Kirjad tundmatule sõbrale

Indrek Sirkel

Tänapäeval tundub olevat kaks asja, mis teevad kunstnikust tõelise kunstniku: näitus ja raamat. Kuhugi vähem või rohkem tuntud galeriisse võib pea iga ennast kunstnikuks pidav inimene tööd välja panna. Ning maailmas, kus pea iga inimene tunneb mõnda kujundusprogrammi, pea iga trükikoda võib suhteliselt väikese raha eest viisaka trükise valmis teha ja kultuurkapitalist raha

taotlemine uhke raamatu tarvis ei ole mingi eriline probleem, on raamatute tegemine vägagi lihtne. Seega ühe näituse korraldamises ja sellega kaasas käiva kataloogi väljaandmises ei ole Eestis enam midagi erilist. Aga võiks ju olla. Järgmine kord, kui Kumu raamatupoes olete, proovige, mitu raamatut teil avatuna lauale lebama jääb, kui selle mõnest suvalisest

kohast lahti teete. Mind üritas eelmine kord nii mõnigi karulõksu kombel järsult kinni lajatades vigastada. See näitab hästi, et Eestis ei ole kunstiraamatud mitte ainult igavad ja logisevad

sisu mõttes, vaid peaaegu kunagi ei pöörata mingit tähelepanu raamatu füüsilistele omadustele: kui palju raamat kaalub, millises köites see on, missugune on selle formaat jne. Muidugi, eks

see olegi raske: tüüpiline Eesti trükikoda on graafilise disaineriga suheldes sama jäik kui köide, mida nad toodavad. 2006. aastal tegin Tänapäeva kirjastusele „Noorsooromaani” sarja kujunduse. Aasta jooksul, nähes sarja raamatuid järjest ilmumas, olin igal korral kergelt üllatunud. Küll oli kaane kartong valet pidi kiudu, teine kord sisupaber, kord isegi mõlemad. Eelmisel aastal, kui olin valmis saanud Marko Mäetamme Veneetsia biennaali kataloogi ja

läksin trükikotta faile ja maketti üle andma ning ütlesin, et ei soovi kaanele mattlaminaati, ajas kliendihaldur esialgu silmad suureks, seejärel rahunes ja sõnas külmalt midagi sellist: „Hästi,

aga siis me ei saa tagada, et tulemus on kvaliteetne.” Kuidas on nii, et sellisel alal nagu kunstiraamatud, mis peaksid pakatama loovusest, uuenduslikkusest ja hullusest, ajavad pisimadki soovid trükikoja tagajalgadele?

Kunstiraamat peaks ju olema võrdväärne kaaslane kunstile, mida see esitab: mõtestatud looming, mitte masinlikult toodetud bestseller, mida ta tavaliselt niikuinii ei ole. Ka Eestis levinud

1000-lisest tüüptiraažist müüakse vahel vaid 30-40 raamatut. Ülejäänud kingitakse kunstnike tuttavatele, tähtsatele välismaa kuraatoritele jne. Seega, kas iga näitusega peab käsikäes käima ka läikival paberil kataloog, mis sisaldab tavaliselt ühte kesist esseed

ja heal juhul näituse kõikide tööde reprosid? Belgia filosoof Dieter Roelstraete on toonud väga tabava näite.

Igal aastal antakse üle maailma välja 800 000 raamatut. Muidugi ei paku enamus, ehk isegi 99,9 protsenti tõelisele bibliofiilile erilist naudingut. Selliste hulka kuuluvad arvutimanuaalid,

odavad armastusromaanid, astroloogilised abimehed, „Da Vinci koodi”-laadsed üllitised ning populaarteaduslikud pildiraamatud. Aga isegi kui ainult 0,1 protsenti sellest meeletust hulgast on

väärtteosed, siis tähendab see ikkagi 800 teost aastas ehk veidike rohkem kui kaks raamatut päevas. Ei leidu vist kedagi, kel oleks aega kõik need raamatud läbi lugeda.

Mujal maailmas tegelevad tunnustatud graafilised disainerid ja kirjastajad praegu pigem küsimustega, milliseid raamatuid on üldse mõtet kujundada ja välja anda ning millises tiraažis ja tehnikas oleks seda kõige õigem teha? Lisaks Eestis vaikimisi ainuõigeks tunnistatud ning ainult suures tiraažis ära tasuvale offset’ile on viimastel aastatel võõrsil tehtud mitmeid tehnoloogilisi uuendusi. Näiteks print-on-demand, kust Internetti üles pandud pdffailist

prinditakse raamat välja vaid juhul, kui keegi selle endale Interneti-poest tellib. Nii välditakse ületootmist ja tolmuseid kaste kunstikeskuste, muuseumide ja raamatupoodide ladudes.

2003. aasta suvel avasid graafilised disainerid Stuart Bailey ja David Reinfurt New Yorgi ühes Lower East Side’i väikeses keldris pisikese raamatupoe. Pood on avatud ainult laupäeviti,

ülejäänud ajal on see Bailey ja Reinfurti stuudio. Müügil on raamatud ja ajakirjad, mille nad on ise kujundanud ja/või välja andnud, ning teised nende meelest väärtuslikud teosed. Seega on

tegemist nii-öelda kureeritud raamatupoega. David Reinfurti sõnul jõudsid nad sellise otsuseni pärast seda, kui näituse kataloog, millele oli kulutatud palju töötunde ja vaeva ning mis sai suures tiraažis valmis trükitud, jäi lõpuks ikkagi tema stuudio nurka tolmu koguma, sest näitus jäi ära. Kirjastamine iseenesest on ju lihtne, nagu väidab ka Inglise kirjastuse Hyphen Press looja Robin Kinross: „… üks asi, mida ma pidevalt teen, kui näen mõnda ajaleheartiklit ning arvan, et see võib kellelegi huvi pakkuda: ma lõikan selle välja ja annan talle. Või teen sellest kaks koopiat ja annan ühe ühele sõbrale ja teise teisele. Võib-olla see ongi kirjastustegevus oma kõige lihtsamal kujul.” Kui kirjastamine oma olemuselt ongi nii lihtne, siis miks kõik kirjastused häid raamatuid välja ei anna? Ühes oma hiljutises loengus Jan van Eycki akadeemias Maastrichtis tõdes Christoph Keller (nüüdseks maailmakuulsa kunstiraamatute

kirjastuse Revolver Books asutaja), et raamatu tegemine (kirjutamine, kujundamine, trükkimine, väljaandmine, levitamine) on nagu kiri veel tundmatule sõbrale. Ja nagu heale semule kirjutatud kirja, nii peab ka raamatusse panema kogu soojuse ja kõik paremad soovid ning siis selle teele saatma, jäädes ise vastust ootama. Aga selliseid raamatuid, nagu näiteks Kumu raamatupoes

praegu müüakse, ei tahaks ju küll koos kõige hoolivuse, armastuse ja parimate soovidega heale sõbrale saata. Või…? Indrek Sirkel on Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna erakorraline dotsent.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht