Kirjutaja on ka lugeja

Reijo Roosi debüütkogu, kus armastusluulekitš kohtub graafilise eksperimendiga ja vabavärsiline reisikiri abstraktsemate riimi- ja rütmimängudega, ei ole siiski rosolje.

SAARA LIIS JÕERAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tundub, et viimase pooleteise aastaga on Reijo Roos kirjandusilma ukse julgelt lahti lükanud ja küll viisakalt, aga siiski kindlal sammul sisse marssinud. Tunamullu pani ta kokku eesti Soome-teemaliste luuletuste kakskeelse kogumiku „Sinisild/Sinisilta“, seejärel lõi ühes mõtte­kaaslastega kirjanike liidu noortesektsiooni, mille almanahh „Grafomaania“ just ilmus, ning avaldas tänavu kevade hakul debüütkogu „kured kotkad kajakad“. Vanadele vist enamasti meeldib, kui „noored teevad“, mistõttu stardipositsioon on igal juhul hea, sõltumata tehtust. Aga tehtud on hästi! „kured kotkad kajakad“ autor katsetab, proovib ja otsib, jäädes vahel iseendasse liiga kinni, aga andes siiski päris palju lootust.

Luulekogu on jaotatud viieks alapeatükiks, mis on pealkirjastatud lindude ladinakeelsete nimetustega ja seovad luuletused mitmeks omanäoliseks pundiks. Nii rändab pääsukese-peatükk mööda Eestimaad ja laululuik esindab Soomega seonduvat, aga jaotus pole mitte alati päris selge, nii et mõne luuletuse ühte või teise kohta kuulumine lisab täiesti omaette tähendustasandi. Armastusluulekitš kohtub graafilise eksperimendiga ja vabavärsiline reisikiri abstraktsemasisuliste riimi- ja rütmi­mängudega, aga sellele vaatamata ei teki tunnet, nagu oleks see kõik niisama kokku visatud ja lugejale sissevohmimiseks ette antud. Luuletuste valik, järjestus ja kokkupanek tunduvad olevat siiski vähem või rohkem läbi mõeldud. Väga sümpaatne on see, et luulekogul on olnud toimetaja, kelle panus on ka autori sõnul* väga oluline. Mitte iga debütant ei usu, et keegi teine võiks temast endast paremini teada, mis tema luulekokku sobib ja mis mitte, aga paraku on lugejapilk sageli hädavajalik.

Seda enam et Roosi luuletused on üldjuhul selgelt isikliku algupäraga. Kui lüüriline mina omale Põltsamaal võileiba teeb, siis võin olla üsna kindel, et ka Reijo Roos on omale samas kohas samasuguse võileiva teinud, ja kui luuletuses kurdetakse vastamata armastuse üle, siis on neidsamu tundeid ka päriselt tuntud. Muidugi pole see iseenesest mingi kriitika, nii on luuletatud palju, aga selleks et mulle lugejana nende luuletuste sisse ruumi jääks, on vaja midagi veel. Niipea kui lugedes tekib kujutluspilt unistava pilguga poeedist, kellele bussiga Piritale sõites „vaim peale tuleb“ ja kes seetõttu endalt enam ei küsi, kas luuletama peaks just Piritast või on tekkinud mõtteuid ehk ka mujale ülekantav, tunnen ma end veidi üksijäetuna – miks mina siin mängus üldse vajalik olen? Kas minu peale on mõeldud?

Kui luulekogule selle pilguga läheneda, joonistub välja mitu võimalust, kuidas luuletaja lugejale luuletuse olemas­olu õigustada saab. Igas kategoorias on nii suurepäraseid õnnestumisi kui ka mõningaid möödaastumisi. Esimene neist võiks olla püüd kirjeldada igapäevaseid pildikesi piisavalt huvitavalt, olla vaatenurgalt ja kirjeldatavate asjade valikult piisavalt omapärane, et hetke olemus tõelähedaselt edasi anda. Näiteks Balti jaama turu külastajate kohta kirjutatud „kasutavad vetsu ostavad yhe / ökotoote proovivad seda itaalia saia“ (lk 11) hakkab minu puhul tööle, kuna väljendi „kasutavad vetsu“ kohmakus kõlab kokku toimingu endaga ja „seda itaalia saia“ tekitab eneseleosutavalt tarbijaliku küsimuse – millist itaalia saia? Kas kõik teised teavad? Aga bussis nähtud neiu kirjeldus „must mask, viite eest saadud telo, teksad humanast“ (lk 12) ei lisa minu enda igapäevastele tähelepanekutele kuigi palju juurde, nii et mul pole tarvidust seda luuletusest lugeda.

Peale kirjelduste täpsuse aitab elupildikeste žanris läbi lüüa näiteks see, kui kirjeldajal on kas erakordne huvitavate juhtumiste ligitõmbamise anne (seda võib vahel kahtlustada näiteks Veronika Kivisilla puhul) või tegeleb ta ise asjadega, mis igaühe puhul tava­pärased pole. Näiteks aiandusteemalised kõrvalepõiked või Soome ja Eesti vahet sõitmisega seotud mõttekäigud on minu silmis vanalinnas jalutades mõeldust juba eos sisukamad. Aga oleks muidugi tobe, kui kirjutama peaks ainult „huvitavatest asjadest“. See toob teise, minu arvates Roosi puhul potentsiaalikama lähenemisviisi juurde. See on loomulikult „huvitavalt kirjutada“, nii rumalalt kui see ka ei kõla.

Reijo Roos luulekogu „kured kotkad kajakad“ esitlusel 18. III 2022 Tallinna Kirjanike Majas

Kris Moor

Väga elegantselt toimivad – või toimiksid – näiteks lihtsad välja- ja niisama ärajätud. „me teame / kuid kumbki ei julge veel välja öelda et“ (lk 88) jätab lugejale tõlgendusruumi, aga üldse mitte liiga palju (niisama mulliajamine on ju samuti odav trikk, mida Roos õnneks väga ei harrasta). Sest lugeja on väga tark. Kui luuletus pealkirjaga „jalad jälle“ (lk 71) räägib sellest, kuidas lausuja leiab end tahtmatult armastatu akna alt, pole viimases salmis vaja üle korrata, et see pole üldse mitte esimene kord. Ökonoomsemaks ja seeläbi tugevamaks saanuks ka mõne muidu suurepärase kujundi: kui „purgisupiriiulid / kriibivad kogemuse / isiklikuks“ (lk 17), ei pea mulle selgitama, et see just poe kitsusest tuleb. Sest kui ei selgita, võib see mitmestki muust asjast tulla, sellal kui riiulitevaheline ängistus samamoodi alles jääb. Lugejale meeldib ise mõelda ja juba olemasolevaid teadmisi ära kasutada, omaenda pusle kokku panna.

Tihti aitavad ka lihtsad, peaaegu tähelepandamatud keelelised nihked. Kes täpselt kuhu liigub, kui ma „kõnnin järvevana teel kodule vastu“ (lk 7)? Kuidas tuleb jalutada, kui kutse kõlab „tule jaluta / oma mured kylma asfalti“ (lk 73)? Ometi on mõlema näite puhul täiesti selge, mis toimub, ja veel enamgi – mis toimub toimuva sisemuses. Murede külma asfalti jalutamine on hoopis erinev nende jalutamisest näiteks kevadõhku või jalutamise asemel valamisest. Ja kodule vastu jalutamise tunne on tõepoolest nii magusalt tuttav! Ka kordused, ootamatu riimikasutus või äkitselt tekkinud rütm mõjuvad tihti samamoodi: saan aru, mida öeldakse, aga midagi öeldakse sealjuures veel – ja see mäng on lõbus.

Ja siis on veel sellised luuletused, mis püüavad tõusta tavaelu kohale, mitte enam päriselu olukordi väänata, vaid neile kujundlike situatsioonide kaudu läheneda. Mõnel juhul on metafoorid ehk liig selged ja seega ka klišeemaigulisemad (näiteks rannal laeva ootamine lk 69-70, 91-92), mõnel juhul viivad aga päris põnevatesse kaugustesse, nagu näiteks luuletuses „lumimust“: „kõik ronivad su selga / mööda kidurat puitredelit“ (lk 35). Luulekogu paar luuletust, mida mul hästi ühegi kindla mõtte või situatsiooni külge haakida ei õnnestunud, ongi ühed kõige nauditavamatest – nagu öeldud, siis ei jää sealjuures muljet, nagu laseks Roos abstraktsusel liugu, vaid seos konkreetsega jääb alles, muutudes lihtsalt mitmeharulisemaks.

Nii et täpsustada, harutada, avardada, tühjendada – võimalikke lähenemisi on mitu ja ma usun, et debüütkogu avaldamine viis Roosi kohe mitu sammu lähemale mõistmisele, millised neist talle paremini sobivad ja tööle hakkavad. Muidugi tuleb veel terve kilomeeter juurde, kui lugeda ise palju head luulet, mis viib ju lugeja positsioonist arusaamise juurde lausa kiirteena. Minagi olen sellel teel veel alguses, aga olen juba õppinud, et kured, kotkad ja kajakad tähendavad luules tõepoolest ka pääsukest ja luike. Ja et kui „rongijuhid lähevad tulevad tagasi / ja siis lähevad koju“, on juba öeldud, et „nagu me kõik / ykskord“ (lk 11).

* Luulekogu „kured kotkad kajakad“ esitlus Tartu Kirjanduse Majas 3. V 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht