Kirjakultuuri ajalugu – ja veel palju enamat

„Balti kirjakultuuri ajaloo“ uuenduslikus avaköites käsitletakse Eesti ja Läti ajalugu üheskoos ning vaadeldakse mitmekeelse kirjakultuuri kaudu siinmail elanud kogukondi.

LINDA KALJUNDI

Alguses oli mul mõte panna sellele arvustusele pealkirjaks „Mitte ainult kirjakultuuri ajalugu“, kuid õnneks jõudsin kiiresti arusaamisele, et see poleks ei põhjendatud ega asjakohane. See raamat on kõigepealt justnimelt kirjakultuuri ajalugu – aga näitab lisaks hiilgavalt, et (kirja)kultuuri kaudu saab rääkida veel palju enamast. Teisisõnu, Eesti on saanud rikkamaks mitte ainult uue, vaid ka uuendusliku käsitlusega siinse ajaloo kohta selle kõige laiemas tähenduses.

Rahvusülene ajalugu

„Balti kirjakultuuri ajaloo“ avaköites välja joonistuv tõlgendus siinsest ajaloost on teedrajav mitmel põhjusel: see käsitleb Eesti ja Läti ajalugu üheskoos ning võtab eri keeltes loodud kirjakultuuri kaudu vaatluse alla siinmail elanud kogukonnad. Vaadeldes tekstide, ideede ja inimeste ringlemist nii Balti ja Läänemere ruumis kui ka globaalses plaanis, käsitletakse siinse regiooni ajalugu selgelt rahvusüleses võtmes.

Õigupoolest pole see kuigi üllatav, kuna viimastel aastakümnetel on uuenduslikke lähenemisi Eesti ajaloo tõlgendamiseks juurutanud just kirjandusteadlased – kelle seas torkavad silma Balti kirjakultuuri ajaloo eestvedaja Liina Lukas ja sellega tihedalt seotud Jaan Undusk. Nad mõlemad on varemgi rõhutanud, kui tähtis on käsitleda eesti ja baltisaksa ajaloo omavahelisi põiminguid ning läheneda Balti ajaloole n-ö maiskondlikust vaatenurgast, aga näidanud ka kultuuri ja ideede ajaloo tähtsust siinse poliitilise ajaloo paremal mõistmisel.

Kirjandusteadlastel on olnud oluline roll ka Eesti ja Läti ühise ajaloo propageerijatena, osutades, et mõistame kummagi maa ajalugu paremini, kui võtame arvesse nende sajanditepikkust seotust. Vahest võib Eesti ajalooraamatute puhul isegi rääkida juba omamoodi Balti renessansist, võttes arvesse, et Andres Kasekampi juba kümne aasta tagune „Balti riikide ajalugu“ (2011, originaalis 2010) on hiljuti saanud lisa Norbert Angermanni ja Karsten Brüggemanni „Baltimaade ajalooga“ (2020, originaalis 2018). Kui nende ja veel mõnegi teise esialgu veel üksnes võõrkeeles ilmunud teose (nt saksakeelne Balti ajaloo käsiraamat) tellimus on sündinud väljaspool Eestit, siis siiani olulisim kohalik algatus ühise Balti ajaloo suunal on nimelt seesama kirjakultuuri ajalugu, millest on avaköitele lisaks lähiaastatel ilmumas veel seitse osa: „Religioon“, „Kirjandus“, „Keel“, „Haridus ja teadus“, „Ajalugu“, „Õigus ja poliitika“ ning „Oeconomica“. Sarja tähendus ei piirdu üksnes raamatutega, vaid pikk ettevalmistuse protsess on loonud tänuväärse võrgustiku siinse kirjakultuuriga tegelevatest Eesti, Läti jt maade teadlastest. Loodetavasti sünnib ja kujuneb omaette väärtuseks ka avalik arutelu sarja teoste ümber.

Avaralt on raamatus mõtestatud ka kirjakultuuri ennast, hõlmates väga erinevaid tekste (lepingutest ja asjaajamisdokumentidest kõikvõimalike raamatute ja ajakirjanduseni), kirjutajaid, mitmesuguseid institutsioone, koole ja kirikuid, ametkondi ja sõpruskondi, suhtlusvõrgustikke ja tehnoloogiaid jne.

Kui tavapäraselt ollakse harjunud mõtlema kirjanduse ajaloost ilukirjanduse keskselt, siis see teos näitab, et ilukirjandusega ei ole Balti kirjakultuuril väga pikalt eriti midagi pistmist. Kuid see demonstreerib ühtlasi, et ka selle teise, mitteilukirjandusliku kirjakultuuri ajalugu pole sugugi mitte vähem huvitav, vaid vastupidi, võib olla isegi põnevam.

Teose alapealkiri „Keskused ja kandjad“ võib olla isegi veidi eksitav, jättes avamata raamatu sisu kogu selle mitmekesisuses. Kirjakultuuri keskuste, kandjate ja loojate kõrval on teoses teemaks teadmiste ja kommunikatsiooni, hariduse ja ideede ajalugu. Ülevaade antakse Balti raamatukogudest, trükikodadest ja raamatukaubandusest, seltsidest ja ühingutest, ajakirjandusest, aga ka teatrist läbi seitsme sajandi. Teos katab ajavahemikku keskajast kuni 1840. aastateni ehk ajani, kui eesti- ja lätikeelne kirjakultuur järjest arvukamalt esile tõuseb. Kirjutajate kõrval on fookuses lugejaskonna kujunemise lugu, mis on omakorda tihedalt seotud ühiskonna ja haridusolude muutumise ning eri kogukondade ja klasside omavaheliste suhete ajalooga.

Autorite ring on lai, kuid seeläbi on kaasatud ka suur osa oma ala parimaid asjatundjaid. Kuigi teksti ühtlustamisega on koostaja ja peatoimetaja Liina Lukas ning toimetaja Katre Kaju teinud ära suure töö, varieerub stiil siiski: mõned alapeatükid on oma lähenemiselt loetlevamad ja teised analüütilisemad, mõned teksti-, teised kirjutajakesksemad, mõned aga pakuvad omaette väikest üldkäsitlust, nagu nt ülevaade ajakirjanduse tekkest või Balti teatri ajaloost keskajast XIX sajandi keskpaigani (ehkki selle üle, kas Henriku kroonikas kirjeldatud liturgilist rituaali võib ikka pidada siinse teatri alguseks, võib muidugi vaielda).

Kultuuriülekanded ja kohalikkuse leiutamine

Kõige kaasahaaravamad näikse olevat need osad raamatust, mis seostavad kirjakultuuris toimunud muutused suuremate muutustega ühiskonnas ja kultuuris. Näiteks osutatakse kalendrite puhul, kuidas koos nendega sünnib uus lugemise viis. Varasema intensiivse lugemise vahetab välja ekstensiivne lugemismudel ehk ühtede ja samade tekstide korduva lugemise asemel hakatakse lugema üha uusi, aktuaalseid tekste ja tehakse seda enamasti vaid üks kord. Samuti saab teada, et kalendrite kasutuselevõtt ei mõjuta mitte üksnes arvepidamist oleviku üle, vaid samavõrra oluliseks saavad ka prognostikonid ehk ennustused tuleviku ilmaolude jms kohta. Põimingus ühiskondlike muutustega kirjeldatakse ka ajakirjanduse kujunemist, seostades seda ühtlasi kommunikatsiooni ajalooga (postivõrgustiku areng). Ajakirjanduse kaudu näidatakse ka kohaliku avalikkuse ja uudisruumi kujunemist, osutades ühtlasi olulisele iseärasusele: pikka aega edastas ajakirjandus rohkem teateid kaugete maailma paikade kui lähiümbruse kohta.

Kui otsida teose läbivaid jooni, siis üheks selliseks on tähelepanu pööramine kultuuriülekannetele. Moel või teisel käsitlevad kõik peatükid teadmiste ja tekstide, ideede ja inimeste liikumist eri regioonide, aga ka kogukondade, klasside ja etniliste rühmade vahel, nagu ka maa ja linna ehk aadli ja kodanluse vahel. Oluliseks märksõnaks on erinevad võrgustikud (nt vabamüürlased, hernhuutlased), aga ka seltsitegevuse ja sõpruskondade tähtsus teadmiste ja tekstide levikul. Värske vaate raamatukogude ajaloole annab tõdemus, et esimesed laenuraamatukogud olid kohaks, mis lõi pinnase eri klasside ja (etniliste) gruppide kohtumiseks. Tervikuna tuleb „Balti kirjakultuuri ajaloost“ niisiis väga hästi välja migratsiooni tähtsus teadmiste ja kultuuri, hariduse ja ühiskonna arengule. Selle ilmekaks näiteks on saksa haritlaste (tulevaste koduõpetajate, pastorite ja professorite) sisseränne Balti provintsidesse ja selle tähtsus siinsele ajaloole.

Kultuurimõjude uurimisel on peatähelepanu pööratud arusaadavalt saksa aladele (varauusaja puhul ka Rootsile ja Poolale), kuid mitmel pool leiavad markeerimist ka mitmetahulised ja viimasel ajal vähem tähelepanu pälvinud suhted Vene impeeriumiga. Välja joonistuvad karjäärivõimalused, mida impeerium baltisakslastele pakkus, aga ka Balti haritlaste, autorite ja kirjastajate panustamine vahendajarolli: see, kui suuri lootusi nad panid võimalusele vahendada saksa teadmisi Venemaale ja teadmisi Venemaa kohta sakslastele. XVIII sajandil ja XIX sajandi alguses oli teistelgi saksa haritlastel Vene impeeriumis tähtis roll. Kirjakultuur pakub ühe huvitava vaatenurga baltisakslaste sidemetele ka selle seltskonnaga, näidates, et sakslaste kohalolu laiendas saksakeelsete tekstide lugejaskonda Vene impeeriumis ning et see asjaolu julgustas (mitte alati õigustatult) tagant ka kohalikke kirjastajaid ja kirjutajaid.

Palju leiavad käsitlemist ka kirjakultuuri ning ühiskonna ja poliitika suhted. Kirjakultuur pakub hea vaatenurga ühiskondlikele võimusuhetele laiemalt, avades eri klasside, etniliste rühmade, sugude jne ligipääsu haridusele, kirjaoskusele ja tekstidele. Selle kõrval saame ülevaate riigivõimu, aga ka kohalike võimude ja autoriteetide püüdlustest kontrollida kirjasõna ja teadmiste liikumist – olgu siis poliitilistel, usulistel või moraalsetel põhjustel ja ettekäänetel. Tsensuuri ja keelamise mehhanismide kõrval võinuks ehk isegi veidi pikemalt peatuda tõdemusel, et ka teadmiste loomine on tihedalt võimuga seotud. Küll aga ei jää puudutamata majanduslikud motiivid seoses piirangute ja privileegide seadmisega ning katsetega turgu kontrollida. Ühtlasi avaneb teoses kirjakultuuri majandusajalugu, mis näitab, kuidas ka siinmail saab raamatute ja ajalehtede trükkimisest äri ning teadmistest ja uudistest kauplemise objekt. Muu hulgas tuleb hästi välja eesti- ja lätikeelse kirjanduse kujunemine siinse kirjastusäri mootoriks, sest selles vallas ei pakkunud saksa kirjastajad kohalikele konkurentsi.

Raamatus, kus vaetakse siinset ajalugu nii pika aja vältel, joonistuvad hästi välja ka siinse kirja- ja arutelukultuuri suured teemad. Varauusajal elavdas kroonikate, lendlehtede jm Liivimaa kirjelduste loomist Liivi sõda, mis tekitas Euroopas elavat huvi. Hilisemate perioodidega seoses võib eri peatükke kõrvutades jälgida, kuidas XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses käivitavad pärisorjuseteemalised debatid laviinina mitmesuguste tekstide, raamatute ja ajakirjanduslike väljaannete ilmumise. Samal ajal joonistub välja nähtus, mida raamatus nimetatakse kodukandientusiasmiks ning mis tähendab kohaliku ajaloo, kultuuri- ja looduspärandi, aga ka kohalike keelte ja folklooriga tegelemise kasvavat populaarsust XVIII ja XIX sajandil. Vahest oleks võinud kirjakultuuri rollil „kohalikkuse leiutamisel“ isegi pikemalt peatuda, nagu ka selle tähtsusel baltisaksa identiteedile. Ent kui kirjakultuuri ja teadmiste edenemisest ollaksegi üldiselt harjunud mõtlema humanitaarteaduste võtmes, siis selles teoses lisatakse üks siinmail vähe tähelepanu pälvinud tasand: ökonoomiline mõtlemine. Seeläbi tuuakse esile mõju, mida üldkasulikud seltsid avaldasid kirjakultuuri arenemisele. Laiemalt seostub see valgustusajastule iseloomuliku püüdlusega ühendada kaunid kunstid elu praktiliste valdkondadega nagu põllumajandus, käsitööndus, tööstus ja kaubandus.

Laia haardega, laiale lugejaskonnale

Oma vormilt ja sisult on raamat mõeldud kindlasti laiale lugejaskonnale ja mitte kitsale spetsialistide ringile – selle üks roll on olla kõrgkooliõpik, aga teos on ladusalt loetav märksa suuremale huviliste ringile. Seepärast võinuks Balti ajaloost anda sissejuhatuses ehk isegi veel veidi põhjalikuma ülevaate, kuna praegu on ajalooline taust kohati peatükkide vahel laiali pillutatud. On ju vaatluse alla tulev ajaperiood pikk, samuti on Läti ajalugu siinsele lugejale kõigest hoolimata tundmatum. Lõunanaabrite ajaloo nüansid ja eripärad leiavad küll korduvalt mainimist ja joonistuvad aegamööda ka välja, aga neid võiks lugejale kohe alguses selgitada (nt tutvustatakse Kuramaa hertsogiriigi ajalugu alles raamatu lõpuosas). On ka Eesti ajalooga seotud sündmusi, mis leiavad kõigepealt mainimist ja alles seejärel selgitamist (nt Tartu ülikooli keerdkäigud Rootsi ajal).

Sedavõrd laia haardega teose puhul leidub kahtlemata mitmesuguseid teemasid, mis on jäänud välja või mainitud üksnes põgusalt. Kirjakultuuri avara definitsiooni kõrval torkab silma mõningate sellega seotud piiripealsete teemade vähesus – näiteks on vähe juttu kirjutamise, lugemise ja raamatutega seotud materiaalsest kultuurist (siin-seal avab selle põneva perspektiivi nt vastavate arheoloogiliste leidude mainimine); samuti on vähe juttu illustratsioonidest – see torkab eriti silma raamatu ilusa kujunduse ja rikkaliku pildivaliku taustal. Mõistagi ei olekski saanud illustratsioonide teemal pikalt peatuda, kuid ometi olid kirjakultuuri ja teadmiste ajaloo arengu oluline osa pildiplahvatused, mis kaasnesid nii trükimasina leiutamise kui ka hilisemate trükitehniliste revolutsioonidega. Kultuuriülekannete teemadest on vähem tähelepanu pööratud suulise ja kirjaliku kultuuri vastasmõjule, aga ka tõlkimisele.

Et aga seitse raamatut Balti kirjakultuuri ajaloo kohta on veel koostamisel ja peagi lugejani jõudmas, siis on igati põhjust oodata ja loota, et need ja paljud teised küsimused leiavad põhjalikumalt selgitamist järgmistes osades. Selle lootusrikka ja ootusäreva lõpetuse kõrvale võib veel lisada, et on omamoodi sümboolne, et kirjakultuuri ja raamatute ajalugu ilmub ajal, kui raamatud oma tavapärases vormis on taandumas ja uudisruum kiiresti muutumas. Selleks puhuks leiab raamatust ka mõned õnnestunud kõrvutused meie kaasajaga, nii on nt varajase ajakirjanduse uudisvoogu (mis teateid sõna-sõnalt või lühendatud kujul ühest kandjast teise vahendas) võrreldud online-meedia tööpõhimõtetega.