Kirjanduse armastaja auhind oli meil seni puudu

PILLE-RIIN LARM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Auhindu on nii- ja naasuguseid. Ja neid on palju: vahel juhtub, et ühe nädala jooksul tuleb korraga viis auhinnateadet, näiteks Betti Alveri, Aino Kalda, Finlandia, Ants Orase ning Paabeli torni kohta.

Tõlkelastekirjanduse esiletõstmiseks asutatud Paabeli torni auhinna pälvisid, muide, pildiraamatu kategoorias David Litchfieldi „Karu ja klaver“ (tlk Kadri Rahusaar) ja juturaamatu kategoorias Maja Lunde „Lumeõde“ (tlk Marit Hansen).

„On tore ette kujutada sellist mängu: raputad suurt kotti, kus on aasta sündmustega märgistatud Eesti elanikud, võtad ühe neist välja – ja tõenäolisem on, et loosiga tõmmatud inimene osutub mõne kirjanduspreemia kandidaadiks, kui et teda ootab liikluses ees kuri saatus.“ Nõnda on mõtisklenud Maarja Kangro (Sirp 16. III 2018). Aga mis oleks, kui võtaks kogu auhinnandust ennast samuti veidi mängulisemalt?

Maarja Kangro romaan „Klaaslaps“, mille eest pole ta saanud vist ühtki auhinda, saavutas veenva võidu Vikerkaare kümnendigallupis (2020, nr 10-11). Noorte kriitikute tunnustusvorm sündis omal ajal puhtast mängulustist, toimetaja Kajar Pruul on vikergallupit võrrelnud lausa karnevaliga, kuid seda enam võib esikoht heameelt teha. Eks auhinnad tee samuti, neid on ju tore nii saada kui ka anda.

Mis siis, kui enam ei ole tore anda? Hulga väärika ajalooga auhindade kõrval leidub niisuguseid, mis tulevad ja kaovad – kas raugeb eestvedajate jaks, muutub sõpruskonna dünaamika või ei ole enam naljatuju. Žürii enam ei mängi! Ilmselt jäävad seetõttu lõppeva kümnendi nähtusteks Siugjas Sulepea ja tõeline Juhan Liivi auhind. Esimese laureaate tunnustati sulepea ja õhtusöögiga žürii seltsis, teisel juhul tätoveeriti ühele laureaadile auhind käsivarrele (must ruut). Ausalt, ma ei unista kummastki, kuid leinan taga siiski, sest need tõid muidu nii tõsisesse auhinnandusse värvi.

Soomes on üks tore kirjandusauhind nimega Kodiksamia. Selle asutas nukral 2011. aastal luuletaja Heli Laaksonen eesmärgiga häid raamatuid meedias ja inimeste meeles rohkem esile tõsta: „Mõtlesin, et asutan oma auhinna, ei ole seal vaja muud kui otsustada ja teha …“ Hea mõte! Seejuures on üheinimeseauhinna puhul „tegemine“ tõepoolest ladus, žürii töö sujub. Kodiksamia sai nime Laaksose viljapõldude keskel koduküla järgi, võitjale saadetakse sealt Finlandia auhinna 30 000 euro eeskujul 30 000 odratangutera. Kuigi Kodiksamia on vaieldamatult humoorikas auhind, on tegu tõsimeelse austusavaldusega, mitte paroodiaga: „See on kirjanduse armastaja auhind. Igaüks võiks sellise teha“ (Sirp 7. XII 2018).

Tegingi. Asutasin omaenda kirjanduse armastaja auhinna. See kannab minu vanaema Berta nime. Valik on igati asjakohane, sest vanaema Berta oli tõepoolest suur kirjanduse armastaja, aga ühtlasi juhib see tähelepanu žürii otsuste subjektiivsusele. Auhinna saaja valin ühe kalendriaasta jooksul ilmunud teoste hulgast, mis ei ole mitte ainult kunstiliselt nauditavad, vaid millega mul kujuneb ka hingeside. Esimene Berta leiab omaniku 14. veebruaril – täpselt kuu enne emakeelepäeva, et mitte varjutada Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade sära ning et rõhutada armastuse faktorit. Tunnustuse materiaalne osa valmib minu küpsetusahjus ning laureaat võib selle üksi ära süüa. Annan auhinda välja nii kaua, kuni see pakub mulle rõõmu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht