Kirjandusloo ja seksi radadel

Jaak Urmet

Kuidas Jaan Kärner tungis lõpuks edukalt sisse pimedasse pehmeseinalisse õõnsusesse ja Karl Ristikivi näitas, et ta ei ole lilla. Kõrgesse ikka jõudnud kirjanikud kalduvad üldiselt kirjanduslikult vaikima. Nad on elu jooksul vähem või rohkem paberit ridadega täitnud – ja on nüüd ennast tühjaks kirjutanud või puhkavad niisama. Oskar Kruus aga on kirjanik, kes kõrges easki – septembris saab ta 76 – jõuab ja tahab palju kirjutada. Ridamisi ilmub talt raamatuid ja raamatukesi, niihästi ilukirjanduslikke kui ka kirjandusloolisi. Tahaks nende seast olulisemaks hinnata just kirjanduse ajaloo käsitlusi ja uurimusi.

Need kaks suurt voolusängi jooksevad Oskar Kruusil mõnikord kokku, tulemuseks kirjandusloolisel materjalil põhinev ilukirjandus, faktipõhine fiktsioon. Selline oli eelmisel aastal ilmunud Valter Kaaveri päevik “Vabakäiguvang”, mis tekitas isegi kenakese müstifikatsiooni. Selline on ka Kruusi värskeim raamat “Pühajärve armastajad”, mis sisaldab seitse proosapala (novellideks, nagu alapealkiri need väidab olevat, ei tahaks neid nimetada) seitsme eesti kirjaniku suvisest Pühajärve-kogemusest. Kirjanikud, kelle side selle järvega Otepää külje all on Oskar Kruusile ainest andnud, on (ilmumise, aga ka tegevusaja järjekorras) Eduard Vilde, Marie Under, Jaan Kärner, Richard Roht, Karl August Hindrey, Karl Ristikivi ja Bernard Kangro. Seitsmikule eelneb proloog ja järgneb epiloog, mõlemas etendumas tegelane nimega Justus Pernambuk. Kõik kirjanikud astuvad esile minategelasena, lugude ajalised raamid on aastad 1905 ja 1941.

 

Füüsilist asendab vaimne

 

Kui palju on siin fakti, kui palju väljamõeldist – see oleks vahest esimene küsimus, mille kallale nüüd asuda tuleks? Ei, enne peaks ütlema midagi üldistavat. Kas seda raamatut oli huvitav lugeda? Sõnastan vastuse nii: minul kui kirjanduslike huvidega inimesel, kellele pea kõik selle raamatu tegelased on hästi tuttavad ja mitte teatmeteose artikli, vaid inimese mõõtmes, oli lugeda üsna huvitav. Kuid kui samasugused palad jutustanuks näiteks balletitantsijate või ooperilauljate elust, siis ma vaevalt oleksin lugemise ette võtnud.

Seda enam, et ka vormiliselt ei ole need palad kuigi pingestatud, sündmuste ja tegevuse osa on minimaalne, domineerib mõtisklus ja staatiline, jutustav tagasivaade olnule. Füüsilist silma asendab vaimusilm. Suur osa tekstist on nagu ainsuse esimesse pöördesse tõstetud kirjanduslugu. Näiteks Richard Roht viibib kogu talle pühendatud pala jooksul järve peal õngitsemas ja teeb esimesed märkimisväärsed liigutused alles loo viimaste ridade jooksul. Vahepealse katab ehe kirjanduslooline jutustus, mis, tõsi küll, on informatiivne ja huvitav, eriti Rohu eluloo keerdkäikudest tingitult.

Jõuamegi tagasi küsimuse juurde: kui palju tõde, kui palju omaloomingut? Siin peame vaatluse alla võtma ka kolmandat sorti komponendi, mis võib üheaegselt olla nii üks kui ka teine: mälestusliku materjali. Nimelt lõhnab suur osa selle raamatu eluloolistest seikadest asjaosaliste endi mälestuste järele. Näiteks sellest, et Marie Under, Artur Adson, August Gailit ja Johannes Semper suvitasid 1918. aastal Pühajärvel, et Otepää karjapoiss nuhtles oma sigu (Oskar Kruusil siiski lambaid) sõnadega “Kuradi siurulased!” ja et Semper näppas Saksa sandarmite kontrolli kätte sattudes Hans Kruusi nina all tolle varjunime Hans Gansman (Oskar Kruusil siiski Kansman), võib lugeda Henrik Visnapuu mälestusteraamatust “Päike ja jõgi”.

Niisiis on Oskar Kruus minu arusaamist mööda kasutanud palju kirjanike mälestusi – ja kus pole kasutanud mälestusi, seal on kasutanud üldise kirjandusloo pakutavat. Või mõelnud ise välja. Sest, jah, mitte ei usu, et kuskil annaalides võiks leiduda Jaan Kärneri kohta midagi sellesisulist: “Me olime juba täiskasvanud inimesed ning tohtisime toimida looduse käsu järgi. Mu rippuv liige oli jäigastunud ning tungis tütarlapse nõiduslikult lõhnava ihu poole. Kuid pinget oli liiga kaua köetud, ma ei jõudnudki korralikult naise sisse, kui toimus vabastav purse. (—) Meie ihud õppisid teineteisega kohanema ning ma suutsin uuesti ligistuda partneri ihule ja tungisin lõpuks edukalt sisse pimedasse pehmeseinalisse õõnsusesse” (lk 48).

Saja aasta tagused moraalinormid tunduvad Oskar Kruusi ilukirjanduslike portreede valguses õõvastavad. Kas Oskar Kruus liialdab siin? On veel mõeldav, et 1912. aastal otsis 21aastane Jaan Kärner seksile sellises sõnastuses õigustust, kuid Vilde portrees kirjutab Oskar Kruus: “Aga olin tollal juba 26-aastane ning oli viimane aeg teada saada, mida üks naine endast kujutab. Ma omandasingi vastavad kogemused, kuid ihulike rõõmude kõrval tähendas Antonie Gronau ka mitmesuguseid ebameeldivaid elamusi ning järjest ägedamaid tülisid.” (lk 13). Jutt käib 1891. aastast, kui Vilde abiellus Berliinis Antonie Gronauga. Mina loen siit välja, et Vilde oli 26aastaselt veel süütu ja ainus võimalus sellest vabaneda oli – abielluda! Ma ei suuda uskuda, et 26aastasel nägusal noormehel, kes “Eesti kirjanduse ajaloo” (Villem Alttoa) sõnul elas Antonie Gronauga tutvumise eel ja päevil “kergemeelset ja lõbujanulist elustiili”, tuli naise tundmaõppimiseks, eriti aga ihulike rõõmude kogemiseks temaga tingimata abielluda. Arvestades seda, mida on ajaloolased kirjutanud eesti seksuaalselt kammitsemata külaühiskonnast (ehalkäimise tava jms).

Suurusjärgu võrra krehvtisem on Ristikivi portree. Seal laseb Oskar Kruus minategelasel kummutada ühes sulnis neius Allys tekkinud kahtlused: “Kohvikutes on levitatud õelaid kuulujutte, et kirjanik Ristikivi olevat lilla, sest teda ei nähta ühegi naisterahva seltsis.” Kummutamine käib nii, et Ally poeb Pühajärve ääres Hindrey suvilas öösel Ristikivile teki alla ja – “…järsku tundsin enda vastas paljast naiseihu. Mu keha reageeris sellele instinktiivselt ning ma tundsin oma liiget jäigastuvat. Ihkasin seda kuhugi suruda, aga nähtavasti ei tabanud õiget kohta. Tundsin magusat valu ning midagi voolavat. Ja sellele järgnevat kurba tunnet” (lk 88). Nende tundmuste läbielajaks on 27aastane mees. Ally siiski leiab siit tõestuse, et Ristikivi pole “kellegi homo”: “Sa reageerid täitsa normaalselt.”

 

Seks ja kirjutamine

 

Kaks enneaegse seemnepurske tõttu ebaõnnestunud seksuaalvahekorda seitsme õhvakese loo kohta – kumbki iseenesestmõistetavalt Oskar Kruusi enda fantaasia vili. See ärgitab küsima: kas eesti kirjanikud on Oskar Kruusi arvates tõesti nii saamatud ja haledad? Kaotavad 26- ja 27aastaselt otsekui süütust, otsivad paaniliselt seksiks looduselt õigustusi, ei suuda leida õiget kohta, pauk kah enneaegselt lahti… Pagan võtku! Ja ometi oli 22aastane Visnapuu juba 1912. aastal kisendanud: alasti naiste ning hoorte perrä kisop mo himo! Hea veel, et Oskar Kruus eesti kirjanikest päris impotente ei tee!

Tegelikult näen sellelt pinnalt veel tõusmas hoopis tõsisemat probleemi. Ajakirja Di augusti-septembrinumber avaldas lauamängu “Eve Kivi elu”, kus teel finiši poole tuleb läbida mõned ropusisulised vahepeatused, näiteks on kuulsat näitlejannat kujutatud seksistseenides. See üllitis põhjustas Eve Kivi pahameele, mis jõudis isegi SL Õhtulehe (24. VIII 2005) esikaanele. Sisuliselt teeb Oskar Kruus “Pühajärve armastajates” sama: kujutab reaalseid isikuid, kirjanikke Jaan Kärnerit ja Karl Ristikivi pornograafilises võtmes edasi antud seksistseenides, sealjuures veel häbistavas kontekstis. Et veenduda selles, kui sarnased on ajakirja Di ja Oskar Kruusi juhtum, võime konstrueerida eespool toodud tsitaatide minaisiku taha mõne tänapäeva kirjaniku… Aga keegi, näiteks pärijad, ei tõsta näiteks Sirbi esikaanel lärmi. Kas kirjanduses võib, mujal ei või? Nojah, Kivisildniku “Kirjanike Liit” on juba jäälõhkujana ees läinud.

Seks pole ainus elu püsiväärtus, millega Pühajärve kaldail suviti tegeldakse. Enamik kirjanikke on sinna kaasa võtnud ka töö – kirjutamise. Ja erinevalt seksist mõjub Pühajärve aura loometegevusele virgutavalt: Vildel voolab “Prohvet Maltsvet” avara jõena, Underil tulevad värsid keelele iseenesest, Kärnerilgi hakkab lause Pühajärve ääres kohe rütmiliselt jooksma ja riimid tekivad kergesti. Kolmas tegevus on kalastamine, aga sellega ei lähe kahjuks seksist paremini: Vilde kalasaagist ei saa kasski söönuks, Richard Rohul näkkab ainult prügikala.

Hindrey võtab Pühajärvel vastu 60. sünnipäeva külalisi ning peab seal viis aastat hiljem koos Ristikiviga vabariigi peiesid. Kõige romantikavabam on Kangro sealviibimine – selle põhjustab põgenemine Tartust küüditajate eest. Kangro portree on ka kõige tegevusrohkem ja põnevam.

Raamatu lõpetab iidne kirjanduslik võte: autor on Styxi tagant kutsunud vestlusringi kõik seitse peategelast ning igaühel on võimalus midagi lühidat öelda nii Pühajärvel veedetud aja kui ka kogu oma elu kohta üldiselt. Karl August Hindrey kurvastab, et 1995. aastal alustatud tema kogutud teoste sari jäi soiku, ja märgib mornilt, et professor Toomas Liiv pole valmis kirjutanud lubatud monograafiat… Raamatu lõpetab Justus Pernambuki kahjatsus, et Pühajärve-äärset kultuuriloolist ümbrust pole seni piisavalt väärtustatud.

Just neil päevil, 9. septembril möödub 100 aastat Eduard Vilde abielluastumisest oma teise naise Lindaga. Kiirelt läheb aeg.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht