Kirjanduselt aabitsale, aabitsalt kirjandusele

Mare Müürsepp, Tallinna ülikooli lastekirjanduse lektor, filosoofiadoktor

Kuidas on aabitsad ajas muutunud? Aabits saab last ja kirjandust lähendada mitut moodi. Esmalt seeläbi, et aitab lugema õppida.

Teiselt poolt ? esitades klassikaks arvatud kirjanduse näiteid. Esimene sula-aegne, Leida Alttoa-Helle Raigna (ill Silvi Väljal) aabits esitas üldtuntud Eduard Wöhrmanni ja Friedrich Kuhlbarsi laulutekste, katkeid Oskar Lutsu teostest, Lev Tolstoi aabitsajutte jms. 1974. aastal ilmunud Loreida Eiseni aabitsas (ill Ülle Meister) leidub näiteid nii eesti lastekirjanikelt nagu Eno Raud, Ernst Enno, Ellen Niit, J. Oro kui ka muude aegade ja kultuuride suurustelt nagu Vladimir Majakovski ja Peter Mannteuffel. Üldiselt tuleb osutada asjaolule, et eestilik lugemaõpetamise traditsioon ongi eeskätt kirjanduspõhine, see tähendab, on usutud, et klassikalised lugemispalad seovad last varasema kultuuriga ja innustavad arenema. Muid lugemaõpetamise suundumusi on näiteks kommunikatsioonipõhisus: last ergutatakse teksti varal suhtlema ja õpik vahendab tarbetekste.

 

Vahel on lihtsam alustada i-st

 

Eriline võimalus kirjanduspõhiseks lugemaõpetamiseks on aga see, kui aabitsa (üheks) autoriks on kirjanik ja aabits rajanebki tema tekstidel. Seda laadi aabits võib kujuneda kirjaniku olulisimaks teoseks. Kui Heljo Mänd polekski muid lasteraamatuid kirjutanud, teataks teda tänu ?Karu-aabitsa? tegelastele ja lugudele ikkagi laialt, perede ja põlvkondade kaupa. 

Praeguseks on aabitsa koostamise idee paelunud juba paljusid eesti kirjanikke ja ka kunstnikke ? on ju lasteraamatu puhul äärmiselt oluline ka kujundus. 1992. aastal sündis Viivi Luige ja Epp Kokamäe ?Meie aabits ja lugemik?, mille taga on ilmselt mõte anda tänapäevane rahvuslik aabitsaideaal ja toetada uuenevat haridussüsteemi. Uue õppekava elluviimiseks ilmusid kavakohased õpikud alles 1997, kusjuures kirjastus Avita palkas oma turuedu kindlustama Leelo Tungla ja Edgar Valteri.

Ka Ellen Niit on lühilugusid kirjutanud selgelt lugema õpetava suundumusega: Triinu ja Taavi lood keskenduvad igaüks teatavale häälikule. Neist lugudest pole saanud omaette aabitsat, ehkki see võimalus lebab kogumikus siiani. Üksikuid Triinu ja Taavi lugusid võib aga leida siin-seal eri õpikuis.

Oma arusaama aabitsaõpetusest annab edasi Edgar Valteri ?Pokuaabits? (2002). Kui muidu on tähtede ja häälikute õpetamise järjekord eesti aabitsais XX sajandi vältel enam-vähem arvestanud hääldamise hõlpsust ja häälikute esinemissagedust (esmalt A, E, M…), siis Valter kui kujutaja lähtub sellest, mida on lihtsam kirjutada, ja alustab I-tähest.

Samal ajal (2002) paiskub eesti kultuuriruumi Contra kaardipakk ?Tähekaardid?, oluline, et Kirke Kangro piltidega. Kaardipakike taaselustab aabitsale kui raamatule eelnenud traditsiooni, kus lugemismaterjal on eraldi tükkide peal, loe, mis järjekorras tahad. Nii lahendub kenasti üks aabitsa koostamise olulisi probleeme, mis põhimõttel tekste järjestada. (Meenutatud olgu ka selle idee üks varasem kehastus: Meeta Terri ja Jaan Tammsaare ühistöö, postkaardikomplekt ?Mina loen?, 1980. Paraku pole seda eesti raamatukogude elektronkataloogi andmeil kusagilt leida.)

