Kirjandusgurmee

Jan Kausi „Imelik peegel“ on rammus ja hõrk nagu juust või kompvek – seda tuleks maitsta vähehaaval, tükike korraga.

MAREN AARE

Uues läikivas kuues Juhan Kunderi 1884. aastal ilmunud muinasjutt, Jan Kausi „Imelik peegel“, on seda sõna otseses mõttes, sest raamatu kaanelt läigib vaatajale vastu omaenda nägu. Natuke kunstipäraselt kriimuline on kaas samuti, sest tänapäeva inimene tahab ju kõike vähemalt kolmedimensiooniliselt saada. Imelik peegel tõesti, nagu pealkirjas lubatud. Aga on veel teine, aluskuub, kui lubate, mille kiud on vana muinasjutuga nii tihedalt läbi kootud, et katsu sa eristada, mis on siis nüüd uus ja mis vana.

Kaua tehtud kaunikest hakkas autor kirjutama 2019. aasta suvel¹ ja 2023. aasta lõpus jõudis see lõpuks ka lugejani. Välja kasvas teos Raymond Queneau „Stiiliharjutuste“ 2018. aasta lavaversioonist ja enne kaante vahele saamist põikas „Imeliku peegli“ pealkirja all 2020. aasta lõpus üürikeseks ajaks taas lavalaudadele. Eks head asjad võtagi aega. Roomatki ei ehitatud ühe päevaga, korraliku bœuf bourguignon’i tarvis peab liha marinaadis olema vähemalt ööpäeva ja üks õige vein laagerdub kuid, kui mitte aastaid, enne kui pääseb tammevaadist välja pudelisse, et seal siis järgmised aastad või aastakümned joojat oodata. Sellisena, laagerdunult ja marineerituna on huvilisele kätte antud ka see raamat.

Niisiis, muinasjutt. Kuningas ja tema kolm poega. On naiste- ja naljamees. On retoorik. Ja siis see kolmas: häbematu, kes julgeb oma peaga mõelda, sunnik selline. Kuningas saadab printsid maailma servale imepeegli järele ja annab neile nipet-näpet kaasa ka, aga seda, kes kui kaugele ja kas üldse jõuab, ma siin välja rääkima ei hakka.

Mida kaugemale lugu jõuab, seda enam tekitab küsimusi raamatu pealkiri. Kas imelik peegel nagu veider peegel? Või hoopis nagu imelaadne? Üks ei välista teist, seda küll, aga jutu veeredes näib asi kalduvat üha enam imelaadse poole: otsitakse ju ikkagi imepeeglit. Ja kui see imepeegel peaks juhtumisi veider välja nägema, on see lihtsalt kokkusattumus. Või kas on? Kas maailmas on üldse sellist asja nagu kokkusattumus? Leiab ju lehtedelt ka numeroloogiat: muinasjutule kohaselt figureerib siin-seal arv kolm, peatükke on kaksteist ning 12 ristsumma on samuti kolm. Lõpuks on ka Jan Kausi ja Juhan Kunderi initsiaalid samad.

Jan Kaus ise on määratlenud oma teose kui muinasloo füüsikas ja paigutanud mütoopia žanrisse. Segu muinasjutust, teoreetilisest füüsikast ja filosoofiast, sekka bioloogiat ja matemaatikat – kas peaks reaalteadustest kauge lugeja seda pelgama? Leian, et ei peaks. Tõik, et kõigest aru ei saa, ei sega Kausi raamatu juures sugugi. Teose keel on lihtsalt niivõrd rikas, et kohati näib sisu lausa teisejärguline, termodünaamikast ja lõpmatuse lõputust filosoofiast väsides on võimalik ka lihtsalt eesti keele sees kümmelda. Ning see kümblustünn vahutab ikka korralikult.

Esimest korda lugedes võtab „Imelik peegel“ muidugi õhku ahmima. Tahaks isegi noorima printsi, selle lambapea kombel ainult küsida, küsida, küsida: et mis see siis nüüd selline on? Tekst on viidetest tiine, seostest ja sümbolitest sõge, kubiseb kalambuuridest ning on arvukate alliteratsioonidega algriimitud. Ausalt öeldes ei kannatagi seda rohkem järjest lugeda kui ainult üks peatükk korraga. Ja kas peakski? Nagu eriti vängelt haisev juust või hõrk kompvek, mõni asi on lihtsalt nii rammus, et seda võikski maitsta vähehaaval, tükike korraga.

„Keel pole siin mitte ainult vahend, vaid ka eesmärk,“ iseloomustab Kaus ise oma kirjutist ja selle keelerikkust, lisades, et püüdis istutada keelelist spontaansust sõnade tasandile, leida uusi sõnu ja tähendusi tähtede vahetamise, eemaldamise, asendamise või lisamisega, parafraseerides fraseologisme ja vanasõnu: „Kirjutada nii, nagu mängiks džässi, aga instrumendiks on eesti keel.“ Tema enda sõnul on tegu labajala­džässiga.²

Alalises džässilikus liikumises ei ole siin aga mitte ainult keel, sedasama teeb ka lugu ise. Ühe loo sees on teised lood, muinasjututegelased jutustavad omi muinasjutte: igast elemendist vupsab välja midagi uut nagu lõputust matrjoškast. „Intertekstuaalselt üleküllastunud,“ nendib autor ise.³ Juba esimese peatüki pealkiri „Teele-teele, pojakesed!“ viib mõtted rändlindudele (vrd Friedrich Kuhlbarsi sõnadega laul „Teele, teele, kurekesed“). Ja isegi veel varem: kas teose määratlus „muinaslugu füüsikas“ ei kõla mitte Raimond Valgre häälega? Kuskil triivib Noa laev, hüppab hiir ja kargab kass ning põgeneb vaba laps. Nagu oleks sattunud lõbustuspargist tuttavasse peeglilabürinti: kuhu ka ei vaataks, ikka vahib miski tuttav vastu. Vahepeal Louis XIV, siis juba Prantsuse revolutsioon või hoopis „Viimne reliikvia“, Fjodor Dostojevski, A. H. Tammsaare, Lev Tolstoi ja „Võluv soolestik“. Muinasjututegelastest moodustub terve paraad nagu pärastlõunal Disneylandis: Uinuv Kaunitar, Lumivalgekese kuri võõrasema ja meie oma tahmane Ahjualune, kellele järgnevad juba jõuluvana, vanakurat ja ussikuningas, kõik Suveniiri mandoliinide saatel tammumas. Või hoopis labajaladžässi taktis. Meenub üks norra rahvalaul pirakast juustust, mis kirvega pooleks löödi ja kuidas sealt siis muudkui rahvast välja vooris.⁴ Pea hakkab lausa ringi käima. Palju neid mahub sinna paarisaja lehekülje peale? Tagatipuks tuleb veel välja, et maailma lõpus polegi kohvikut.

Kusjuures peaaegu kedagi ega midagi pole esitletud, et nüüd tuleb see ja see, ei, aga ometi on nad kohal, kuskil ridade vahel, viibivad samas ruumis. Tahtmatult tekib paralleel ühe toaga, mida teose lõpus kirjeldatakse, täieliku oleviku toaga, kuhu inimesed ära kaovad, kus aeg seisab, sest on olevikuks kokku surutud. Iga toas viibiv inimene püsib ise ühesainsas ajahetkes – „eks püüdke ise liigutada end ruumis, mis on tihendatud üürikeseks hetkeks“. Niisugune erakordne tihedus võimaldab püstijalu magada, kukkuda pole võimalik (vt lk 178-179). Kogu teose võiks sellesse ruumi taandada: narratiiv, diskursus ja eesti keele rikkus on tihedalt üksteise vastu pressitud nagu tipptunni trammis.

Ruumid kui sellised on Jan Kausil au sees. Seda teost on ta iseloomustanud kui „tekstiruumi, kus on võimalikud kõiksugu seosed“.⁵ 2023. aasta arhitektuuripreemiate auhinnatseremooniaks valmis tal miniatuuritsükkel „Võimalikud ruumid“, kus ruumiliste ja sõnaliste impulsside põimumisel kangastub 12 (jälle see arv!) iseäralikku ruumi.⁶ Nende 12 ruumi hulgast sarnaneb „Imelik peegel“ viimasega, ruumiga, kuhu kõik koonduvad, sest sinnagi näikse kõik kokku koondunud olevat: muusikud ja füüsikud ning kogu kirjanduslik kaanon takkapihta.

Julgen isegi öelda, et kõnealune teos tekitab huvi reaalteaduste vastu. Mina, kes ma omal ajal füüsikatunde silma­otsaski ei sallinud, avasin puht uudis­himust otsingumootori ja vaatasin järele, mis see tumeaine ikkagi on ja mida kujutavad endast termodünaamika, silmus-kvantgravitatsioon ja stringiteooria – need seostusid mul seni ainult „Suure Paugu teooria“⁷ komöödiasarjaga.

Kui lugeja pea enam tegelaste virvarrist ringi ei käi, ärkab temas pragmaatik. Missugust toredat statistikat selle raamatu abil teha saaks! Võiks anda tudengihakatistele akadeemilise testi asemel ette ja hakata silmaringi kontrollima. Mitu laulu leiate? Aga lastesalmi? Ajaloosündmust? Müüti? Muinasjuttu? Kirjandusteost? Vanasõna? Rammusas teoses on neid rohkem kui küllalt, ainult märkamise vaev.

Kirjandusmaiale on siin nosimist kindlasti, väiksema isuga lugeja saab vähehaaval äärest näkitseda ja võhikki võib mekkides nautida. Nagu kuningas imepeeglitki nõudis: kas või kildudena (lk 26). Miks siis mitte 12 päeval endale üks peatükk serveerida – sigareti, veiniklaasi või šokolaaditahvli asemel, vastavalt igaühe uusaastalubadustele.

1 Loetud ja kirjutatud. Jan Kaus ja Juhan Voolaid. – Vikerraadio 6. I 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609204052/loetud-ja-kirjutatud-jan-kaus-ja-juhan-voolaid

2 Idem.

3 Idem.

4 Vaikivad trollid. Valik norra lastelaule. Koost ja tlk Heljo Mänd. Eesti Raamat, 1971, lk 8.

5 Loetud ja kirjutatud. Jan Kaus ja Juhan Voolaid.

6 Jan Kaus, Võimalikud ruumid. – Sirp 22. XII 2023.

7 Seriaali „The Big Bang Theory“ näidati aastatel 2007–2019 USA telekanalil CBS.