Kirjastamises ei ole miski garanteeritud

Tauno Vahter: „Igatsen rohkem rõõmsat ja sundimatut arutelu raamatute üle – arutelu, mis tekitaks tunde, et lugemine on normaalne ajaveetmise viis ning võib teatud juhtudel olla ka hariv.“

PILLE-RIIN LARM

Öeldakse, et inimese aju areneb 25. eluaastani. Septembri alguses täitus just nii palju tegevusaastaid kirjastusel Tänapäev. Eesti oludes väärikas iga! Jutuajamisest Tänapäeva peatoimetaja Tauno Vahteriga saab aimu, et kirjastus on püsima jäänud just pideva arengu ja kohanemise tõttu ning küllap peab seesugusena vastu ka järgmise veerand­sajandi.

Hakatuseks väikesest fenomenist. Eesti raamatupoodide müügiedetabelite eesotsas püsib juba veebruarikuust saadik Tänapäevas ilmunud „Chuck Norrise anekdoodid“. Kas menu on ootuspärane?

Ei ole ootuspärane. See raamat on pigem uitmõttest sündinud naljaprojekt: ühel reede õhtul rääkisime sellest omavahel ja vist nädal hiljem läks trükki. Praegu ei ole kahtlust, et „Chuck Norrise anekdootidest“ kujuneb üks aasta müüdumaid raamatuid, võib-olla ainult Maxima kleepsuraamatud suudavad seda edestada. Müügiarve on vara öelda, aga trükke on ilmunud kuus. Nagu iga eduka projektiga, ilmub ka sellest varsti rida koopiaid. Sellel hetkel algab langus.

Miks eesti rahvas seda väikest raamatut nii palavalt armastab?

„Chuck Norrise anekdoodid“ tuli lihtsalt õigel ajal ja on odav – ega seda 20 euro eest ostetaks. Sellisena sobib see äkkostuks ja ka kingituseks.

Anekdoote ju enam ei räägita tegelikult, see on nagu natuke Nõukogude-aegne asi. Lapsed ka ei räägi. Chuck Norris on üks väheseid tegelasi, kelle nalju nad natuke siiski teavad, sest see on puhas ühismeediakraam: nad näevad Norrist ingliskeelses maailmas, Tiktokis ja teistes keskkondades. Petjast või Stirlitzist ei tea nad midagi.

Kui noorema vanusegrupi n-ö kätte saad, siis asi toimib. Muidugi tuleb kasuks, kui raamatust räägitakse televisioonis. „Chuck Norrise anekdootide“ menu puhul on kokku langenud mitu asjaolu. Normaalne see ei ole.

Kui palju raamatuid Tänapäev aastas välja annab?

Nimetuste arv kõigub 140–150 kandis. 25 aasta jooksul oleme avaldanud üle 3000 raamatu. Oleme teinud statistikat selle kohta, mida raamatupoodides müüakse: kirjastamine on viimase aastaga natuke vähenenud, võib-olla kolm kuni viis protsenti. Tippaastatel 2007–2008 andis paar kirjastust välja ka üle 200 raamatu aastas, kuid selliste arvudeni ei ole enam jõutud.

Kirjastuses tuleb kogu aeg otsida tasakaalupunkti selle vahel, mida tahad avaldada ja mida on võimalik avaldada, võib-olla isegi – mida peab avaldama. Ei saa avaldada ainult seda, millest oled ise vaimustuses. Tänapäeva 3000 raamatu hulgas on niisuguseid, mis valmistavad piinlikkust, siiski suhteliselt vähe.

Mida arvad, kas kirjastamismaastik jääb sama killustatuks? Mitmed pisikirjastused kaaluvad tegevuse lõpetamist, kuna inimestel on raamatute tarvis järjest vähem raha.

Müstilisest kirjastuste ühendamisest ja ühinemisest räägiti juba siis, kui Tänapäevaga alustasime. Seda ei ole juhtunud. Räägiti ka välismaa raha tulemisest, aga sedagi ei ole nähtud. Eesti on liiga väike, et huvi pakkuda. Kui midagi tuleb, siis võib-olla mingi Balti riikide vaheline kirjastuste ühendamine.

Hiljuti ennustas üks munitsipaalpoliitik, et Eestisse jääb kaks erakonda. See ei tundu realistlik. Samamoodi on kirjastamises: liiga palju on eri huvisid ja ühtlasi nii kerge midagi uut teha. 2000. aastatel tegutsenud olulisemaid kirjastajaid on jäänud alles üsna vähe. Kadunud on Eesti Entsüklopeediakirjastus, TEA, Ilo, Olion. Miski ei ole garanteeritud. Teataval määral tuleb kohaneda, me ei saa teha samasuguseid avaldamisplaane kui aastal 2000 või 2005. Kirjandus on mõnes mõttes küll kindlam asi kui mõni teine valdkond, kuid ka sellest käivad üle moevoolud nagu rõivatööstuses. Mingid teemad tulevad ja lähevad. Lisaks põlvkonna küsimus: kui mõni põlvkond kaob, siis kaob ka tema eelistus. Näiteks on mõningatel ajalooteemadel lugejaid vähem kui 15 aastat tagasi. Ilukirjandusega sama asi: loetakse pigem XX sajandi teise poole ja XXI sajandi teoseid, aga XX sajandi esimese poole kirjandus hakkab eelistuste hulgast kaduma.

Muidugi tuleb klassikat elus hoida. Osa klassikast jääbki ellu: lihtsustatult öeldes võib teos olla piisavalt hea ning meeldida piisavalt paljudele või siis seda lihtsalt teatakse. Teadmine võib tekkida tänu sellele, et on linastunud raamatu põhjal tehtud film või et sellest räägitakse ühismeedias. Eesti puhul on veel üks huvitav nähtus: mõningaid raamatuid teatakse tänu nende Nõukogude-aegsele suurele tiraažile – need lihtsalt olid peaaegu igaühel kodus. On niisuguseid tõlkeraamatuid, mida siin teatakse väga hästi, aga nende kodumaal palju vähem. Näiteks Gianni Rodari „Cipollino seiklused“. Rodari on Itaalias küll tuntud autor, kuid „Cipollino“ ei ole kaugeltki tema populaarseim teos. Vendade Stephanideste „Iidsete aegade lugusid“ Kreekas ei teata, aga eesti keeles on ilmunud mitu trükki. Pidevalt trükime juurde ka Thorbjørn Egneri „Sööbikut ja Pisikut“. Egner on Norras lastekirjanduse klassik, aga hoopis raamatuga „Pillimees Ronihiir, Morten ja Nukatuka metsarahvas“, mida Eestis eriti ei osteta ega loeta. Klassika ei ole universaalne, sel on piirkondlik omapära.

Kuidas suhtud kultuuriministeeriumi otsusesse just kirjandust kärbetest säästa?

Raske midagi öelda. Aeg näitab. Loomulikult on see parem uudis kui see, et rahastust vähendatakse.

Riiklik rahastamine mõjutab kirjanduse valdkonda eeskätt kahel moel. Kõigepealt on suur roll raamatukogudel ning rahal, mis antakse neile uute raamatute ostuks. Kui raamatukogude rahastamine jääb samale tasemele, aga raamatud lähevad kallimaks, siis saab loomulikult raamatukogu vähem osta.

Teise tähtsa mõjuhoova moodustavad kultuurkapital ja autorihüvitusfond. Kultuurkapital on natuke murekoht: mõnes jaotuses on palju vähem raha kui varem. Kui jaotustesse tekivad n-ö püsikulud, jääb taotlustele vähem järele. See on süvenev probleem nii autoritele kui ka kirjastajatele, nagu ka küsimus, missuguse žanri avaldamist üldse toetatakse. Oli aeg, kui ilukirjanduse tõlkimist eriti ei toetatud, aga siis otsustati seda rohkem teha – otsus mõnes mõttes päästis selle valdkonna. Mida aga ei ole, on tõlkeaimekirjanduse toetused. On põhimõtteline otsus, et aimekirjandus ei kuulu statuudi alla. Mõnes mõttes saan sellest aru, aga seetõttu ilmub tõlkeaimekirjandust palju vähem kui varem, sest jaehind oleks ostjale liiga kõrge. Üksikuid erandeid on muidugi olnud.

