Kirjanikumuuseumide kafkalik absurd

Maarja Vaino: „On kuidagi piinlik, et nendest inimestest, kes on tohutul määral loonud eesti identiteeti, millele me toetume, ei hoolita enam.“

PILLE-RIIN LARM

Tänavu sügisel möödub 90 aastat A. H. Tammsaare romaaniepopöa „Tõde ja õigus“ I osa esmailmumisest. Sel puhul on Kadriorus täienenud kirjaniku majamuuseumi ekspositsioon, püsinäitust saab nüüd läbida ka tahvelarvutiga. Hiljuti ilmus muuseumi juhataja Maarja Vaino sulest raamat „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika“ ja käib illustratsioonivõistlus. Täna, 22. aprillil avatakse A. H. Tammsaare majamuuseumis näitus „Taeva kingitus. „Tõe ja õiguse“ lavakostüümid“. Rääkisin Maarja Vainoga sellest näitusest, romaani juubeliaastast, aga ka Tallinna kirjanikumuuseumide keerulisest olukorrast.

Kust tuli kostüüminäituse idee?

Maarja Vaino: Mõtlesime, et midagi võiks olla „Tõe ja õiguse“ aastal teatriga seotud, sest see on täiesti fenomenaalne, kui palju „Tõde ja õigust“ on lavastatud. Ma arvan, et see on konkurentsitult olnud kõige lavastatum teos eesti teatrilavadel. Võib-olla ainult maailmakirjanduse klassikud, nagu Anton Tšehhov ja teised, on üle.

Esimene „Tõe ja õiguse“ lavastus sündis 1932. aastal Draamateatris, kus Andres Särev tegi „Vargamäe“ lavastuse. 1938. aastal tuli veel „Andres ja Pearu“. Seejärel on lavastatud praktiliselt peatumatult. Romaanil „Põrgupõhja uus Vanapagan“ tuli päris pikk vahe pärast seda, kui Jaan Tooming tegi 1976. aastal oma lavastuse, mis oli niivõrd eriline ja kultuslik, et läks mitukümmend aastat, enne kui seda uuesti lavastati. Aga „Tõde ja õigust“ on kogu aeg lavastatud. Ja neid lavastusi on alati saatnud publikuedu. Seevastu A. H. Tammsaare näidendeid on vähe lavastatud.

Kas näituse kostüümid pärinevad kogu „Tõe ja õiguse“ teatriloost või konkreetsest lavastusest?

Oleme neid võtnud eri ajastustest ja valik ei kata kõiki lavastusi. Esiteks on neid olnud palju ja teiseks on teater teistsugune asutus kui muuseum – seal otseselt ei säilitata kostüüme, vaid toimub taaskasutus. Üks kõige varasemaid kostüüme pärineb teatri- ja muusikamuuseumist, see on Liisi kostüüm Draamateatri 1966. aasta „Vargamäe“ lavastusest. Näitusel on Ita Everi riided Mareti rollist Mikk Mikiveri 2001. aasta lavastusest. On kostüüme ka päris värsketest lavastustest, näiteks Urmas Lennuki lavastusest „Vargamäe varjus“, mis on Mari lugu aastast 2010. Äsja Linnateatris lõpetatud „Tõe ja õiguse“ II osa lavastusest on kõige legendaarsem asi Aarne Üksküla ja Aivar Tomminga mängitud Mauruse hommikumantel, mille kohta teatris öeldi, et neid riideid enam keegi kanda ei saa – need on nii selgelt Mauruse omad, pärast näitust lähevad need otse teatri- ja muusikamuuseumi kogusse.

Kokku on kostüüme näitusel paarkümmend ja see annab päris hea tegelaste galerii, lisaks on fotosid, originaalplakateid ja videolõike.

Kuidas „Tõe ja õiguse“ aasta jätkub?