Aastal 2004 on ilmunud Peeter Volkonski ?Onu Volgi värsiaabits? Piret Raua piltidega, mis luuletuste laadilt, mõtteviisilt on lähedane Contra teosega. Need luuletajad mängivad tähestiku teemadel, osutades vahel olulisematele seostele, vahel lihtsalt ütlemisest rõõmu tundes. Laps on neile mängu- ja jutukaaslane, mitte pelgalt lugemise õppija, kellele peaks materjali tegema hästi lihtsaks ja üheselt mõistetavaks.

 

Miks kirjanikud on tahtnud aabitsaid kirjutada?

 

Kaks aabitsakirjanikku on praegu ilmselt veel oma tee alguses: nende teostest on ilmunud vaid katsejagu. Jaanus Vaiksoo paluti kirjastuse Koolibri komplektile õlga alla panema. Kirjutaski siis ladus jutustaja hulga lühilugusid ühe lasterohke tegusa pere elust. Aabitsas (2004) avaldatud lugudega kaasneb mahukam kirjanduslik kontekst: lisalugemik, kus samad episoodid on rohkem välja arendatud. Jutud ja luuletused ses aabitsas püüavad järgida nii häälikuõpetuse kui ka muude keele- ja kasvatusteemade nõudmisi. Vaiksoo jutustamine on rahulik ja sisukas. Seni on ette heidetud lihtsamate tekstide nappust, näiteks luules eelistab Vaiksoo luua pika värsireaga, küllalt keerulise rütmi ja sõnavaraga pikki lugusid. Ehk toob aeg arutust ja lühivormilist lisa.

Lehte Hainsalu on aabitsa-asjas appi asunud esiotsa kõhna teosega ?Tähetark? (2004), millele aga järgneb mitu muu pealkirjaga raamatut. Olles näinud neist ühe käsikirja, julgen arvata, et esimene võinuks ehk sahtlisse jääda. Teine, ootel osa on rikas ja leidlik sõnamängult ja harjutuste uudsete lahenduste poolest. 

Olgugi et Henno Käo meid mullu suvel maha jättis, elab tema looming vahvasti edasi, nii rikas on olnud looja anne: 2005. aastal ilmus ?Tähestikulinn?.

Peale nimetatud raamatute ja koguteoste on ilmunud veelgi selliseid üksiktekste, mida võib seostada aabitsaõpetusega. Ellen Niit laseb Krõllil häälikute omadusi järele proovida (?Igasugused hääled?, kogumik ?Krõlli-raamat?, 1979), Leelo Tungal on tähestikuga jõudu proovinud Alfred Saldre piltidega ?Kassileegus? (1996) kui ka luuletuses ?Magus tähestik?. Neid on veelgi.

Mida annab kirjanik aabitsatraditsioonile? Ja mis võimalusi pakub aabitsa idee kirjanikule? Kasu võib kujuneda kahepoolseks. Ja kui kõik hästi läheb, elab aabitsaideeline lasteraamat igavesti.

Siin peaks paaril asjal vahet tegema. Ühed on õpikud, mis kinnitatakse koolis kasutamiseks, mille puhul tuleb täita õppekavast tulenevaid nõudmisi, mida kantakse iga päev kooli ja koju (mis osa oma töisest elust märguvad riietehoiu põrandal, lämbuvad täiskiilutud bussis, nühivad kelgumäge, osalevad löögirelvana kooli-action?is, mille järge hoiab koogitükk, mille pildid täiustuvad tegelastele ette joonistatud vuntside jm võrra…).

Teised on vabaks lugemiseks ja mõttemänguks. Neid võidakse lugeda isegi sagedamini kui kooliõpikuid. Lugema hakkav laps pöördub mõne armsa raamatu juurde üha tagasi ja loeb seda ka siis, kui tekst on ammu peas. Niisugusest tegevusest  tekib kindlustunne, et osatakse mõndagi.

Vahe on ka väikelapsele ja koolieelikule ning koolilapsele suunatud aabitsal. Kooliaabitsast tahetakse, et see juhiks last laia ilma, kasvataks Eesti ja ehk edaspidi ka Euroopa ja maailma kodanikuks, õpetaks liiklust ja tuleohutust, arvutivärki ja rahatähti. Enne kooli võib piirduda pere ja mängutoaga.

