Kirjanik kui kaubaartikkel
Kas elujõulisus on väärtus omaette või on tähtsam tagada võimalikult suur erisuguste annete esiletõus? Mis on kirjandus? Kes on kirjanik? On ta karjerist või elukunstnik? Kas kirjandus on talle vahend, mis aitab temalgi elus kuhugi jõuda – kirjanike liitu, ajalehte, kaante vahele? Või on see midagi, mis on talle tee iseenese parema mõistmiseni ja sellest lähtuva edasiarenemiseni?
Kes vajab kirjanikku? Või nagu Jürgen Rooste küsib oma värskeima luuleraamatu-plaadi alguses: kellele on vaja luulet? Ajaloost võib ju vastata, et vahel on kirjanik rahvusliku eneseteadvuse säilitaja ja meeldetuletaja ning poliitiliselt rasketel hetkedel koondub rahvas tema ümber. Ent kui kirjanik pole just rahvusliku paatose kandja, mis on siis tema väärtus? Mis on ta väärtus, kui ta pole ka sotsiaalne sõnumikandja, ajakajastaja, rahva valu ja vimma väljaütleja? Kirjutab kirjanik enda või teiste pärast? Milles seisneb tema revolutsioonilisus? Mida üldse ülistatakse kirjanikus, luuletajas? Kas seda, et ta on meid sügavalt puudutanud, äratanud meis midagi, millest me enne polnud selgelt teadlikud? Kas seda, et ta on pakkunud meile meeldejääva emotsionaalse elamuse? Või äkki hoopis seda, et ta on maailmas kaugele jõudnud, et ta on suur nimi ning et teda tuntakse ja temast räägitakse?
Loomeinimene turumajanduslikus ühiskonnas
Ma ei tea neile küsimustele vastust, vähemalt mitte ühest vastust. Neile küsimustele on keerulisem vastata kui näiteks küsimusele, kas me elame tänasel päeval turumajanduslikus ühiskonnas. Jah, loomulikult elame. Ja selge on see, et turumajanduslikus ühiskonnas on omavahel kõik konkurendid. Selle ühiskonna valitseja ei ole mitte maalähedane mõttetark ega südikas sõdalane. See on hoopiski kasumit koguv kaupmees. Kõik püüavad ennast müüa, lootes siiski, et nad samal ajal end maha ei müü. Selleks, et end müüa, on aga vaja põhjendada, miks just mina olen parem kui mõni teine, miks on minu loodu ja toodetu parem muust samalaadsest. Sama süsteem katsub kehtestada end ka kunstis ja kirjanduses. Ka siin püütakse tasapisi varjata seda, millest Doris Kareva kirjutab oma uues raamatus: “Sa ei ole kellestki parem. / Sa ei ole kellestki halvem. /—/ Kõik inimesed omamoodi / on naljakad. / Kõik on õrnad.” Kellelegi ei meeldi konkurendid. Seepärast ei näidata välja ka oma õrnust ning seda ei arendata. Selles nähakse pigem puudust kui täiendavat võimalust elada kvaliteetsemalt.
Tants raha ümber
Raha on kaval asi. Üks mu India tuttavaid, eluaegne ärijuht, kinnitas mulle kord: “Raha on kleepuv substants – kätele, mille vahelt see läbi voolab, kipub seda alati pisut pidama jääma.” Kunsti ja kirjandust ei tehta aga ju raha pärast. Ometigi on raha vaja siiski ka kunstnikul ja kirjanikul, sest tasuta eluaset ja sööki ei paku neile tänapäeva ühiskonnas keegi. Ainult õhust ja armastusest ei ela aga nemadki.
Iseenesest pole ju praegune olukord Eestis loomeinimesele halb. Olgugi me ressursid piiratud, vahendid on riigil kultuuri toetamiseks siiski olemas. Neid vahendab kultuurkapital ja vähemalt aeg-ajalt on sealt ikka võimalik toetust saada. See on võimalus, mida alati pole olnud ning mis puudub maailma paljudes kohtades praegugi. Samas tekitab raha alati paksu verd – ikka on seda vähem kui tahtjaid. Alati on keegi, kes tunneb, et ta on sellest ülekohtuselt ilma jäetud, sest kui ta just rahasaanuist ka parem pole, siis pole ta ju ometigi ka halvem.
Muidugi, raske majanduslik seis on ehk olnud ka seemneks, millest on sündinud šedöövrid. Võtkem kas või kuulsa Van Goghi, kes ei müünud minu teada eluajal maha ühtegi teost. Virelenud on teisedki, ka tema hää semu Paul Gauguin. Tänapäeval makstakse oksjonitel Gauguini maalide eest keskmiselt 40 miljonit dollarit tükk. Samas on teada tema humoorikas ütlus, et ainus, mis teda ebaedus lohutab, on see, et Van Goghil läheb veel kehvemini. Ükski majanduslik olukord ei ole loometööle pühendunule kunagi põhjus loobuda. Ent samas võiks ikkagi esitada korraks endale küsimuse: kui Van Gogh ja Gauguin oleksid praegu noored ja tundmatud kunstnikud, kas tunnustaksime neid kui geeniusi? Kas ei kannaks me nad taas maha kui liiga primitiivsed, piisava akadeemilise hariduseta, ebaolulist ja ebaaktuaalset reaalsust kujutavad katsetajad? Kindlasti on hulk geeniusi vajunud ajalukku, ilma et me neist suurt midagi teaksime. Ja tõenäoliselt vajub tulevikuski.
Mitmekesisuse hoolikas hoidmine
Looduses ei ole kõige elujõulisemad taimed tingimata kõige kaunimad ja haruldasemad. Umbrohi võib olla väga elujõuline ja mitmed sellesse kategooriasse kuuluvad taimed on ka märkimisväärse toiteväärtusega. Ent see ei tähenda ju seda, et peaksime laskma neil teised õrnemad taimed lämmatada. Samamoodi ei saa inimeste loodut hinnata ainult elujõulisuse alusel. Ka kirjanduses.
Ka uus alternatiivsus võib end aja jooksul endale märkamatultki hoopis uue mainstream’ina kehtestada. Ometigi ei peaks vähemalt kunstis ja kirjanduses olema selliseid peavoole, mis on teistest tähtsamad ning suruvad teised taamale. Ka Tallinn ei peaks Eestis olema tähtsam kui Tartu, Pärnu, Narva või kas või Külaküla Hiiumaa kaunis “kolkas”. (Vahel võib “kolkas” olla säilinud seda Eestit, mis suurtes linnades ammu unustatud.) Primaarne küsimus kirjandusteose puhul peaks ikka olema see, milline on ühe või teise teose filosoofiast ja esteetikast sõltumatu väärtus. Seda enam, et ka mõnelgi sellisel teosel, mis on peavoolu põhimõtete seisukohalt kaheldava väärtusega, võib vabalt olla teatud hulk väga tänulikke lugejaid.
Kolleeg Kivisildnik soovitas umbes aasta tagasi siinsamas Sirbis, et kultuurkapitalilt raha saamiseks tuleb lihtsalt piisavalt kaua nende kallal vinguda. See kõlab üsna turumajanduslikult. Mõistagi ei meeldi ühelegi struktuurile või institutsioonile, kui keegi püüab paljastada nende puudusi, olgu need siis reaalsed või näilised või läbisegi. Ma ei tahaks vinguda, sest raske on teha seda endale ja teistele nauditavalt. Kõikvõimalikest eelarvamustest ja valmis suhtumistest soovitaksin aga komisjonäridel küll lahti öelda. Kas leidub üheseid vastuseid küsimustele nagu “Mida hinnata kirjanduses? Mis on hea kirjandus?”. Kas kirjandus on samuti kaup, mis peab alluma konkurentsile ja ühtlasi kriteeriumidele, mille kehtestavad rahahoova liigutajad? Kes otsustab?