Plaanis on avada maikuus koos Vargamäe muuseumiga rändnäitus, mis on mõeldud rändama peamiselt koolides õpetajate abimaterjalina. Kuuel kahepoolsel pannool on kõikvõimalikke asju – kokkuvõtteid, tegelaste prototüüpe, mõistatusi. Sügisel tuleb üks ettevõtmine koostöös Vikerraadio ja raamatukogudega.

Hiljuti tuli ka teade, et üks neist viiest filmist, mis valmivad Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul, on Tanel Toomi „Tõde ja õigus“. See valmib küll pisut hiljem, 2019. aastal ehk 101. aastapäeval.¹

Eesti Vabariigi 100. sünniaasta on ka Tammsaare juubeliaasta – 140. See on väga võimas kingitus. Mul on head lootused selle filmi suhtes.

Räägime halbadest ootustest ka. Kuidas mõjutab tähtpäevade pidamist asjaolu, et A. H. Tammsaare majamuuseumi lahtiolekuajad on viimastel aastatel järjest lühenenud? Kõikide Eesti kirjanikemuuseumide hulgas on Tallinna omad kõige lühemate lahtiolekuaegadega. Kui asi samamoodi jätkub, siis on need 2018. aastaks võib-olla üldse suletud.

See on tõesti kõige negatiivsem stsenaarium. Ma ise loodan südamest, et seda ei juhtu. Muuseum on praegu umbes 40% võrra vähem aega avatud kui kaks aastat tagasi. Kärped algasid 2013. aasta teisel poolel ja jätkusid üsna tormiliselt 2014. aastal. Muutused olid selgelt seotud sellega, et endine Tallinna linnamuuseumi direktor Maruta Varrak jäi pensionile ja tema asemele tuli Kalmar Ulm, kes hakkas kohe kirjanikumuuseumide pealt kokku hoidma. A. H. Tammsaare ja Eduard Vilde muuseum kuuluvad Tallinna linnamuuseumi alla, linnamuuseum kuulub Tallinna kultuuriameti alla – põhimõtteliselt on Tallinna linn nii otsustanud.

Möödunud aasta lõpus asutatud Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts saatis 9. veebruaril Tallinna linnavolikogule pöördumise, millele vastas linnapea kohusetäitja Taavi Aas. Aas andis mõista, et kirjanikumuuseumide lahtiolekuaegu on vähendatud, kuna nende külastatavus on väike.² Külastatavus väheneb aga kahtlemata veelgi, kuna lahtiolekuaegu on vähendatud. Nokk kinni, saba lahti …

See on tõesti selline olukord, kus ei tea, kas nutta või naerda. Enne seda, kui kärpimine algas, olid Vilde ja Tammsaare muuseumis kõik näitajad positiivsed. Külastatavus suurenes igal aastal, kooligruppide arv kasvas, meediakajastus kasvas, mõlemad muuseumid on tunnustusi saanud, külastajatelt saadud tagasiside on olnud väga positiivne. Meil oli ka aega tegeleda muuseumide arendamisega.

Mille kõigega A. H. Tammsaare muuseumis üldse tegeleda tuleb? Külastajate võõrustamine on ju kahtlemata ainult üks muuseumitöö tahkudest.

Muuseumitöö tervikuna sarnaneb näitusetööga, muuseumi peab kogu aeg kureerima: haridustöö, näitustegevus, publikupäevad ja muu avalik kommunikatsioonitöö, aga ka maja haldusmured. Seejuures ei saa ära unustada sisulist uurimist, mis on väga ajamahukas. Teadustöö on kõige nähtamatum, aga kõige alus. Uurimistegevus toimub praegu suures osas mu isiklikust vabast ajast. See ettekujutus, et muuseumis on rahulik elu, istud ja kirjutad oma artikleid, on vale ettekujutus.