Kuidas suhtud kirjanike liidu juhi Maarja Kangro mõttesse, et kultuurkapitali toetusega välja antud raamatute puhul võiks kirjastajatele kehtestada hinnapiiri?

Hinnapiiri on keeruline arvutada. Määran Tänapäeva raamatute hinna umbes kuu või kaks enne nende ilmumist. Kui teos on saanud toetuse, saan hinnast maha võtta kaks-kolm eurot. Enamasti ei ole toetus nii suur, et hinda saaks langetada kümme eurot. Teine asi on see, et päris sageli ma ei tea, kui palju raamat poes maksma hakkab. Mul on küll umbkaudne ettekujutus, aga esineb ikkagi üllatusmomente: mõne raamatu hind võib kauplustes erineda viie euro võrra. Loodan, et meil ei hakka olema nii nagu Soomes, kus tõmmatakse hinnad kohe pärast jõulumüüki alla. Seda saab teha suurte tiraažide puhul, aga Eestis ei ole nii suuri tiraaže. Üksikute raamatutega tehakse nii ka meil ja lugeja hakkab sellele lootma. Üldjuhul püüame teost müüa sama hinnaga poolteist aastat, enne kui selle alla hindame. Lausa ilma allahindluseta müüakse viimseni ära vaid vähesed raamatud.

Reeglina on tundmatu eesti autori teose müük peaaegu alati edukam kui tundmatu välismaa autori puhul. Osa eesti autorite teostest ostavad ära muidugi raamatukogud, samuti on lugejatel nendega rohkem ühist. Enam ei ilmu eriti palju niisuguseid romaane, kus kena naisterahvas peab Londonis või New Yorgis üksi hakkama saama, kuni leiab võluva prügiautojuhi. Eks süžeeliinid ka veidi muutuvad. Juba aastaid kestab krimikirjanduse uputus, aga menukad on tegelikult vaid vähesed krimkad, enamik hinnatakse alla ja ka raamatukogudes neid kõiki nii palju ei laenutata. Suur pakkumine on ajastu märk – tahetakse kiiret kirjandust.

Tänapäeva tõlkeilukirjanduse raamatusarjas on ilmunud umbes 250 raamatut. Nende tiraaž on enamasti 500–600 eksemplari, aga esineb ka anomaaliaid, näiteks Valérie Perrini romaani „Lilledele värsket vett“ on tulnud korduvalt juurde trükkida. Eestis on vaid mõned raamatukogud, kus see ei ole praegu välja laenutatud.

Kuidas need anomaaliad tekivad?

Oluline on see, mis välismaalt tuleb. Ei ole eriti näiteid moodsa tõlkeraamatu kohta, mida mujal eriti ei osteta, aga Eestis on miskipärast populaarne. Kui raamatul on natuke välismaa kumu taga ja samasugune kaas kui mujal, siis see võimendab teatud asju. Tekib lainetus teatud lugejarühmades näiteks ühismeedias või blogides. Kui on arvestatav hulk soovitajaid, siis võib sellest abi olla. Üksainus arvustus ei muuda midagi.

Igatsen seda, et Eesti väljaannetes oleks rohkem raamatuhuvilisi toimetajaid – ses suhtes ei ole praegu kuldaeg. Veel viisteist aastat tagasi oli asi parem. Üks asi on üldine surve aina vähematele kultuurikülgedele, aga praegu napib ka kultuuritoimetajaid, kellele raamat oleks esimene või üks esimesi eelistusi. Niisugune asi loeb päris palju. Igatsen rohkem rõõmsat ja sundimatut arutelu raamatute üle – arutelu, mis tekitaks tunde, et lugemine on normaalne ajaveetmise viis ning võib teatud juhtudel olla ka hariv.

Mis on sul teoksil Tänapäeva peatoimetamisest vabal ajal?

Äsja ilmus mu uus raamat „Elevandi üksildus“. Olen sellega kaua tööd teinud, oli huvitav protsess. Ühtlasi teeme tiimiga televisioonile uut dokumentaalsarja – 16 tunniajalist saadet. Nii et tõenäoliselt ma järgmise aasta jooksul uut raamatut ei kirjuta.

Jaksu ja pärituult!