Miks kirjanikud on tahtnud aabitsaid kirjutada? Eks sellele on nad isegi vahel vastanud ja vastavad veelgi, kui otse küsima minna: on nii rahvusaadet, filoloogi missioonitunnet, mänguhimu, soovi end proovile panna…

Mida aabitsa kirjutamine pakub? Nii lapsele kui luuletajale (laiemalt sõnameistrile) on armas mäng häälikutega, nende kombinatsioonidega. Tore on mõelda näiteks harjutussõnu iga tähestiku tähe juurde. Kui palju võimalusi leiaksime kas või oma eestikeelsete täpitähtede puhul (HÜLJES ÜLLE HÜLGAS ÜLASE), kõnelemata veel X-st ja Y-st? Kas D juurde peab Dingimata Dulema DIIVAN? Tore on otsida sõnapaare, mis erinevad ühe tähe/hääliku võrra (KAAR-KÄÄR, JUPP-SUPP), ja teha nendega jutte ja salme. Aabitsale, eriti kooliaabitsale omistatav universaalsus, ootus, et see räägiks kõigest, mis on laias ilmas olemas ? eks see paneb ka mõtlema kõigele sellele toredale ja ehk ka koledale, mida oma lugudega hõlmata. Aabitsa jaoks võib luua isevärki tegelasi: kas on see üksainuke, tihti on nad ka paaris või perekesi või muidu pundikesi, ja koguni nii, et igal tähel oma tegelane.

Mis teeb aabitsa õpikuks, on didaktiline kaasavara. Osa sellest on käsud ja juhised, mida õpiku teised autorid  kirjanikult juba enne tööd on tahtma hakanud: mis teemadel, kui pikad lood kirjutada, milliste keeleliste eriküsimustega tuleks tekstides tegelda. Kui tekstid valmis, roogitakse osa neist armuta välja, teistel käpitakse-näpitakse üht kui teist head küljest.

Õpikuga kaasneb paratamatult ju seegi, et teksti mitte ainult ei loeta ega naudita, vaid nämmutatakse, veeritakse käsu peale, hirmuga, koperdamisi, kodus veel mitu korda emale, enne kui õue mängima saab. Kahju küll, aga esimese koolipäeva elevus asendub üsna pea teist laadi tunnetega; tüdimus on veel tühiasi, aga vaat kui keerab vastikuks. Olen lugemikuautorina pidanud küsima kirjanikelt luba nende loomingu kasutamiseks, ja üks väheseid, kes kõhkles, oli armas Ott Arder. Ta ei tahtnud, et tema salme kohustuse korras loetaks, et see justkui kahjustab neid salme. Sellele aspektile mõeldes võiksid kirjanikud tahta pigemini kirjutada vaba lugemise aabitsat kui õpetuse piinapingis vaevlevat kooliraamatut.

Mida kirjanikud aabitsat tehes kirjandusele uut annavad? Kindlasti huvitavaid tegelasi: mõtiskleja Johannes, sõbralikud päkapikud Anna ja Aadam ja kindlasti ka Jaanus Vaiksoo uued tegelased asuvad Mõmmi ja tema kamba kõrvale ja toovad elevust lastele nüüd ja tulevikus. Tänu Contra kaardipakile ja onu Volgi värsiaabitsale kui ka Vaiksoo aabitsa salmidele avardub arusaam lasteluule võimalustest. Leidlikud keeletundjad nagu Lehte Hainsalu ja Viivi Luik annavad aimu sellest, kui paindlik ja võimalusterohke on meie armas eesti keel.

Lugema hakkava lapse mõtteviis eeldab, et aabitsas oleks koos tegeliku maailma peegeldus ja haarav väljamõeldis. Seega on iga aabits kui omaette mäng, piiriületus ja seiklus.

Kirjanikel, kes veel pole aabitsat kirjutanud, tasuks ehk mõelda sellele, et eesti keele algõpetust ei vaja mitte ainult mudilased ja esimese klassi lapsed, vaid ka paljud vanemad inimesed, kes muudest keeleruumidest eesti kultuuri siseneda püüavad. Annab mõelda, millise aabitsaga teismelist või täiskasvanud muukeelset lugejat eesti elule äratada.  

­