Kirjandusmaailm

Lauri Eesmaa

  Soome iseseisvuspäeval antakse üle soome olulisim kirjandusauhind: Finlandia auhinna pälvis soomerootsi kirjanik Kjell Westö (sünd. 1961) oma neljanda romaaniga “Där vi en gång gått” (“Kus kunagi rändasime”, Söderströms, 2006). Romaani tegevus langeb eelmise sajandi alguse ja Talvesõja vahelisse aega ning kirjanik on võtnud vaadelda Helsingi rootsikeelse elanikkonna sotsiaalsete kihtide elu. Laudatsioonikõne pidanud Jyrki Nummi tõstab selle raamatu puhul esile esiteks lummavat keelt ja meisterlikku ülesehitust, teiseks aga nii soome- kui rootsikeelsest Soome kirjandusest märksa erinevat lähenemist Soome ühiskonnale: paralleelselt kulgevatele vaeseid ja kodanlasi kujutavatele lugudele pole mitte lähenetud altpoolt, nagu Nummi väitel tehakse soomekeelses kirjanduses, ega ka kibestunud ja küünilisel moel ülevalt poolt, nagu tegevat soomerootsi kirjandus, vaid kõigele avatud vaatleja positsioonilt. Neutraalses ja realistlikus laadis jutustajahääles sulavad kokku eri kihtide dialoogid, kommentaarid ja kirjeldused. Omaette äramärkimist väärib veel Westö äärmiselt vahe ning mitmepalgeline lähenemine Helsingi linnale, millega ta on silma paistnud juba oma eelmisteski romaanides. Eesti keeles saab Mari Alliku tõlkes lugeda Westö raamatut “Bruusi juhtum” (LR 1996, nr 19).

 

 

Pea üheaegselt Finlandia auhinnaga kuulutati välja ka Rootsi tähtsaima kirjandusauhinna Augustpriset’i laureaat, kelleks osutus rootsisoomlane Susanna Alakoski oma debüütromaaniga “Svinalängorna” (Albert Bonnieri kirjastus, 2006), mis kujutab ühe Soome ümberasujate perekonna kohanemisraskusi 1970ndate Rootsi ühiskonnas. Immigrantide perekond majutatakse alguses väga meeldiva ja lausa mugavana tunduvasse Fridhemi- ehk Rahula- nimelise linnaosa korterisse Ystadi äärelinnas. Need olid ehitatud Rootsi suure korterikriisi ajal “miljoni korteri kava” raames. Selgub aga, et tegemist on täielikult ühiskonnast eraldatud asulaga, mida asustatakse alkoholistide, varaste, vaeste, immigrantide ja heidikutega ning mille maju linna sotsiaaltöötajad väliskuju järgi sigalateks nimetavad. Kanti iseloomustavad äärmine vaesus, eraldatus, alkoholismi vohamine ning igasuguse perspektiivi puudumine. Tähelepanu keskpunktis on raamatus noore Soome päritolu, kuid end vaid Rootsiga siduda ihkava andeka ja õpihimulise neiu püüdlused leida väljapääsutee sellest nõiaringist, sündmustik on edasi antud tragikoomilises võtmes, ei puudu ka musta huumori elemendid. Raamatu aluseks on 1962. aastal Soomes Vaasas sündinud kirjanik võtnud lapsepõlves kogetu ning ta sooviks oli tõmmata pilk Rootsi näiliselt väga tugeva sotsiaalpoliitika senini esinevatele nõrkadele kohtadele, millele lisab veelgi kaalu see, et ka kirjanik ise töötab praegu sotsiaalhoolekandes ja on tegelenud immigrante puudutava problemaatikaga.

 

 

Paar päeva enne jõule suri ungari vahest tuntuim ja armastatuim lastekirjanik Ervin Lázár, kelle muinasjutud ja jutustused-lookesed on alates 1960ndate keskpaigast kuulunud ungari laste, aga ka täiskasvanute keskse lugemisvara hulka. 1936. aastal Budapestis sündinud, kuid vanematega väga varases nooruses maale Alsórácegrespusztasse elama kolinud Lázári (tema perekonnanimigi on muinasjutuline – Võlur) loomingus mängivad olulist rolli nüüdseks juba maapinnalt kadunud ja nii eriliselt müstilise varjundi omandanud koduküla motiivid, rahvapärimus, lapsepõlvekogemused ja unistlemised, mida ta on vürtsitanud omapärase keele, keelemängude, huumori, suure armastuse ja soojusega. Tema fantaasiarikkad lood on haaravad, tegelased tihti grotesksed, kuid äärmiselt sümpaatsed ja erilise vaimuga, lugude atmosfäär müstiline, nii et lääne pool on Lázárile vahel külge kleebitud lausa Ida-Euroopa maagilise realisti silt. Lázári loomingu populaarsusele on kaasa aidanud ka nii raadio- kui teleformaadi ärakasutamine, eriti tuntud on tema kuuldemängud, rohkelt on tema loomingut esitatud ka lavalaudadel, loo “Hääl” (“A hang”) alusel on loodud koguni ooper. Esimesest raamatust peale tegi ta ka koostööd ungari raamatuillustratsioonimeistri László Réberiga, kelle tööd on eesti lugejale tuttavad eelkõige Éva Janikovsky raamatutest. Kolmel korral on ta raamatuid pärjatud Ungari aasta raamatu preemiaga: selle on pälvinud muinasjuturomaanid “Neljakandiline ringikujuline mets” (“A négyszögletű kerek erdő”, 1985) ja “Oa-Berci seiklused” (“Bab Berci kalandjai”, 1989) ning eelkõige täiskasvanutele mõeldud jutustustekogu “Tähepõld” (“Csillagmajor”, 1996), väga köitev sissevaade ühte kadunud külaühiskonda. Rõõmustav on see, et Lázári loominguga saab tutvuda ka eesti keeles: maakeelde on tõlgitud tema 1964. aastal ilmunud kirjanikudebüüt, muinasjuturomaan “Poiss ja lõvid” (“A kisfiú meg az oroszlánok”, tõlkinud Ene Asu-Õunas, 2003) ja ta kõige populaarsem muinasjutukogu “Seitsmepäine haldjas” (“A hétfejű tündér”, 1973, tõlkinud Edvin Hiedel, 1984/2006).

 

Kui detsembrikuu kirjandusmaailmas oli juttu Poola Nike preemia pälvinud Dorota Masłowskast, Varssavi ajakirja Lampa ümber koondunud noorest kirjanikkonnast ja nende tugevast sotsiaalkriitilisest meelestatusest ning võis jääda mulje, et poola noorkirjanikud vaid porirealistlikus laadis ja tänapäeva elu-olu põletavatel teemadel kirjutavadki, siis otsekui vastupidise tõestusena mõjub Poola teise olulise kirjandusauhinnaga Paszport Polityki sel aastal pärjatud noore kirjaniku ja kunstniku Jacek Dehneli (sünd 1980) romaan “Lala” (kirjastus WAB, 2006). Kirjaniku peategelasest vanaema jutustuse vormis teeb ta nostalgilise sissevaate Poola kõrgklassi ühe perekonna ellu läbi kogu XX sajandi. Vanaema ei jutusta lapselapsele lugu kronoloogiliselt ega loogilises järgnevuses, vaid pigem arvukate vaimukate seikade, anekdootide ja muu sellise kaudu. Ajaliselt läbib lugu peaaegu kogu XX sajandit, kui Poola elas läbi rohkelt dramaatilisi pöördeid, mis mängivad loo miljöö loomisel väga tugevalt kaasa. Seeläbi võib romaani pidada mitte üksnes sissevaateks ühe perekonna, vaid kogu Poola ühiskonna lukku. Teise teemana läbib raamatut inimese vananemine ja kõik sellega kaasnev. Dehnel kujutab jutustava vanaema vananemist, haigestumist ja seniilseks muutumist, mis kajastub ka tema jutustamisstiilis ja mälestuste käsitluses endas: ajastud ja tasandid hakkavad järjest rohkem ühte sulama ja oma tegelikku ajaloolist tausta kaotama ning lõpuks võtab jutustamise enda peale pigem lapselaps. Raamatu juures on tõstetud esile selle intellektuaalset köitvust, laiahaardelisust ja autori tundlikku tooni.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht