Kodujuustu tehakse surnukõõmast!

George Saundersi romaani „Lincoln kaalukojas“ keskmes on USA presidendi ja tema poja leinasuhe.

PAAVO MATSIN

Kõigepealt võiks natuke vaielda: kindlasti ei ole mainekaid auhindu võitnud (sh 2017. aasta Bookeri auhind) Ameerika autori Georg Saundersi teos „eelkõige ajalooline romaan“, nagu väidetakse tagakaane-tutvustuses. Ütleksin isegi, et ajalugu ei ole selle raamatu puhul üldse oluline, sest kuna tegu on teatraalse mänguga lugematutele häältele, siis ei viitsi keegi lugejatest väljaspool Ameerikat näpuga joont ajada, kus on kirjanik tuginenud ajalooallikatele, kus aga fantaseerinud. Raamat koosneb justkui lõpututest tsitaatidest, aga lugeda saab seda ikkagi ühes joones, peatumata liigselt mängul fiktiivsete ja ajalooliste allikatega. Pealegi kasutatakse tsitaadi­karusselli üsna samamoodi kirjeldamaks nii maa peal toimuvat kui ka kõike teispoolsuses sündivat, paralleelselt surnute riigis aset leidvat. Kõik olulised sündmused romaanis leiavadki aga aset surnute riigis.

Lühidalt on meie ees päris ebahariliku vormiga teos, mille põhitegevuse võiks kaardistada nii: sureb president Abraham Lincolni poeg Willie, kes ei usu, et on surnud, ning jääb ootama isa korduvaid külaskäike kirstu juurde. Teised surnute riigi esindajad (ohtrad hääled) aitavad lõpuks nii leinaval isal maa peal kui ka poisil kentsakas vahemaailmas mõista, et ta on ikka nüüd päriselt surnud, ja siis kuhugi kõrgematesse sfääridesse edasi liikuda. Niisuguse ameerikaliku mission impossible’i käigus lunastavad nad (teised surnud) ka end oma pattudest ning liiguvad kuhugi edasi.

Ütlen ausalt, et pärast esimeste peatükkide lugemist tundsin korduvalt, et tahaks raamatu käest panna, sest tekst mõjub kuidagi põhjendamatult võikalt ja morbiidselt. Tegelased on niisiis surnud, kes kasutavad päris erilist sõnavara, nn surnute slängi: kirstu nimetatakse tõvekastiks, laipa vaglaks, haud on tõveauk, kabel tõvekotus jne. Meile esitatakse ohtralt surnute jälke elulugusid, koolnute arutlusi matusel ja surnuaial käijate üle. Kohati on need ehk teravmeelsed („Panevad su riidesse viisil, nagu nemad tahavad. Õmblevad ja mukivad tarvidust mööda“, lk 79), üldiselt aga mitte, igal juhul ei naernud ma raamatut lugedes küll kordagi, vaatamata sellele, et autori kohta öeldakse järelsõnas, et ta eeskujudeks on muu hulgas Mark Twain, Daniil Harms ja koguni Monty Python (lk 397). No mis nalja teevad kas või näiteks ümbermaetute ebameeldivad läbielamised à la: „Ta kisti kastist ja kukutati – mütaki! – uude. Siis küsiti pilkavalt, ega ta haiget saanud, ja kui sai, ehk soovib ta vormistada kaebuse? Edasi suitsetati pikalt ja mõnuga, kuniks vaene Ravenden (pooleldi kastis ja pooleldi väljas, pea ülimalt ebameeldiva nurga all kööbakil) hõikus terve aja mannetult, et kas nad paigutaksid ta lahkesti kuidagi vähem näotul kombel“ (lk 80-81)? Või lõikuse tõttu surnud ema jälitavad „kolm sültjat kera“ (lk 90), tema veel elavate tütarde kujutistega, kes teda ometi kuulda ei või: „kuni vaene naine pistis punuma kera eest põgeneda püüdes, mis jälitas teda, ennetades ta liigutusi sadistlikkuseni küündiva taibukusega ning ronis katkematult ta säherdustel aegadel minu arusaamist mööda sulgumisvõimetu pilgu alla“ (lk 91).

Abraham Lincoln, USA president aastatel 1861–1865.

Wikimedia Commons

Olen üldiselt igasuguste bisarsete teoste suur austaja, aga siin tekkis lugedes mingisugune huumori ja morbiidsuse veidi liiga sültjas koolnurosolje. Nii ei hakka ka tööle romaani keskmesse paigutatud leinava Lincolni ja tema poja leinasuhe, mis justkui vist peaks meile esitama (tsiteerin taas raamatu tagakaant) „kokkuvõttes ajatu küsimuse: kuidas elada ja armastada teadmises, et kõik, mida me armastame, on määratud lõppema?“. Romaani lugedes tuli mulle pigem ette olukord minu lapsepõlvest, kui viis aastat vanem vend ajas mul kord ära kodujuustu söömise isu, öeldes, et tegemist on surnukõõmaga. Teadsin, et see ei ole tõsi ja ta valetab, aga päris pikalt enam kodujuustu süüa ei tahtnud. Seos surnute kõõma ja kodujuustu vahel on püsima jäänud tänini! Võib-olla on asju, millega pole ikkagi mõtet nalja teha?

Ühel hetkel teos justkui käivitub, siis, kui surnute vahemaailma (kes ei usu ise, et nad surnud on) saabuvad inglid, et viia poiss kuhugi üles. Siin on Saunders korraga unustanud oma võimatu ülesande – olla morbiidne ja naljakas üheaegselt – ning meie ees on väga hea kirjeldus taevastest olenditest: „Inglid, oma kummaliselt ihulike tiibadega ettevaatlikud, üks avar tiib naisterahva kohta, mis koomale panduna muutus kahkjaks, tihedalt rullis ja selroogu pidi jooksvaks lipuks“ (lk 106). Ka kogu tegevus saab nüüd nagu uue hoo: lihtsalt lugude rääkimise ja tõvekastis vedelemise asemel asuvad surnud tegutsema, et poiss saaks aru, et ta ei pea siin all passima ja võib kuhugi kõrgemale liikuda. Siit saab alguse täitsa arusaadav süžee, nii et esialgsest ähvardavast surnukõõma ja kodujuustu segadusest tuleb end lihtsalt läbi närida. Ausalt öeldes ei kujutagi ette, kuidas selline teos on saavutanud bestselleri mõõtmed, ilmselt ikkagi sellepärast, et juba pealkirjas („Lincoln in the Bardo“) lubatakse kirjeldada mingeid president Lincolniga seotud teispoolsusekogemusi.

Järelsõnas vihjatakse korraks ka Emanuel Swedenborgile ja tema müstitsismile seoses ühe kesksema tegelase, surnud pastoriga (lk 398). Tegelikult tundub tõesti, et igasuguste muude kristlike ja budistlike teispoolsuse motiivide kõrval ongi romaanis toetutud ka Swedenborgi vaadetele pärast surma juhtuma hakkava kohta. Kuna eesti keelde hoidutakse järjekindlalt tõlkimast oluliste müstikute (Swedenborg) ja ka traditsionalistide (kas või Guénon, Evola jne) põhiteoseid, siis jääb lugeja teispoolsust puudutavate teemade puhul ilmselgelt tõlgendamisel hätta. Luterlased usuvad ju vaid seda, et tuleb pikk uni, millest äratavad viimsepäeva pasunad! Õnneks on minu lugemislaual Swedenborgi teose „Taevas ja Põrgu. Kirjeldatud nähtu ja kuuldu põhjal“ nõukogude kultuuriatmosfääris 1958.-1959. aastal valminud Eesti evangeelse luterliku kiriku usuteaduse instituudi uskumatu masinakirjas tõlge (267 tihti käsitsi parandatud lehekülge!). Selle tõlke autor on professor Robert Kannukene, usundiloolane ja legendaarne müstik, kes rajas luteri kiriku õpetajana (pikemalt Keilas) sellele rootsi müstikule toetudes oma eripärase õpetuse. Ma ei tunne eriti budistlikku teispoolsuse käsitlust, kuid Saundersi romaani lugedes tuli mul kohe silmade ette Swedenborgi päris keeruline ettekujutus taevast. Ka Swedenborgi arvates avaneb surnud inimesele alles pikkamisi igaühe uus olemine justnagu eest minevad kardinad ning kui kedagi ülevusse tõstma hakatakse, siis on vahendajaks inglid. Mulle tundub tuttav ka see teatav sümmeetrilisus, mis inimest taevas ootab: kütt on seotud tapetud loomadega, peab neid kallistama (lk 145-146), kinnisvaraga tegeleja sehkendab ka varjuderiigis sama asjaga, röövel viibib kuriteopaigas ning kaubandusinimene kaupleb edasi ka pärast surma (lk 152). Siin on Saunders muidugi irooniline.

Võin mööda panna, sest järelsõnas seda mainitud ei ole, aga veel tuli Saundersi teost lugedes silmade ette William Blake’i looming: igasugused põimunud kehad ja surnutega toimuvad metamorfoosid ning liikumised nagu taeva erinevatel korrustel. Visuaalse kihistuse kõrval on teosel muidugi ka oma filosoofiline laeng. Siin lahatakse päris klassikalisi determinismiküsimusi, arutletakse näiteks päris kooliõpikulikult kurjategija tahtevabaduse üle (lk 308). Päris lõpuosas tuleb ette ka vihjeid spetsiifilistele Ameerika probleemidele ehk mustade ja valgete suhetele. Tõepoolest, Saundersi taevas ongi ju ainult ameeriklased! Seejuures rõhutatakse ka, et meile demonstreeritud lunastav inventuur toimub ilmselt õnneks vaid lokaalselt, teispoolsuse piiratud maa-alal. Nii arvavad need, kes pole veel teisele tasandile liikunud ehk on omast arust veel „elus“ surnud, kes haletsevad pääsenuid (lk 387-388).

Ehk oleks aeg ka Eestis kirjutada selline ajalooga fantaasiaküllaselt ringi käiv raamat mõnest presidendist, kas või Konstantin Pätsist ja Lennart Merest? Pätsi puhul saaks sisse miksida õigeusu käsitlusi ja Lennart istuks oma šamaanidega kuskil pilvepiiril. Igasugused pehmed ja karvased võiksid nendega taevas ringi jahmerdada! Või oleks see ehk ikkagi natuke nagu liiga ameerikalik?

Toimetaja märkus. Sel aastal ongi ilmunud juba kaks Konstantin Pätsist pajatavat lustlikku romaani: Urmas Vadi „Ballettmeister“ ja Olev Remsu „Buraševo hullud“. Head lugemist!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht