?

KADRI TÜÜR

Konverents „Aktuālas problēmas literatūras un kultūras pētniecībā“. Liepāja, 14. – 15. III 2019.

Kevad on käes ja tormijooks teadus­rahale taas alanud. Personaalsete uurimistoetuste taotluste kirjutamise asemel tegime koos väikese kimbu kolleegidega hoopis väljasõidu varakevadisse Liepājasse konverentsile „Aktuālas problēmas literatūras un kultūras pētniecībā”, mis toimus sel aastal 25. korda. Ligikaudu võiks konverentsi teemat tõlkida kui „Kirjanduse ja kultuuri uurimises parasjagu päevakorral olevad küsimused“, mis jätab nii teema kui lähenemisviisi suhtes osalejatele vabad käed: tullakse kokku ja räägitakse kolleegidele, millega keegi parasjagu tegeleb.1

Mõõdukast kaugusest kodumaal toimuvat vaadates tekkis konverentsil mõtteid ka Eesti humanitaaride omavaheliste suhtlus- ja infovahetusvormide kohta.2 Kuna külastasin konverentsi lapse­hoolduspuhkusel viibiva kirjandus­uurijana, ei esinda minu muljed ega kirjutis ühtegi akadeemilist institutsiooni.

Konverentsi korraldajateks on neli Läti ja Leedu teadusasutust: Liepāja ülikool, Läti ülikooli kirjanduse, rahvaluule ja kunsti instituut, Leedu kirjanduse ja rahvaluule instituut, Vytautas Suure ülikool. Konverentsi korralduskulud (lõuna, kohvipausid) kaetakse osavõtu­tasudest, mille suurus oli seekord 45 eurot inimese kohta. Iga-aastane toimetiste kogumik valmib Liepāja ülikooli töötajate palga sisse mahtuvate tööülesannete raames, ruumid annab konverentsile samuti ülikool. Lisaks said sel aastal kõik osalejad soovi korral minna Liepāja linnavalitsuse toetusel kuulama klassikalise muusika kontserti, mis toimus uues uhkes Lielais Dzintarsi kontserdimajas, samuti oli võimalus tasuta külastada Liepāja muuseumi ja kunstigaleriid – 69 000 elanikuga linna kohta oli ilmselt tegu piisavalt suure üritusega, et seda mainekujunduses kasutada.

Ametlikeks töökeelteks olid läti ja leedu, aga lubatud olid ka ingliskeelsed ettekanded, millist võimalust kasutas peale kolme eestlase veel kaks osavõtjat. Konverents toimus kahel päeval neljas paralleelsektsioonis. Esimesel päeval olid sissejuhatuseks kaks plenaar­ettekannet ilma paralleelideta, kuid kummagi pikkus oli 20 minutit, nagu ka teistel ettekannetel. Kokku osales kõnelejana 97 inimest, neist 71 Lätist ja 26 mujalt, peamiselt Leedust, üksikud ka Poolast ja Eestist. Eesti uurijaid on sellel konverentsil nähtud ka varem, kuid mitte arvukalt.3 Soolise tasakaalu osas jäi paratamatult silma, et seltskond oli tugevasti naiste poole kaldu. Seda kinnitas ka programmi üksikasjalikum ülevaatamine: 77 naist ja 20 meest. Kui siia lisada veel konverentsil toimunud kultuuripoliitika ümarlaual ja Janīna Kursīte raamatu esitlusel sõna võtnud seitse inimest, tuleb lõpptulemuseks 83 : 21. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Rahva seas liigud …

Miks me sinna üldse läksime? Säravat rahvusvahelist tähelendu ja 1.1 publikatsioone selle tulemusena kindlasti ette näha ei ole. Osaliselt võib seda käsitleda kui ökokriitikaalast teavitusretke, mille jooksul sünkroniseeritakse ka omavahelisi teadmisi ning tehakse plaane edasisteks käikudeks. Pealegi oli Liepāja vetes nähtud eksinud delfiini ja selline teade loodushuvilisi naisterahvaid külmaks ei jätnud. Lõppeks ei ole vähetähtis ka saarlastelt kuuldud tõdemus: rahva seas liigud, lollimaks ei jää.

Hiljuti oli Liepāja vetes nähtud eksinud delfiini ja selline teade loodushuvilisi külmaks ei jätnud.

Mumbo jiggy / Wikimedia Commons

Ehkki konverentsil balti keeltes peetud ettekannete sisu jäi meile puuduliku keeleoskuse tõttu suuresti kättesaamatuks, joonistusid programmist välja mõned teemad, millega naabermail praegusajal tegeletakse: arhiivi­allikapõhised kirjakultuuriuurimused, rahvusvahelised kirjandussuhted siin- ja sealpool raudset eesriiet, kirjanduse periodiseerimine, baltisaksa kirjanikud, rahvuskirjanduse suurkujud ja 1905. aasta sündmused, teatri mõtestamine, aga ka kohapoeetika (Riia tekst, Kaunase tekst), lätikeelsete laulusõnade poeetika, meediaökoloogia, gastropoeetika, autobiograafia ning mikroajaloo küsimused. Ettekandeid ja teemasid seinast seina, aga neile, kes seda üritust järje­pidevalt väisanud, pakkusid ettekanded ilmselt ka teatavat sidusust ja järjepidevust. Küsimused (meie) ettekannete järel olid sisulised ja arutelud asjalikud. Eesti-poolsed täiendused balti kirjandusteadusele kujutasid endast seekord keskkonnahumanitaaria võimaluste tutvustust, kus Ene-Reet Soovik tõmbas ökokriitilisi paralleele Jaan Kaplinski ja Henry David Thoreau loodus­kujutuse poeetika vahel, Elle-Mari Talivee käsitles Marie Underi luules esinevate linnunimede problemaatikat ja siinkirjutaja vaatles geokriitikale tuginedes, mis juhtub, kui kirjandustekste keskkonda paigutada.

Mis mind kõike eelnevat kirjeldama ajendas, on kripeldav mõte, et ma ei tea Eesti humanitaarteadustes analoogset teadusüritust. Ütlen etteruttavalt, et siinsest põgusast ülevaatest joonistub pigem välja meie humanitaaria killustatus ja võõrkeelsus. Vabandan, kui see mulje on kellegi meelest väär – mul oleks südamest hea meel, kui midagi on kahe silma vahele jäänud, mis olukorda kuidagi paremas valguses aitaks paista.

Mis meil juba on?

Meil on XXI sajandil olnud mitu laia haardega teaduskonverentsisarja („Koht ja paik“, „Kohanevad tekstid“, „Etüüde nüüdiskultuurist“), kuid ükski neist ei ole vastu pidanud Liepāja konverentsiga võrreldava pikkusega perioodi. Viimasel ajal on suhteliselt laia teadlaskonda haaranud praeguseks lõppenud kultuuriteooria tippkeskuse ja hetkel kestva Eesti-uuringute tippkeskuse aastakonverentsid, kuid need on peaasjalikult ingliskeelsed ning suunatud eelkõige tippkeskuse liikmetele. Pean tunnistama, et algul tekitas minus tugevat võõristust idee toatäiest eestlastest, kes üksteisele mitte kuigi täiuslikus inglise keeles kodukandi kultuurinähtusi seletavad, aga tegelikkuses on siiski tegemist olnud inspireerivate üritustega. Kuivõrd Euroopa rahadega finantseeritavad tippkeskused on viieaastase kestusega projektid, pannakse sel puhul suurt rõhku aruandlusele ja korralike arvuliste näitajate tagamisele (liikmetest osavõtjate arv, liikmete loodud publikatsioonide arv jne).

Samuti on meil pika traditsiooniga Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni konverentsid, kuid ka need on võõrkeelsed ning samuti eeskätt oma organisatsiooni liikmetele.

Väga soliidse pikkusega ajalugu on Eesti Kirjandusmuuseumi korraldatavatel Kreutzwaldi päevadel, mis on toimunud järjepidevalt 62 aastat. Tegu on nn oma maja konverentsiga, kus tehakse üle- ja sissevaateid kirjandusmuuseumi osakondades tehtud teadus- ja kogumistöösse. Esimese päeva avab tavaliselt kutsutud külalisesineja mõnest teisest teadusvaldkonnast.

Samuti tuleb ära märkida kirjandusmuuseumi Nüpli kirjanduse kevadkoolid ja nende Rupsil Liivi muuseumis toimuvad kirjandusteaduse suvekoolid, mis on vahest kõige lähemal minu kujuteldavale ideaalile – demokraatlikud ja laiapõhjalised, avaliku kutsungiga üritused. Teisalt on nad oma olemuselt pisut „kergemad“ kui lätlaste konverents, sest toimuvad suvel grüünes ning olid algselt mõeldud eeskätt nooremate kirjandusuurijate esimeseks hüppelauaks. Samuti ei ole haljal murul üleliia lihtne paralleelsessioone tekitada, et rohkemaid ettekandjaid piiratud ajale ära mahutada. „Noorte ja vanade“ kokkutoomist ühele (sõna otseses mõttes) akadeemilisele pinnale pean ometi hädavajalikuks kas või oma tulevaste kolleegide tundma õppimiseks.

Samalaadne on ka Tartu ülikooli kirjandustudengitele korraldatav Liinakuru kevadkool. Oma üliõpilastele tehakse valdkondlikke ettekandepäevi ka kõigis teistes meie humanitaarharidust andvates kõrgkoolides. Üksikute institutsioonide korraldatavatest kirjandusteaduslikest üritustest tõstaksin esile Tammsaare muuseumi / Tallinna kirjanduskeskuse sügiskonverentse, mis on kammerlikud üritused, kus publikuks peamiselt kirjandusõpetajad, mitte niivõrd teised kirjandusuurijad. Laiemat hõlmavust on taotlenud Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse juhtimisel ja keskkonnaajaloo keskuse kaasaaitamisel korraldatud kahepäevased (aga paralleelsektsioonideta) konverentsid, nagu „… rohelised õndsad lootused: aed ja loodus eesti kirjanduses“ (2015) või „Maastikule kleepuv tekst“ (2016), kus tuuakse ühe teema juurde kokku eri valdkondade uurijad.

Laiapõhjalise foorumi jooni on kirjanike liidu ja rahvusraamatukogu eestvõttel korraldataval „Paabeli raamatu­kogu“ sarjal, mis oma olemuselt on kutsutud külalistega ettekandepäev. Tänu institutsionaalsele toele ja heale asukohale võiks selle laiendamine olla lihtne.

Pisut astub sinnapoole ka äsjane Keele ja Kirjanduse konverents, mis esimest korda toimudes võttis küll samuti tagasihoidliku kutsutud kõnelejatega ettekandepäeva vormi, kuid mis teoreetiliselt võiks sellise keskpõrandana toimida. Teadusväljaanded, erinevalt teadusasutustest ja uurimisrühmadest, ei konkureeri viimastega napi uurimisraha ja jagamise aluseks olevate „tootmistulemuste“ pärast. Osavõtjaid võiks kannustada võimalus pälvida oma teema vastu 1.1 ajakirja toimetajate huvi, mis hõlbustaks selle artiklina avaldamist.

Ühine akadeemiline suhtlusruum

Iseenesest ei ole midagi halba selles, et Eesti-aineline humanitaarteaduslik diskussioon toimub korraga paljudes kanalites ja keeltes. Küll aga on kuri karjas, kui puudub ühine akadeemiline suhtlusruum või kui see taandub uurimistöö suhtes kuni paariaastase lõtkuga ilmuvatele artiklitele kodumaistes humanitaarteaduslikes ajakirjades või hoopiski pealiskaudsele kemplemisele ühismeedias. Kui eesti keele, kirjanduse ja kultuuri teemade vastu akadeemilist uurijahuvi tundvad inimesed kordki aastas „keskpõrandale kokku“ tuleksid, ehk muudab see olukorra paremaks?

Veel üks aga. Kas sellisel „sotsiaalse sidususe“ konverentsil oleks üldse kõnelejaid ja kuulajaid? Kindel ei saa olla, aga kui ei katseta, ei saa ka teada. Kartusest, et äkki tulevad kohale ainult kolmanda järgu teadlased ja kohalik toiduklubi,4 ei saa end häirida lasta. Ehk ikka on soov akadeemilises õhkkonnas erialakaaslastega eesti keeles kirjanduse ja kultuuri aktuaalsete probleemide üle diskuteerida siiski laiem ja hõlmab ka peavoolu õpetlasi. Niisiis tahaksin väga kohtuda oma paljude kolleegidega Eesti kirjandus- ja kultuuriuurijate konverentsil – miks mitte juba sel aastal?

1 Pealkirja laiendati viis aastat tagasi; varem viitas nimetus kitsamalt kirjandusteaduse päevakajaliste probleemide käsitlemisele. Konverentsi programmi vt aadressil https://literatura.liepu.lv/program

2 Sellist mõju ei avaldanud lähivälismaal konverentsil käimine sugugi esimest korda. Vt Anneli Mihkelev, Kadri Tüür, Nerise ääres ja Daugava kallastel – Eestile mõeldes.  – Sirp 5. XII 2003.

3 Konverentsi korralduslikke üksikasju puudutavatele küsimustele vastas lahkesti Liepāja konverentsi sekretär Sigita Ignatjeva, keda siinkohal vastutulelikkuse eest tänan.

4 Nii kutsutakse avalike kultuuriürituste stammkülalisi, keda ürituse sisu asemel huvitab tihtipeale võimalus osaleda sõnalisele osale järgneva suupistelaua juures.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht