Kirg esimesest pilgust

Intellektuaalne kirg on kahes mõttes ohtlik: seda ei mõisteta ning see ei pruugi sobida eksponeerimiseks.

VILJA KIISLER

2007. aasta 20. detsembril pöördub Eesti Ekspressi kultuurilisa kirjandustoimetaja Kadri Kõusaar Jaan Kaplinski poole toimetuses tekkinud plaaniga elavale klassikule neljast kultuuriajakirjanikust koosneva meeskonnaga külla minna, et ajada juttu Areeni uue aasta esimese kaane­loo sündimise tarvis. Kaplinski vastab leebes toonis äraütlemisega: ta polevat heas vormis, pealegi elavat ta parasjagu mitmel pool ja õigupoolest eikuskil, polevat kohtagi, kus külalisi vastu võtta. Kõusaar tunnistab seepeale, et suure kambaga küllaminekut pole ta ise heaks ideeks pidanudki, kas ehk võiks tulla tema üksi. Jutuajamise teema võiks olla seesama mis Jorge Semprúniga: kas kultuuril on lootust? Ta lisab, et ise näeb ta teemapüstitust pessimistlikus valguses, võib-olla selle pärast, et vananeb.

Selles lühikeses läkituses leidub kolm võlusõna. Kaplinskit liigutab, et 26aastane Kõusaar kirjutab vananemisest. Kõusaare tähelepandavalt head intervjuud¹ pole Kaplinski lugenud, küll aga teab loomulikult suurepäraselt, kes on Semprún. Kolmas võlusõna on pessimism. Kaplinski jääb nõusse. Kõusaar ja Kaplinski kohtuvad 4. jaanuaril 2008. aastal. Kahe looja vahel, keda lahutab ümmarguselt nelikümmend eluaastat, lahvatab kirg, mille sarnast pole eesti kultuuriloojate vahel seni teada. Kaht säravat autorit ühendab palju enamat, kui kumbki enne teisega tuttavaks saamist julges ette kujutada. Omavahel sobivaks osutuvad mitmedki intellektuaalsed põhihoiakud, erinev elukogemus ja lugemus üksnes võimendavad esimesest pilgust tekkinud vaimset tõmmet.

Intellektuaalne kirg on märksa ohtlikum kui füüsiline või romantiline, sest seda enamasti ei mõisteta. Sageli ei usuta üldse, et midagi säärast on olemas, eriti kui tegemist on mehe ja naisega. Intellektuaalne kirg kahe isiku vahel võib olla ka märksa püsivam kui mõni tavaline armastuslugu, mis hoolimata tugevast tundetulvast enamasti algab ja lõpeb. Kaplinski ja Kõusaare vahel lahvatanud intellektuaalne kirg on küll samuti ajaliselt kindlate piiridega ja lahtub siis, kui Kõusaarel n-ö päris elu sisse murrab ja bioloogiline programm täitmisele pöördub.

Imetlus ja aukartus

Kirjavahetuse alguses ilmneb, et Kõusaar on senimaani Kaplinski radari alt läbi lipsanud. Ta loeb Kõusaare romaane alles siis, kui too need talle saadab, ning vaatab „Magnust“, mida Eesti kohus Eesti kinodes näidata keelas. Kaplinski imetlus Kõusaare suhtes süttib tõdemusest, et Kõusaar elab looja ja naisena seda elu, mis temal omal ajal sünniaasta tõttu elamata jäi, ning see kasvab aina, kui ta on aimu saanud Kõusaare lugemusest ja vaimsetest ambitsioonidest. „Imetlen Su eruditsiooni…“ tunnistab Kaplinski (lk 39), „pean tunnistama, et tunnen Sinu ees midagi aukartuse taolist. Raske on leida Eestist kedagi, kes samas kirjas nimetab Pessoad ja tsiteerib Rumid, ise alles 26-aastane“ (lk 71). „Ja siis, luba pihtida, mõtlen Sinust päris mitteplatoonilisi mõtteid. No kellest siis veel!” (lk 239). Ehkki J.K. ja K.K. jagavad teineteisega suurt osa isiklikust ja isegi seksuaalelust, ei ole teisi suhteid peale intellektuaalsete tegelikult kõne all. Lähis-Ida probleemide üle vaidlevad nad kirglikult, arusaamad keskkonnahoiust ja arhitektuuri allakäigust on suuresti sarnased, samuti teatav pessimism maailma tuleviku suhtes. Ja patsifism.

Üks oluline teema, mis selles kirja­vahetuses erakordse selgusega nähtavaks saab, on Kaplinski suhtumine Venemaasse. Et Kaplinski arusaamad Venemaast ning Eesti-Vene suhetest üldiselt käibivatega vaevaliselt suhestuvad, on muidugi olnud teada. Nii mõnigi võib siiski ehmuda, lugedes, et Kaplinski tunneb end hingelt Vene impeeriumi alamana ning et tema meelest võiks Eesti olla Venemaa osa. „Julgen öelda, et minu meelest kuulub Eesti nagu põhiosa Baltikumi ikkagi Venemaaga kokku. Võiks olla Vene impeeriumi osa. Aga seda Venet ja seda impeeriumi ei ole. Ja võibolla ei tule kunagi“ (lk 278). See on kirjutatud enne Venemaa agressioonisõja algust Ukrainas, kuid arvatavasti ei muudaks Kaplinski oma seisukohti ka nüüd. Kasuliku idioodi liistule tõmbamiseks, olgu öeldud, on Kaplinski maailmamõistmine liiga keeruline ning isikliku kultuurikogemuse kaudu fundeeritud. Iseasi, kas seda mõistetakse. Kui ei mõistetud varem, siis ammugi nüüd. Tuleb tunnistada, et mõista ongi raske.

Jaan Kaplinski maised päevad lõppesid 2021. aastal, ent looja ja mõtlejana on Kaplinski vägagi elus. Märt Väljataga koostatud „Valitud luuletused“² on ilmselt parimaid valikkogusid läbi aegade, lisaväärtust annab sellele Väljataga suurepärane järelsõna. Paljude teiste kultuuriajakirjanduses ilmunud käsitluste seast tõuseb esile Väljataga „Kaplinski küsimused ja vastused“.³ Kaplinski venekeelne luule ilmus läinud aasta lõpul Väljataga suurepärases tõlkes pealkirja all „Teiste jõgede taga“⁴, neid tekste on võluvalt analüüsinud Tõnu Õnnepalu⁵ ja Mihhail Trunin⁶. Kaplinski loomingut tõlgitakse ja tõlgendatakse aktiivselt. Ent Kaplinski luule käsitluste kõrval on avalikkuse ette jõudnud ka Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus⁷, mis sai alguse Kaplinski „Ööülikooli“ loengute väljaandest⁸.

Need kirjad ei ole „päris“

Vastselt ilmunud Kaplinski ja Kõusaare kirjavahetus on juba andnud ajendi ironiseerida, kas üldse on olnud mõni tõsiseltvõetav vaimuinimene, kes Kaplinskiga kirjavahetuses ei olnud. Või siis, et kas peaks äkki avaldama ka need kirjad, mida see või teine looja Kaplinskile küll ei kirjutanud, aga oleks võinud kirjutada. Kindlasti on Kaplinski kirjavahetus märksa mahukam kui seni avalikkuse ette jõudnu ning poleks imeks panna, kui keegi veel – või koguni paljud – otsustaksid oma korrespondentsi Kaplinskiga avalikuks teha. Samuti on eeldatavasti oodata mälestuste laviini, sest hoolimata introvertsetest kalduvustest oli Kaplinskil erakordselt lai suhtlusringkond, viimastel eluaastatel arendatud valdavalt kirja teel.

Ühte tuleb muidugi kõigi olemasolevate ja veel tulevate kirjavahetuste lugemisel silmas pidada: need ei ole n-ö päris. Need ei ole isiklikud kirjad, mida võidakse pärast surma avaldada (ja võidakse ka mitte). Need on kirjutatud täie teadmisega avaldamiseks ja seda nimelt Kaplinski taotlusel. Õnnepalule teeb kirjade raamatu koostamise ettepaneku nimelt Kaplinski, kes vahepeal, kui kirjutamine eriti ei edene, koguni muretseb, et äkki ei tulegi raamatut kokku. Intellektuaalne kirg kahe looja vahel on alles sähvatanud, kui Kaplinski juba Kõusaarele ette paneb: „Uitmõte: olen kirjutanud kaks raamatut kahasse soomerootslase Johannes Salmisega. Kas võiks midagi sellist äkki sündida ka J.K. ning K.K. kirjavahetusena? Mida arvad?“ (lk 9). Aastate jooksul sugeneb J.K. ja K.K. kirjavahetusse loomulikke mõõnasid ja J.K. soovitab: „Hakkasin agaramalt mitme­keelset blogi pidama: jaankaplinski.blogspot.com. Püüan sellele kulutada rohkem aega ja energiat. Meie tulevasse raamatusse võiks säält midagi võtta, kui sobib. Ma vaikselt loodan, et võtad põhilise toimetamisetöö enda kanda. Ons see võimalik?“ (lk 124-125).

Kaplinski on ettepanekuid kirja­vahetusest raamat kokku panna teinud rohkemgi, kuid mitte kõik pole ühtviisi tuld võtnud. Mitte igaüht ei vaimusta sedasorti epistolaarne reality. Intellektuaalne kirg võib-olla avalikult eksponeerimiseks hästi ei sobigi, sest on ju igasugune reaalajas või ettesalvestamise korras nähtavaks tehtud kirg alati etendus, olgu tegu lavatango või pornoga. Kuigi emotsionaalse ja intellektuaalse vuajerismi turu elujõulisust tõendab igat sorti eluloolise ainese pakendamise edukus nii pildis kui ka kirjasõnas, võib järelemõtlemiseks jätta küsimuse, kas on ehk olemas ka niisugune nähtus nagu vaimne enesemüümine.

Miks oli avaldamine Kaplinskile nii tähtis?

Miks oli Kaplinskile nii oluline, et kirjavahetusi ilmuks ka pärast tema surma – või ka enne, aga et need kindla peale ilmuksid? See on hell küsimus, mille vastust otsides võib pöörduda ka delikaatsete isikuandmete poole, mida Kaplinski on enda kohta jaganud märksa lahkemalt, kui enamik inimesi eales teeb. Teadaolevalt põdes Kaplinski ravimatut haigust nimega ALS. Sellest rääkis ta ise esimest korda LPs ilmunud intervjuus.⁹ Sealt ei selgu küll, millal tõbi diagnoositi, kuid juba 2007. aasta lõpus alanud kirjavahetuses Kõusaarega viitab Kaplinski korduvalt oma kehvale tervisele ning Õnnepalu vahetab juba kirju kindla surmaminejaga.

Mäletatavasti valis sedasama ravimatut haigust põdev Jane Paberit esimese eestlasena abistatud enesetapu võimaluse, mille tegi teoks Šveitsis 2019. aastal. „JKKKs“ avaldab Kaplinski mitmelgi korral mõtteid eutanaasia kohta, mida ta igati pooldas. Leidub aga üks ehmatav mõttekäik: „Olen põhimõtteliselt eutanaasia poolt, aga see ei saa tähendada seda, et mu omaksed jääksid virelema näruse pensioniga, millest ei piisa isegi toidu ja korteri eest maksmiseks. Elu mõte – elada, et saada pensioni kaasale, lastele, lastelastele“ (lk 259). Jutt käib riigi­kogulase pensionist, mida Kaplinski sai aastatel 1992–1995 riigikokku kuulununa. (Kaplinski ei ole saladust teinud sellest, et pensioni pärast ta üldse riigikokku jäigi.) Võimalik, et see on juhuslik tsitaat, millest ei peaks kaugele­ulatuvaid järeldusi tegema. Ent kui see ei ole juhuslik, siis võiksid võimalike tekkivate küsimuste vastuseid anda näiteks Tiia Toometi mälestused või päevikud, kui nende ilmumise aeg kord kätte jõuab.

Hoolimata huvist, mille pärast kirjavahetusi poelettidelt haaratakse, tuleb tunnistada, et Kaplinski pärandis moodustavad need siiski marginaalse osa. Kaplinski jääb üheks suuremaks eesti luuletajaks läbi aegade ja seda ei muuda kirjad ega poliitilised veendumused. Võrreldav kehtib ka Kadri Kõusaare kohta. Kuigi Kõusaare loomingulise eneseteostuse teekond pole loodetavasti veel poole pealgi, on ta loonud suure­päraseid linateoseid, mis jäävad Eesti filmiajalukku.

1 Kadri Kõusaar, Jorge Semprún: „Ühiskond põeb Alzheimerit“. – Eesti Ekspress 18. X 2007.

2 Jaan Kaplinski, Valitud luuletused. Varrak, 2021.

3 Märt Väljataga, Kaplinski küsimused ja vastused. – Looming 2022, nr 12.

4 Jaan Kaplinski, Teiste jõgede taga. EKSA, 2022.

5 Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski viimased luuletused, Vikerkaar 2023, nr 1-2.

6 Mihhail Trunin, Võõraste kätega kirjutatud lugu. – Sirp 10. III 2023.

7 Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu, Kirjad. Aadam ja pojad, 2022.

8 Jaan Kaplinski, Vaimu paik. Aadam ja pojad, 2021.

9 Vilja Kiisler, Jaan Kaplinski: mul on diagnoositud ränk haigus ja huvitav on jälgida selle progressi. – EPL 12. VI 2020.