Teine nähtamatu tegevus on töö kogudega. Viimase paari aasta sisse on jäänud väga oluline ettevõtmine, mille puhul saime õnneks abi – kõik kogud tuli kanda muuseumide infosüsteemi.³ Kuid kogud oleks vaja tervikuna ka digiteerida, andmebaas korrastada, vaja on teha inventuure jne. Kogude haldamine ise võiks olla täiskohaga inimese töö. Samuti võiks uurija, haldusjuht ja programmijuht-pedagoog kõik olla täiskohaga ametid. Tegevusi on tohutult, aga meil tegeleb praegu kõigi nende asjadega 1,5 inimest – mina ja poole kohaga pedagoog, kes mingil määral jõuab vastu võtta gruppe. Selleks aga, et grupid muuseumi tuleks, peab tegema väga palju ettevalmistusi. Programmid tuleb välja mõelda ja neid vahetada, koolide ja õpetajatega suhelda. Eestis on mitusada muuseumi, kõik nad suhtlevad õpetajatega. Sellesse muuseumi, kes jääb lootma ainult infokirjade saatmisele, tullakse vähem.

Loomulikult on meie huvi see, et muuseumis käiks maksimaalselt inimesi, aga isegi kui me muutuksime üleöö Eesti kõige populaarsemaks muuseumiks, peaks meie külastatavus jääma väikeseks. Ajalooline korter taluks aastas umbes 10 000 inimest. Samamoodi on piirang näiteks Sixtuse kabelis, kuigi suurusjärgud on muidugi teised. Isegi kui külastatavus suureneks, jääks see ühel hetkel pidama ega saavutaks seda astet, mida linnamuuseumis peetakse heaks ja mis teeniks ka kasumit.

Veider küll, Tallinn ei ole ju vaene linn. Kas või Alatskivi vallas Juhan Liivi või Pärnus Lydia Koidula muuseumi puhul pole küsimustki, kas on rentaabel pidada või mitte. Need peavad olema.

Just, need peavad olema ja see võiks olla Tallinna suur uhkus, seda enam et Euroopas ei ole niisuguseid muuseume üldse palju. Välismaalt käivad kirjandus­inimesed siin ja löövad käsi kokku, sest see, et on säilinud tervikkorterid koos sisustusega, on väga unikaalne. Kirjanikumuuseumidel võiks turistide seas olla palju suurem potentsiaal, mida me ei saa praeguses kitsikuses ellu viia.

Loomulikult saame aru sellest, et raha ei ole jalaga segada ja alati tuleb valida, mida teha – see on kõik koostöö ja läbirääkimiste küsimus. Aga äkitselt saime direktori, kes sisuliselt ei suhtle meiega, käsuliin käib tuimalt ülevalt alla, sisulisi argumente ei võeta arvesse. Kõik selgitused, et kirjandus ja kirjandusklassika ei saagi olla pidevalt masside huviorbiidis, et külastajate arvust ei järeldu Tammsaare ja Vilde olulisus eesti kultuuripildis, on räägitud nagu vastu seina.

Mul on tunne, et linnamuuseumi juhtkond ei taju oma vastutust rahvuskultuuri ees.

Kolmandatest allikatest oleme kuulnud, et on plaan panna Vilde ja Tammsaare muuseum keskraamatukogu alla, mis on samuti Tallinna linna asutus. Sinna ei saa tehnilistel põhjustel liita muuseumikogusid, nii et need jäävad vormiliselt linnamuuseumile, aga tegevus läheks keskraamatukogu alla. See tähendab, et muuseumid kui niisugused kaovad – jääb lihtsalt kaks korterit, kuhu tõenäoliselt saab ekskursiooni tellida juhul, kui helistada keskraamatukokku.

Kokkuhoid, mis niimoodi saavutataks, on marginaalne, sest suurimad kulud on halduskulud: maja kütmine, aia koristamine ja muu, mida tuleks teha igal juhul edasi. Ega muuseumist saa kütet välja keerata, v.a juhul, kui mööbel ja kõik kogud siit minema vedada, mis tähendaks juba lõplikult muuseumi likvideerimist.

Meie seisukohalt on juba see praegune olukord väljasuretamise kurss. Paari aasta eest oli mu käsutuses kuus inimest, praegu 1,5. Võimekus midagi ära teha on märkimisväärselt vähenenud. Meil on hästi palju mõtteid olnud alates väikese antikvariaadi loomisest alumisele korrusele, kus meil on selleks suurepärane ruum, ja lõpetades aia kujundamisega mõnusaks ajaveetmiskohaks. Nüüd on aga mingist arendamisest raske rääkida.

Taavi Aasa vastuses on kirjas, et linnamuuseumil on vaja avada hoopis uusi muuseume, nagu raidkivi-, vene ja käsitööliste muuseum.

Käsitööliste muuseum on kindlasti suurepärane rahateenimise koht. See asub ju täpselt Raekoja platsil. Loomulikult ei ole mul midagi sellise muuseumi vastu, lihtsalt küsimus on selles, et miks teha uusi muuseume, kui ei suudeta olemasolevatega hakkama saada.

Otsustajatele ei ole kirjaniku majamuuseum ilmselt kultuurikeskus, vaid asjade hoidmise koht, kus neid asju võib kokkuleppel käia vaatamas.

Ükski muuseum tänapäeval ei saa töötada niimoodi, et ta on lihtsalt hoidla. Igasugune mälu töötab ju ainult siis, kui temaga kogu aeg tegeletakse. Seda, mis ei ole aktiivses teadvuses, samahästi kui ei ole olemas. Nii Vilde kui ka Tammsaare muuseumi väga oluline roll ongi kirjanike pidev taasmeenutamine ja -avastamine, käsitlemine praeguses kultuuripildis.

Me ei saa arvata, et oleme oaas keset eesti kirjandust, mis ei suhestu ülejäänuga. Peame selles aktiivselt osalema. See tähendab peale muuseumis toimuva trükiseid, oma tegevusega muuseumist väljapoole minemist ja mitmesuguste muude ettevõtmiste initsieerimist. Hea näide on Vilde juubeliaastal muuseumi käima tõmmatud edukas näitusevõistlus raamatukogudes.

Meile on öeldud, et ärge tegelege asjadega, mis ei too muuseumi külastajaid. Aga see on väga lühinägelik mõtlemine. Kui muuseumidel ei ole avalikkuses laiemat kandepinda, ei saa loota ka külastuste kasvule. Me peame tegelema kogu kultuuriavalikkusega ja kogu Vilde ja A. H. Tammsaare pärandiga, sest see on kõik üks tervik.

Kuidas Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts teid aidata saab?

Selts loodi mitmel põhjusel. Meil on olnud suurepärased moraalsed toetajad, kes jõudsid järeldusele, et tuleb luua rakuke, mis saaks midagi ära teha. Peale moraalse toe on selts aidanud ka rahaliselt. Näiteks iseseisvuspäeva perepäeval sõitis kahe muuseumi vahel hobukaarik, mis oli tõeline hitt ja tõi kahtlemata meie majadesse palju lastega peresid – selle maksis kinni selts.

Selts saab koguda annetusi, suhelda inimestega, küsida fondidest raha – teha asju, mida muuseumidel on raske teha. Näiteks keelas direktor Vilde muuseumil ära Vilde haua eest hoolitsemise, sest see ei olevat muuseumi mure. Aga samal ajal see on mure, sest Vildel ei ole järglasi, kes tema haua eest Metsakalmistul hoolt kannaks.

Kelle mure see siis on?

Osal surnud klassikutest on omaksed, osal ei ole. See on komplitseeritud küsimus, aga Vilde puhul on asi lihtne. Vildel ei ole kedagi. Ja selts saab siin aidata.

Pikaaegne unistus on olnud teha nii Vildest kui ka Tammsaarest dokumentaalfilmid. Naljakas ju mõelda, et meil on kirjanikest dokumentaalfilme, aga kahest nii olulisest ei ole. See on üsna rahamahukas projekt. Ehk õnnestub leida toetajaid erasektorist. Selts saab ka sellega tegeleda.

Meie koostöö seltsiga on tihe ikkagi kirjanikele mõeldes, aga nende mure on ka see, kuidas aidata meid selles kafkalikus absurdis.

Olete kaalunud ka võimalust linnamuuseumist eralduda. Palun selgita.

Meie unistus on küll selline, et oleks hoopis iseseisev asutus tööpealkirjaga SA Kirjandusklassikute Muuseumid. See võiks koosneda mitte ainult Tammsaare ja Vilde muuseumist, vaid seal võiksid olla ka Tuglas, Liiv, Koidula, ideaalis ka Kreutzwald ja teised. Et kirjanikumuuseumid oleksid üks tervik ja nende virelemine lõpeks. On kuidagi piinlik, et nendest inimestest, kes on tohutul määral loonud eesti identiteeti, millele me toetume, ei hoolita enam.

Võtame kas või Tuglase. Ta on ikkagi keskne kuju. Sellepärast on väga imelik näha, et Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakond Nõmmel töötab ainult projektipõhiselt. Koidula muuseumi juhataja rääkis mulle, kuidas Ameerika saatkond neid külastas, sest nad olid teinud endale selgeks, kes on eesti kultuuri suurkujud. Nad läksid Koidula muuseumi ega suutnud ära imestada, et välisuks laseb valgust läbi ja ekspositsiooni ei ole aastakümneid vahetatud. See ei ole soliidne, see ei ole ühele riigile väärikas.

Olen nõus, klassikute muuseumid on ka riigi visiitkaart.

Just nimelt ja seetõttu peab olukord muutuma.

Seda peaks ehk vabariigi juubeliaasta eel eriti esile tooma.

Jah. Ütleme, kui riik näiteks oleks võimeline 2018. aastaks SA Kirjandusklassikute Muuseumid looma, siis oleks see väga oluline asi, mida ette näidata. Aga see nõuab selget poliitilist tahet – ma loodan, et kelleski niisugune tahe ilmneb. Oleme igal juhul kultuuriministeeriumile ettepaneku teinud.

Mida muuseumid sellest võidaksid, kui nad on kobaras koos ühe SA all?

Kogu tegevus oleks paremini koordineeritud, ühistegevus avaks täiesti uusi võimalusi. Koidula, Tuglase, Liivi ja Vilde muuseumi töötajad on kõik sellest huvitatud.

Mida arvad mõttest, et kirjaniku majamuuseum on kirjandusloo tipp?

Kindlasti ta mõnes mõttes nii on, sest kui vaadata, kellel kirjanikest on majamuuseum, siis on need tüvitekstide autorid. Samal ajal on ju selge, et uusi ei kiputa looma, kuigi kirjanduse ajalugu pole otsa saanud. Viimane, mis tehti, oli Betti Alveri muuseum. Minu meelest tuleks kiiresti juurde luua kaks: Mati Undile ja Jaan Krossile.

Sissejuhatuseks võiks Krossile või mõnele tema tegelasele olla vanalinnas mõni andekas monument. Undi puhul oleks väga tore, kui tema muuseum oleks siinsamas Kadriorus Koidula tänaval, tekiks Tammsaare-Undi-Vilde kirjandustänav. Aga teistpidi oleks väga camp, kui oleks Mustamäel 1970ndate ajastu vintage-salong, kus välja mängida Undi „Sügisballi“ ajastu. Ma siiski loodan, et need asjad võivad kunagi tulla.

Hästi tore on, et Jaan Poska sai kuju siia Luigetiigi äärde. See on väga õnnestunud, selliseid võiks linnaruumis rohkem olla. Kui me ei jaksagi teha muuseume kirjanikele, võiks neid kujudega väärtustada. Monument ei pea olema staatiline ja raske. Vastupidi – Viljandis on Jakobson ja Pärnus Jannsen väga lahedalt linnaruumi paigutatud.

1 http://kultuur.err.ee/v/5f289799-227b-4408-b01f-ef007a31d89c

2 Kirjavahetus on leitav aadressil https://tammsaarevildeselts.wordpress.com/. Samal teemal Postimehes: „Rein Veidemann: ahistatud kirjanikumuuseumid“ (4. IV 2016).

3 http://www.muis.ee/