Kirjutada surmale vastu

PEETER HELME

Boriss Jevsejevit võiks nimetada elavaks klassikuks. Võiks. Kui ta oleks vaid piisavalt tuntud – klassik peab ju tuntud olema! Ent vähemalt väljaspool Venemaad Jevsejev liiga tuntud küll pole. Tõsi, ta sai 2012. aastal kaks aastat varem ilmunud romaani „Jevsitgnei” eest Venemaa kultuuriauhinna ning teda on pärjatud teistegi Vene kirjanduspreemiatega. Samuti on Jevsejev olnud Vene Bookeri ja Ivan Bunini auhinna nominent ning on ka päris palju tõlkeid: peale värske eestinduse on nii tema proosat kui luulet tõlgitud inglise, saksa, araabia, poola ja teistessegi keeltesse.

Kuid tahes-tahtmata mõjutab Jevsejevi retseptsiooni tõsiasi, et 1974. aastast, mil Jevsejev läks oma debüütjuttu pakkuma ühele kirjandusajakirjale, kuni NSV Liidu kadumiseni, lasus kirjanikul avaldamiskeeld. Vähemasti ametliku kirjanduse jaoks polnud Boriss Jevsejevit kuni 1991. aastani olemas, tema tööd levisid piiratult vaid samizdat’idena. Eks sellest ka tema esimese eestikeelse kogumiku ilmumine alles nüüd.

Jevsejev ise ütleb oma lühiproosa kohta, et sealt vaatab vastu tegeliku, „selle Venemaa elu, mille me saime, aga mitte selle, mida meile tõotati”. Neist tõotustest ta siiski mööda ka ei lähe. Seitsmest loost koosnev „Kitsas elulint” on retk läbi aja, ka läbi nüüdseks kadunud Nõukogude Liidu ja läbi nüüdseks samuti kadunud Jeltsini Venemaa. Kohtame siin lapsepõlvelugusid autori kodukandist, Dnepri deltast ja Lõuna-Ukraina stepist, kus unistatakse suurtest ja kaugetest linnadest, kus „õhtuti kõlab kaldapealsetel keelpillimuusika” (lk 92), noorpõlvemeenutusi, kus tegevus hargneb ühes „lõunapoolses linnas, mis enam Venemaa koosseisu ei kuulu” (lk 47), aga ka lugusid Moskva lohututest äärelinnadest. Vanaisa mälestuste kaudu tükib sisse Teine maailmasõdagi ja tähtis koht paistab Jevsejevi südames kuuluvat Poolale.

Jevsejev oskab korraga jutustada nii väga isiklikke kui ka üldisi, universaalseid lugusid. Neis on oluline aja teema, kuid see ei kahanda tekstide inimlikkust, sest alati on keskmes mõni inimene, mõni pealtnäha väike, kuid seda saatuslikum seik. Aeg keskkonda suuresti mõjutava tegelasena rõhutab pigem lugude igikehtivust. On nauditav, kuidas Jevsejev oskab vaid mõne suletõmbega anda edasi ühe või teise ajaperioodi olemuse. „See oli veel Hruštšovi ajal,” kirjutab ta avaloo „Märg Nikola” alguses, „siis, kui neeger Robeson mööda Nõukogude Liitu ringi sõitis, suure nälja ja väikeste, aga sagedaste röövimiste ajal” (lk 5). Veelgi napimalt, kuid seda hirmutavamalt astub aeg tegelase rolli kadunud noorusarmastust meenutava „Istu. Kirjuta. Sure…” alguses: „…ja juba seisabki sinu ees poolpimedal trepil see naine, põgenik …” (lk 45). Ning kui hiljem öeldakse, et toona oldi „lõunapoolses linnas, mis enam Venemaa koosseisu ei kuulu”, kerkivadki vaimusilma ette pildid NSV Liidu viimastel aastatel Kesk-Aasias ja Kaukaasias näiliselt tühjusest lahvatanud veristest usu- ja rahvuskonfliktidest, mis panid venelased paanikas neilt aladelt lahkuma. Ja mitte jõudma koju, nagu võiks naiivselt arvata, vaid muutuma põgenikeks, kes seisavad „määrdunud halli jopega ja justkui mingist tsirkuse-eesriidest õmmeldud kaitsevärvi pükstega” (lk 46) kuskil anonüümses ametkonnas registreerimislaua ees ja ootavad alandlikult oma saatust …

Nii et Jevsejev teeb väga elegantselt tiiru peale oma põlvkonna unistustele helgest elust, mis iialgi ei teostu, vaid sumbub kaosesse, hävingusse, sõdadesse ja kaotusvalusse. Isegi mitte mingisse imperiaalsesse kaotusvalusse, vaid lihtsalt äratundmisesse, et „jooksid mööda puruksrebitud seitsmekümnendad, nagu oavarrest voolasid mööda kaheksakümnendad, jooksevad, kaovad kuristikku hullunud üheksakümnendad” (lk 45).

Nüüdseks pole möödas mitte ainult need hullunud üheksakümnendad, vaid ka neile järgnenud nullindad, mil valmis Jevsejevi „Kolmsada marka. Kerge hinge lugu”. See räägib minajutustaja vanaisast, kes sattus Saksa koonduslaagrisse, jäi seal vintsutustele vaatamata ellu ja avastas enda jaoks poolatarid, kes võlusid teda kuni elu lõpuni oma seletamatu maagiaga … Loo alguses kirjutatakse vanaisale millalgi 90ndatel „mingist järjekordsest komiteest või fondist” (lk 58), et pakkuda talle 300 marka, mille puhul pakkujad rõhutavad, „et see ei ole ei kompensatsioon, ei kahju hüvitamine, ei reparatsioon …” (lk 77–78). Mis see siis on, jääb segaseks nii enne raha saamist surnud vanaisale kui ka loo jutustajale, kes arutleb sõja ja leppimise ja mineviku meenutamise üle ning nendib, et see kõik on üks suur jama: „Minevikuga ei saa leppida. Saab ainult minevikku mäletada ja tulevikus üksteisele enam mitte nii teha” (lk 78). Kaunid sõnad, mis mõjuvad praeguses poliitilises olukorras seda nukramalt, et kuusteist lehekülge eespool õhkas jutustaja õndsalt: „Semud oleme nüüd eurooplastega, ja sakslastega oleme ka semud” (lk 62).

Jajah, kadunud maailm seegi. Eks vist kogu kirjandus olegi ühe kohe-kohe, veel kirjutamise ajal sõrmede vahel libiseva kaduviku meenutus. Olevikku ei ole, on vaid tuima järjekindlusega minevikuks muutuv tulevik. Ning viimaks ei saa me isegi minevikus enam kindlad olla, sest inimese mälestustes on samuti kõik pidevas muutumises. „Kas elu ongi kirjutamine? Või naine? Või meenutus?” (lk 57) – nende sõnadega lõpeb Jevsejevi „Istu. Kirjuta. Sure …”. Vastust ta ei paku. Või kui, siis ainult sel moel, et kirjanik kirjutab edasi. Kirjutab, kuni sureb. Ja meie loeme. Ka vist seni, kuni sureme …